Читать книгу Väävelkollane taevas - Kjell Westö - Страница 11

LUBADUSEST HOOLIMATA ei tulnud Jakob Rabell suvel koju. Kui juuni oli möödas ja minu sünnipäevani, mil ma pidin saama üksteist, oli veel vaid mõni päev, küsisin Alexilt, missugused on väljavaated, ja siis raputas ta pead ja selgitas, et äriasjad olid osutunud keerukamaks, kui isa oli algul arvanud, need nõudsid New Yorgis olemist ning sagedasi käike Chicagosse ja Londonisse, võibolla püüab ta näpistada endale nädalaks-paariks puhkust ja tulla augustis Ramsviki, kuid isegi see ei olnud kindel.

Mis äriasjadega õieti tegu on, ta ei ole ju oma peret näinud kes teab kui kaua, ütlesin ma.

Nii hull see asi ei ole, vastas Alex. Ta oli ju meiega terve suusapuhkuse. Kahju, et te olite Ellivuoris suusatamas, sest kui sa pühapäeval meile tulid, oli ta just lahkunud. Ja maikuus oli isa ema ja Stellaga siin, kui meie olime skaudimatkal.

Kuulusime Alexiga samasse, Pistrike skaudimalevasse, kuigi elasime eri linnosades. Isa ja ema olid sundinud mind skaudiks hakkama. Alex oli edutatud juba salgaülema abiliseks ja ta paistis silma kõiges, alates sõlmede tegemisest ja lõpetades seltsimehelikkusega. Jälestasin kõike, mis oli skautlusega seotud, ja ootasin üksnes õiget silmapilku, mil saaksin emale ja isale teatada oma lõpetamisest. Vihkasin sõlmede tegemist. Jälestasin uljaid sõnu rühmavaimust ja ohvrimeelsusest. Mulle oli vastik magada magamiskotis, kui telk oli hakanud vihma läbi laskma. Vihkasin hööveldamata laual istudes auku sittumist ja pindude tagumikku saamist. Pealegi teadsin ma, et Alex teeb üksnes vaprat nägu, sest kui me olime omaette, pilas ta ohjeldamatult malevajuht Theslöfi omadusi ja rääkis taga ka oma kaaslasi.

Need äriasjad …, alustas Alex, kui ma midagi ei öelnud, kuid jäi siis vait ja jälgis pilguga Stellat, kes istus terrassitoolil ja mõnules, silmad kinni, päikese käes. Stella oleks nagu tajunud Alexi pilku, sest äkki pööras ta pead, vaatas meie poole ja näitas keelt, tundus, et mulle. Stella oli veider tüdruk, pahur ja kangekaelne, kuid võluv, ja ma ei saanud sinna midagi parata, et ta mulle meeldis. Kuid tema ja Alexi õe-venna suhted olid keerulised: nad tülitsesid tihti, karjusid, vandusid ja vahel isegi kaklesid. Ometi oli mul tunne, et nad on teineteisesse kiindunud.

Niisiis, jätkas Alex, mul on kahju, aga ma ei tohi rääkida. Tean päris palju, aga kui ma välja lobisen, võib äril halvasti minna. Kas lähme silla pealt ujuma?

Okei, vastasin ma, sest olin alati harjunud tegema nii, nagu Alex soovis.

Muuseas, homme pärast hommikusööki tuleb sul koju sõita. Ramsnäsuddist tuleb Kride siia, ja kuna te teineteist ei tunne, oleks liiga keeruline, kui te ühel ajal siin olete.

Okei.

Tol juulikuul veetsin Ramsviki mõisas nii palju aega, kui sain. Kodus Metsasuvilas oli meeleolu üha rusuvam, sest isa ei suutnud unustada, et temaga oli tööl noore Nils-Henrik Antelli pärast niimoodi käitutud. Isa oli rahulik niikaua, kui tal oli midagi konkreetset teha, nagu puid, katusekive vahetada või ahvena- ja haugivõrke sisse panna. Aga niipea kui tegevus otsa sai, meenus talle alandus, ja siis muutus ta tujukaks ja pahuraks. Mõnikord oli tal tuju nõnda halb, et isegi „Here Comes The Sun” või „Something” ei aidanud. Ta lasi muusikat uue kassettmagnetofoniga, mille ta oli ostnud oma töötaja soodustusega, ja see oli ilmselt viga: ülimoodne magnetofon oli ostetud Träskman & Antelli poest ja meenutas isale osaks saanud alandust.

Kuid asi ei olnud üksnes isas.

Mulle ei jäänud enam märkamata, et ema ei tunne end Metsasuvilas hästi, ja mida nädal edasi, seda halvemaks tema enesetunne läks. Ema paistis õhtuhämaras köögis üha kurvem, laua leiva, vorsti ja hapupiimaga katmine läks aina vaevalisemaks ja mulle tundus, et ta mõtleb kohvikutele, kinodele ja kõigele muule, mis talle linnas meeldis ja millest ta iga päev puudust tundis. Minu ema oli unistaja, ta oli noorena olnud väga ilus ja tal oli olnud palju kosilasi, enne kui ta viimaks isa valis. Niisugune noorus jätab oma jälje, sest inimene on paabulind, edev olevus, kellel on suur väljamõeldud kuldne sulg just selle koha peal, kus asuvad hing ja enesetunne. Tule sealt pimedast ära, tahtsin emale öelda, unusta see, mis kunagi oli, tule õue, tule ja vaata meiega koos päikeseloojangut, tule hinga õhtuõhku, tunne, kui karge, värske ja niiske see on. Aga ma ei saanud sõna suust. Mul oli isa ja emaga see probleem, et kuigi ma õppisin neid varakult tundma, täpselt nagu ma hiljem teisi inimesi tundma õppisin, ehkki endast oli mul alati raske aru saada, ei söandanud ma kunagi neile rääkida, mida ma näen, sest ma kartsin, et siis ma ei meeldi neile, kartsin, et nad ei näe minusuguses inimeses, kellel oli röntgenipilk ja kes põlgas skautlust ja ohvrimeelsust, jalgpalli ja Jumalat, otstarvet ja rõõmu.

Poiss, keda Alex kutsus Ramsnäsuddi Krideks, kandis nime Krister Tuominen ja ta oli Alexi sõber juba mitu aastat. Tutvusin Kristeriga paar nädalat hiljem. Ühel juuli keskpaiga ennelõunal lõnkusin Berglundi poe juures, kui rattaga saabus sinna hobusenäo ja õlgkollaste juustega poiss. Ta sättis oma sõiduki korralikult poe juurde jalgrattalasilasse – mina olin oma ratta hooletult poetrepi lähedale maha kukutanud ja see nägi üsna romu välja – ja korraga torkas mulle pähe, et see peabki olema Kride. Võtsin julguse kokku ja küsisin järele ja sain vastuseks üllatunud noogutuse.

Krister Tuomise tahumatus ja pikerguses näos oli juba üheteistaastaselt mingi kurb varjund. Meist said eluaegsed sõbrad, ja niipalju kui mina mäletan, paistis Krister juba tollal mõtisklevat inimese kurjuse üle. Tal oli kombeks pead kratsida, kui ta oli kimbatuses või kartis midagi, ja ta kratsis end peaaegu vahetpidamata. Kõigist poistest ja meestest, keda ma oma eluajal olen kohanud, olid tal kõige kehvemad kaklemise, maadlemise ja pallimängimise eeldused.

Kui Alex Rabell kuulis, et oleme Kristeriga kohtunud, loobus ta meie lahus hoidmisest ja hakkas meid ühel ajal Ramsviki kutsuma. Saime kõik kolmekesi omavahel hästi läbi – ja nüüd suutsin võita sulgpallis, mis mind rõõmustas –, kuid mõnikord tundus mulle, et Alex mängib Kristeri ja minuga mingit mängu ja et ta teadis, kui sõltuvad me olime sellest, et me talle meeldisime, ning kasutas seda ära. Kuid see oli vaid minu oletus, sest väliselt oli meil tore olla, käisime paadikuuri juures ujumas, võtsime murul tekkide peal päikest, kiusasime Stellat ja tema sõbrannat Alinet, kes tal külas oli, panime lahesuule lestavõrke, kuid saime vaid merihärgi ja särgi, ja sõitsime rattaga Ramsnäsuddi ning viitsime aega poe juures.

Püüdsime Kristeriga suhelda ka kahekesi järelejäänud lühikeste suvenädalate jooksul ja hiljem linnas. Meie sõprus arenes algul aeglaselt. Tollal oli igas kooliklassis ja igas kambas mõni poiss, kes tundis haiglast huvi Teise maailmasõja vastu. Tähelepanu all võisid olla Soome võitlus NSV Liidu vastu, Hitleri ja Eva Brauni seksielu, Jaapanile heidetud USA aatomipommid, holokaust ja koonduslaagrid, kuid ühendavaks lüliks olid aastad 1939–1945. Krister Tuominen oli üks neist, aga kuna see asi mind ei huvitanud, ei uurinud ma, miks sõda teda nii pööraselt huvitas. Minu meelest oli ta sarmitu ja igav, ja tema tunded minu vastu olid kindlasti sama kohusetundlikud ja jahedad: Alex Rabell oli see hele lamp, kelle ümber meie nagu kaks porikarva putukat tiirutasime.

Augusti esimestel päevadel sõitis ema linna kantseleisse tööle ega tulnud enam Metsasuvilasse. Isa ei paistnud selle pärast eriti kurvastavat. Ta oli teoks teinud veel ühe unistuse ning ostnud pruugitud paadi ja neljahobujõulise Johnsoni mootori. Nüüd tema kalaretked pikenesid, ta jättis selja taha laheroostikud, kus ta oli kaldal ebamugavas asendis lanti loopinud, ja hakkas käima lõuna pool ja mõnikord valis ta läänekülje, kus lõppesid Ramsviki mõisa veed, ja vahetevahel sõitis ta Ramsnäsuddi ja liikus seejärel edasi mööda Ramslandeti idakallast.

Mina olin sel ajal peaaegu pidevalt Ramsvikis, sest kõik oli läinud palju lihtsamaks, kui Alex leppis sellega, et me olime tema juures ühel ajal. Ja isa tahtis iga päev kalal käia ja tundis vaid kergendust sellest, et ei pidanud mulle kastmes lihapalle soojendama või puiseid haugitükke praadima. Ühel augustiõhtul võitsin Krister Tuomist sulgpallis 15:0 ja veel samal õhtul veidi hiljem saabus Helsingist Poa Rabell elavate vähkidega, kelle ta oli ostnud ühest purjetajate restoranist, ja vahetult enne seda, kui Poa ja Clara kallasid nad keevasse tillivette, tulin mõttele, et vähid liiguvad karbis sama kohmakalt nagu Krister, kui ta asjatult sulgpalli taga ajab.

Alexil ja minul tekkis vaid kaks õhtut hiljem esimene tüli, ja kummalisel kombel oli tüli seotud isa ja tema paadiga. Krister Tuominen oli koos vanematega sõitnud Helsingisse, et kooli alguseks valmistuda, ja meie Alexiga istusime Alexi toas hoone vasakus tiivas. Õhtupäike paistis suurest aknast sisse ja mina rääkisin lõõpival toonil isa paadist ja selle tillukesest mootorist ja tema väsimatutest kalalkäikudest. Arvasin, et selline kirjeldus meeldib Alexile, kuid tema sai hoopis pahaseks:

Jah, peaasi, et ta ei tuleks meie hauge püüdma.

Mismoodi teie, küsisin pahaaimamatult. Meres peaks ju kala kõigile jätkuma.

Need on meie veed ja su isa peaks minu vanaisa käest luba küsima, enne kui ta siin kala püüab. Või siis võib ta rääkida emaga, kes helistab vanaisale või isale New Yorki ja küsib, mida nad arvavad.

Kas sa mõtled seda tõsiselt? küsisin ma. Keegi teist ei püüa ju õngega. Sa paned oma lestavõrgud lahesuule ega saa kunagi midagi, see on kogu teie kalapüük. Ja ometi leiad sa, et isa peab tulema Poalt luba kerjama?

See oli esimene kord, kui ma Alexile vastu hakkasin, ja ma ei saanud isegi aru, miks ma nii vihastasin. Aga me olime olnud sõbrad veidi üle aasta ja kõik oli toimunud Alexi tingimustel. Olin isegi sõudnud, kui ta võrke vette laskis, et ainult saaks temaga koos olla.

Häh, sa saad ju aru küll, mida ma mõtlen, ütles Alex ja tema hääletoon oli ebatavaliselt leplik.

Ega ei saa küll, vastasin ma tõredalt. Mismoodi saavad haugid tema omad olla? Kas neile kõigile on väike R külje peale graveeritud?

Sa ei tohi minu majas sellist tooni kasutada, ütles Alex hoiatavalt.

Tema hääl kõlas pühalikult, nagu tal vahel harva ette tuli, ja tema talitsetud hääletoon ajas mind veel rohkem raevu.

Ma kasutan mis pagana tooni ma soovin! kähvasin ma. Sinusugused on peast põrunud, kõik asjad peavad alati teile kuuluma, isegi need, mis ei saa kuuluda.

Vittu, sa ei tohi niimoodi rääkida! käratas Alex.

Kas ma ei öelnud just nii? vastasin trotslikult.

Jah ütlesid, ja nüüd ma tahan, et sa selle tagasi võtaksid.

Kuradile, ei võta.

Võta tagasi! Palu andeks!

PÕRGUSSE! Pigem pistan pea su ema vittu, kui sinult andeks palun!

Ta kargas mulle kallale tolles õhtupäikeselises ilusas toas. Olime ühetugevused ning maadlesime ja kaklesime kaua. Viimaks surusin talle sõrme silma, ta pistis röökima ja ma pääsesin tema peale ja võtsin ta kõri haardesse. Pigistasin nii tugevasti, kui söandasin, ja küsisin, kas ta annab alla. Vastuseks püüdis ta haardest välja rabelda ja virutas põlvega mulle kubemesse. Läksin raevu ja surusin veelgi kõvemini ning tema tulipunane nägu hakkas tõmbuma juba siniseks. Ta lõpetas vastupanu, mina kargasin püsti nagu terasvedru ja võtsin tagumise seina juures sisse võitlusasendi, tõstsin rusikas käed ette, et ta ei julgeks mind enam rünnata. Kuid Alex lamas selili põrandal, kompas ettevaatlikult kaela ja püüdis rahulikult hingata. Ta köhatas ja proovis rääkida, ning kui märkas, et hääl toimib, ütles ta:

Lase jalga. Võta oma kuradi inetu rattaloks ja kao sinna sääskedest kubisevasse vaestemajja. Siia sa oma jalga enam ei tõsta.

Nii lõppes see suvi minu ja Alexi riiuga ning ma ei läinud terve nädala Ramsviki. Ühel pärastlõunal sõitsin rattaga sinna, kuid leidsin eest ainult Clara, kes rohis lillepeenraid maja põhjapoolsel küljel pööraku juures.

Kas Alex on kodus? küsin ma.

Jah, vastas Clara jäise häälega. Aga ta ei taha sind näha.

Kui algas kool ja selgus, et Alex, Krister ja mina ja kahjuks ka Jan-Roger Johansson oleme kõik samas klassis, püüdsin kõikvõimalikul moel Alexile läheneda. Noogutasin talle igahommikusel kogunemisel, läksin vahetundidel ja toidusabas tema juurde ja püüdsin tere öelda, valisin endale isegi pingi, mis asus risti üle vahekäigu Alexi koha kõrval. Aga kui Alex märkas, et olen võtnud koha tema lähedale, siis küsis ta ühelt klassi tüdrukult, kas too ei taha temaga kohta ära vahetada, ja läks istuma klassi ette õpetajalaua juurde. Ta ei teinud minust välja terve septembri, mind ei olnud tema jaoks olemas, ja jõuetult vaatasin pealt, kuidas ta võlus ära kõik teised poisid, tüdrukud, klassijuhataja ja direktori. Ta sõbrustas isegi vastiku Jan-Roger Johanssoniga, kes kordagi ei proovinud Alexit kiusata, vaid käitus nagu truu peni: kui Jan-Rogeril olnuks saba, oleks ta seda liputanud, nii lahkelt suhtus ta Alexisse. Mina omakorda saatsin paberitükkidele kirjutatud kahetsevaid vabandusi Krister Tuomise vahendusel ja helistasin peaaegu igal õhtul Alexile koju, kuid alati vastas kas Clara, Stella või Anni, ja Alex ei tulnud kordagi telefonile. Miski ei aidanud, ja tasapisi halvas see mu justkui ära. Alexi vaenulikkus kurnas mind, ma ei suutnud mõelda millelegi muule, ärkasin öösel üles, nutt kurgus, ma ei suutnud keskenduda õppetükkidele, ei suutnud minna skautide kohtumistele, mu söögiisu kadus ja ma pidin end sööma sundima. Jäine käsi pitsitas mu rinnakorvi igal ärkveloleku hetkel, mu jalad värisesid, kõht oli korrast ära: täiskasvanuna olen tundnud end sama halvasti üksnes mõne lähedase inimese surma korral või kui armununa ei ole minu armastusele vastatud.