Читать книгу Väävelkollane taevas - Kjell Westö - Страница 7

1969. AASTAL ÜÜRISID isa ja ema Syd-Ollase talu pidavalt suurtalunik Lindqvistilt Metsasuvila. Lindqvist, kes istus Rootsi Rahvapartei esindajana parlamendis, oli ühel talvisel pärastlõunal ostnud kodumasinaid elektroonikaärist, kus isa oli juhataja asetäitja. Pood asus Kajsaniemigatanil ja Lindqvist oli teinud suure ostu, mille peale isa pakkus talle kohvi ja konjakit ning sigari, nad lobisesid tühjast-tähjast ja jõudsid mööda käänulisi teid isa unistuseni – leida perele suvitamiseks sobiv koht. Mõni kuu hiljem allkirjastas isa kahekümne viie aastase suvilalepingu, suvila asus niisuguses kohas, kus mandriosa põllud ja sügavad metsad lõppesid ja algas Ramslandet, suur poolsaar, mis sirutus otse Soome lahte ja lõuna pool ahenes. Helsingisse oli sealt tubli nelikümmend kilomeetrit. Tol suvel sain ma kümneaastaseks ja selle ajani meil suvituskohta ei olnud. Olime veetnud mõne nädala vanaema ja ema sugulaste juures Österbottenis ja vahetevahel mõne nädalalõpu vanaisa ja vanaema juures Kyrkslättis. Kuid põhiliselt olin ma linnas, võti paelaga kaelas, ja püüdsin hoida end kardetud Jan-Roger Johanssonist nii kaugele kui võimalik. Ma ei kuulunud nende hulka, keda Jan-Roger ikka ja jälle pikali pani, käte ja jalgadega klobis ja keda ta kutsus armetuteks homodeks, kes tuleks nurga taha viia ja kuklalasuga vagaseks teha. Olin suurt kasvu ja paistis, et Jan-Roger tundis minu vastu tahtmatut austust. Kuigi ma olin ara loomuga ja vilets kakleja ning sisimas kartsin teda sama palju kui teised. Aga ma varjasin seda: kui ma Jan-Rogerit nägin, siis noogutasin talle külmalt ja püüdsin jätta tugeva ja ohtliku mulje.

Aastas olen ma kindel, sest mäletan, et isa laskis elutoas grammofonilt lugu „While My Guitar Gently Weeps”, enne kui me juunikuu esimesel pühapäeval üüritud furgoonautosse istusime ning mööbli ja muu kraamiga teele asusime. Isa oli sündinud kolmekümnendate aastate algul ja tegelikult popmuusika jaoks liiga vana, aga noil aastail hakkas talle meeldima George Harrison. Biitlid ei meeldinud talle ega ka emale, kuid Harrisoni kirjutatud laulud „While My Guitar”, „Something”, „Here Comes The Sun” ja „All Things Must Pass” avaldasid isale mõju. Harrison ei olnud tema jaoks Harrison, vaid George, justkui oleksid nad sõbrad, ja isa ei tüdinenud George’i lauludest kunagi. Hulk aastaid hiljem, kui mind hakati kõvasti kritiseerima, raamatute tiraažid langesid ja mind oli tabanud kirjutuskramp, kuna ma ei olnud suutnud „Sepapargi unistaja” edu korrata, tuletas isa mulle meelde, et ega George’ilgi olnud eriti palju menukaid lugusid ning et piisas ühestainsast laulust, nagu „Something”, et muuta autor surematuks. Aga selleks ajaks oli George mõistagi surnud.

Kiindusin Metsasuvilasse ja Ramslandetisse juba esimesel suvel. Sain juuli algul sünnipäevaks jalgratta – olen sündinud Ameerika rahvuspühal – ja hakkasin ringi sõitma. Emale see ei meeldinud, ta kartis, et võin jääda auto alla. Tollal sõideti kiiresti ja inimesi sai sedavõrd palju surma, et president oli ühes uusaastakõnes liiklussurmad ära maininud ja manitsenud kodanikke aru pähe võtma. Läbi Ramslandi kulgev kruusatee, mille üks haru keeras Ramsnäsuddi ja teine, kitsam tee Ramsviki mõisa, ei olnud sugugi erand. Seal kihutasid kõik, autod ja mootorrattad külglibisesid tolmustes kurvides, aga kõige kiiremini sõitis tumesinise Saabiga sitke vanem mees, kes lülitas tuima näoga suunatule sisse siis, kui keeras Ramsviki mõisa, mis asus neeme edelatipus. See oli mäenõunik Per-Olof Rabell, vanaisa Poa, kuid seda sain ma teada alles esimese suve lõpus.

Mandri ja Ramslandeti vahelisest piirialast sai minu kodukant. Seal olid Syd-Ollase valdused, avarad nisu- ja kaerapõllud ja sünged kuusemetsad nende vahel. Seal asus ka talu, ilus kollaseks värvitud häärber, kõik tumepunased kõrvalhooned ja kaks võimsat tamme maanteeäärsel kallakul. Just selles Syd-Ollase lähiümbruses sain aru, kui väga mulle meeldib augustikuu. Õppisin armastama sooje päevi, kui nisu ja kaer ootasid liikumatuna lõikust, ja ma õppisin armastama maha jäänud teravaid õlgkollaseid kõrretüükaid. Ma nautisin kraavikalda maasikate ja ristikheina järellõhna, lapsuliblikate loperdavat lendu ja kiilide ekslevaid äkksööste meie suvila õue kohal. Mulle meeldis õhtuvalgus, mis juulivalgusega võrreldes oli nõnda külluslik ja raske, jälgisin rõõmuga haugide sabalööke, kui nad tulid jahenevas vees laheroostikku saaki otsima, mulle meeldisid isegi kihulaseparved, mis lendasid otse suhu, kui ma unustasin selle rattasõidu ajal lahti.

Metsasuvila ise oli üsna tavaline. Väsinud kolmekümnendate aastate maja, punaseks võõbatud ja ketendavate valgete nurkadega, seal olid köök, suurem ja väiksem tuba, kus mina magasin, ja pööning, kus oli nii madal lagi, et isa pidi käima seal küürus ja jälgima roostes naelu, mis laelaudadest välja ulatusid. Köögisein jäi ida poole ja õhtuti oli seal hämar ning ema paistis tihti olevat segaduses, kui ta päikeseloojangu ajal lauda kattis ja teed, leiba, poolsuitsuvorsti ja hapupiima lauale tõstis. Isa kas lõhkus puid või istus verandal ja luges Hufvudstadsbladetit, vahel juhtus sedagi, et ta jättis lugemise katki, istus ja laskis pilgul käia üle õue ning vilistas tuttavat viit. Tollal ei saanud ma sellest aru, kuid Metsasuvila oli rohkem isa kui ema unistus: kaldun arvama, et ema oleks pigem töötanud terve suve koguduse kantseleis, mina oleksin saanud päevad otsa Tölö aedades mängida ja isa oleks toimetanud Kajsaniemigatani poes, valge särgi käised üles kääritud.

Ramslandetist lõuna poole jäi meri, ja neeme lõunaküljel oli ka Seiklus. Seiklus ei alanud sel augustipäeval, kui ma Alex Rabelli esimest korda kohtasin, see algas juba esimesel poeskäigul, kui me Simcaga kaupmees Berglundi poodi sõitsime, ja jätkus peaaegu igapäevaste rattaretkedega Ramsnäsuddi.

Metsasuvilast oli sinna seitse kilomeetrit. Algul tulid segamets, karjakoplid ja välud, kus kasvas kukeseeni. Kõrvalteid ja jalgradu oli vähe, sest enamik suvilaid jäi kaugemale lõuna poole. Poole tee peal oli metsajärv ja sealtpeale läks neem kitsamaks ning kruusatee ääres olid kõrged männid, mis lasid tublisti valgust läbi ja mille tüved paistsid päikeseloojangul apelsinivärvi. Seal kasvasid kanarbik ja pohlavarred ja mida lähemale jõudsin lõunarannale, seda rohkem oli kivikangruid ja kaljusid ning männitüved muutusid pahklikuks ja jändrikuks.

Ramsviki mõisa tee keeras ära lääne poole viie kilomeetri pärast. Sinna ei julgenud ma rattaga sõita, sest ühel õhtul, kui ema seisis hämaras köögis, keetis teed ja tõstis lauale leiba ja hapupiima, oli isa tulnud verandalt sisse ja nad olid klatšinud Syd-Ollase Lindqviste ja teisi kohalikke inimesi, ja ma olin kuulnud, kuidas isa oli emale öelnud, et Helsingi suguvõsa, kellele kuulus Ramsvik, oli rahva jutu järgi kõrk ja veidrustega. Ma ei teadnud, mida kõrk tähendab, ja suvilas ei olnud seletussõnaraamatut, aga ma ju kuulsin, et see ei saanud tähendada midagi head. Seetõttu sõitsin alati ida poole ja väntasin kaks kilomeetrit neeme tippu.

Kaljune neemenina ulatus kaugele kagusse ja oli otsast lausik. Neeme otsas oli üksnes punane poehoone ja tolmune ümberpööramiskoht, kuhu Berglundi kliendid parkisid auto, ja siis veel kütusepumbad ja kolm pikka pontoonsilda, mis moodustasid külalissadama. Läbi kahe suurema laiu vahelise väina paistis Soome laht ja kaugemal merel vilktulega tuletorn, mille punane valgus tungis suveõhtuhämaruses üha paremini läbi pimeduse, mõnikord möödus laevateel kaubalaev, ja kui õhtu oli eriti vaikne, võis kuulda laevamootori mürinat. Pumbad haisesid bensiini ja diisliõli järgi, ja mõnikord tundsin grillvorsti ja süütevedeliku lõhna, mis tuli mõne kaugema suvila õuest. Ramsnäsuddis hakkas mulle kohe meeldima, kuigi seal ei olnud midagi eriti teha. Mul ei olnud peaaegu kunagi raha ja osta ma midagi ei saanud, nii ma lihtsalt seisin ja vaatasin suvitajaid, kes saabusid autoga, läksid poodi ja tulid jälle välja. Paar korda nädalas tulid rannavalve või tolliameti suured paadid tankima, ja siis ärkas sadam korraks ellu. Üks rannavalve mees viskas minuga nalja ja ostis mulle ühe korra jäätist ning seda üle andes sasis mu juukseid. Kuid üldiselt oli mul igav, ja mulle see meeldis. Igavustunne oli äge ja kõditav: süda lõi rinnas tugevasti, ja kuigi sadamas ei juhtunud suurt midagi, tajusin, et on olemas suurem ja avaram maailm.