Читать книгу Väävelkollane taevas - Kjell Westö - Страница 12

KUI ALEX VIIMAKS minuga juttu tegi, otsustas ta teeselda, nagu kaht viimast kuud ei olekski olnud. Oli oktoobri lõpu vihmane õhtu, kui talle helistasin, nagu olin helistanud terve sügise. Stella vastas ja hüüdis siis Alexit, ja mina ootasin tavapärast kordust – Alex! Aaaleex! AALEEEX! – ja sellele järgnevat vaikust, kui ta pani toru lauale ja läks Alexi toa juurde ja koputas uksele, ja seejärel Stella häält, kohati sümpaatset ja kohati turtsakat: mul on kahju, aga ta ei soovi ka täna rääkida.

Seetõttu läbis mind värin, kui ma kuulsin torus hoopis Alexi häält. Noh, tervitus, ütles ta rämedalt ja tema hääl kõlas nii, nagu oleks tal alanud häälemurre. Ma ei suutnud öelda midagi toimunu kohta ja ega Alexki midagi kostnud, ning esialgse kohmetuse järel vestlesime tükk aega, aga vaid sellest, mis koolis oli juhtunud ja muudest igapäevastest asjadest.

Alex oli teinud Pistrikega lõpu: skautlus on lihtsalt pask ja Theslöf on pagana idioot. Ta oli tüdinud Krister Tuomise lugudest, mis pajatasid Talvesõjast ja sellest, kuidas sakslased Leningradi piirasid, kuid oli siiski uudishimulik: kas sa muuseas teadsid, et venelased pidid lõpuks hakkama üksteist sööma? Jakob Rabell oli elanud peaaegu terve sügise Ehrensvärdsvägenil, kuid äsja naasnud Amsterdami ja Londoni kaudu New Yorki: enne tema lahkumist saime kingitusi, mina sain kitarri ja Stella elektriklaveri.

Kas sa mängida oskad? küsisin imestunult, kui ta rääkis kitarrist.

Ei oska, aga peagi õpin ära, vastas Alex. Muuseas, kuidas sulle Jajo meeldib?

Ma ei teadnud, millest ta räägib, kuid oletasin, et see on mõni uus popbänd. Kuigi niisuguseid asju teadsin ma Alexist paremini, sest tema ei olnud muusikast eriti huvitatud.

Ei ole neist midagi kuulnud, vastasin. Kas nad on Inglismaalt või USA-st?

Mis kuradi jama sa ajad? imestas Alex. Minu silme ette kerkis tema ärritatud ilme, kuigi ma ei olnud temaga vestelnud augusti lõpust peale.

Kuidas nii? Kas nad on siis soomlased? Üldiselt sa ju ei …

Kes nemad? katkestas Alex. Pean silmas meie klassivenda Jajot. Jajo Johanssonit. Mis sa tast arvad?

Sa mõtled Jan-Rogerit? Rogge Johanssonit? Kes elab minu tänaval.

Jah, vastas Alex. Ta ütleb, et kaaslased kutsuvad teda Jajoks.

Sellel kutil ei ole kaaslasi, vastasin ma. Ja mul on täiesti suva, kuidas teda kutsutakse. Tahaksin pealt näha, kuidas krokodillid ta nahka pistavad. Ja see võiks toimuda aeglaselt. Tahaksin kuulda, kuidas ta surmahirmus kisendab.

Oi pagan, ütles Alex. Nii hullusti kohe? Minu meelest on ta üsna okei. Mida ta on teinud? Pitsitanud sind võimlemistunni järel duši all munadest või?

Ei, vastasin lakooniliselt ja mõtlesin sellele, kuidas ma aastaid olin heitnud kodukvartalis hirmunud pilke üle õla ja kuidas Jajo oli ühel aprillipäeval mu pikali tõuganud ja kuidas ma õhtul olin tundnud haisu, seda tekitas koerasitt, mis oli kleepunud mu püksisääre külge.

Jan-Roger Johanssoni kohta esitatud küsimused olid ainsad, mis Alex kogu telefonivestluse jooksul esitas. Ta ei pärinud midagi minu ja minu elu kohta või kuidas mu emal ja isal läheb või mis mulje Kolmas Rootsi Gümnaasium mulle on jätnud ega ka millegi muu kohta. Püüdsin ise initsiatiivi haarata ja rääkisin Alexile, et minagi olen Pistrikes käimise lõpetanud ja et me oleme Metsasuvila talveks sulgenud. Kui ma suvilat mainisin, meenus mulle, et Alex oli kutsunud seda vaeseks ja minu ratast inetuks, ja see vaevas mu südant. Kuid Alex ei paistnud seda mäletavat, ta lisas ainult, et ka nemad on Ramsviki kinni pannud, seda tegi Jakob koos Poaga, aga kui ma soovin tulla järgmisel päeval pärast kooli Ehrensvärdsvägenile, siis olen ma teretulnud, meil on põdrapraadi, isa ja vanaisa käisid möödunud nädalavahetusel Lindqvisti jahiseltskonnaga jahil.

Kas sa pead silma Syd-Ollase Lindqvisti? küsisin ma ja see avaldas mulle tahtmatult muljet. Syd-Ollas oli Ramslandeti kandi võimukeskus ja Lindqvisti klann oli mõjukas, aga ka vastuoluline. Nya Pressenis kirjutati, et Lindqviste peetakse põikpäisteks inimesteks, kellega on raske läbi saada, ja just see põikpäisus oli takistanud parlamendiliige Lindqvistil saamast Rootsi Rahvapartei esimeheks ja tal tuli rahulduda aseesimehe kohaga.

Pärast seda telefonivestlust suhtlesime Alexiga, nagu midagi ei oleks juhtunud, ja täpselt nagu suvel Ramslandetis, oli Krister Tuominen tihti meie seltsis.

Võttis aega kuni talveni, enne kui ma aru sain, et ka Jan-Roger Johansson tahab meie hulka kuuluda, ja õigupoolest juba kuuluski. Oli ju Jan-Roger hilissügisel meiega koos olnud Angervo jalgrattatöökoja juures, kus vanemad poisid käisid vahetundide ajal suitsu tegemas, ning meie nooremad jõlkusime neil sabas ja meil oli põnev pealt kuulata, kuidas nad hooplevad viinajoomise ja tüdrukute magatamisega. Ja peale selle oli Jan-Roger Alexi ja minuga paar korda koolist poppi teinud ja Haga turu Harjula kohvikus pinball’i mänginud. Kuid ma ei taibanud, kui lähedale oli Jan-Roger Alexile pugenud, ega taibanud, et Jan-Roger oli võitnud Alexi usalduse ja omandanud teatud adjutandirolli. Või ihukaitsja ja hit man’i rolli, kui nii võib öelda. Mõistsin seda alles pärast üht Krister Tuomise, Alexi ja Jan-Rogeriga veebruaripäeval toimunud vahejuhtumit.

Jan-Roger – ei ole kunagi suutnud kutsuda teda Jajoks või Roggeks – põlastas ja terroriseeris enda ümber olijaid kõik need aastad, mil me käisime Hummelviki ranna lähedal punases telliskivimajas algkoolis. Olen vahetevahel aimanud, miks ta nii käitus. Taga-Tölö enamiku laste vanemad oli tollal usinad ja töökad nagu minugi vanemad. Mul oli toimekas isa, kes oli olnud poe juhataja asetäitja ja kes endiselt läks igal hommikul tööle, kandes valget särki, lipsu ja ülikonda, ja mul oli ema, kes oli mõnikord ehk elus pettunud, aga kes oli kohal ja tegi iga päev süüa ja kes oli endiselt ilus. Jan-Rogeri isa istus Messeniuse ja Viie Penni restoranis ja jõi, et unustada sõjakoledusi ja hirmu keha suvaliselt läbistavate granaadikildude ees. Ja Jan-Rogeri emast ei teadnud keegi midagi, aga kuna kõik Taga-Tölö lapsed poissi vihkasid, levisid kuuldused, et tema ema oli olnud hoor, kes oli kõigi kohalike jotatega suuseksi ja keppi teinud, palju vallaslapsi saanud ja viimaks süüfilisse surnud.

Nüüd juhtus see, et Jan-Rogeri tähelepanu kandus vanalt kodukandilt mujale ning kogu tema huvi koondus Alex Rabellile ja kahjuks ka Krister Tuomisele. Minust ta välja ei teinud: terve sügise ja talve ei kõnetanud ta mind kordagi, ja kui ta juhtus mind nägema, kui me seisime Angervo juures pundis, oli tema pilgus väsinud põlgus.

Nii Alex kui ka Jan-Roger olid aasta algul saanud kaheteistkümneseks ja tähistanud seda sellega, et hakkasid suitsetama. Kui me vahetunnis väljas seisime ja lõdisesime, siis süütasid nad sigareti nagu suuremad poisid. Minu ülesandeks oli jälgida õpetajaid ja vajaduse korral hoiatada: õpetajad teadsid, et õpilased käivad Angervo juures suitsetamas, ja tegid üllatusreide, et tabada nooremaid.

Krister Tuomise ülesandeks oli – see sai talve käigus üha selgemaks – olla peksukott nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Jan-Rogeril kujunes harjumuseks teda iga päev kiusata, ta pilkas teda, et ta on spordis nii vilets, ta pilkas Kristeri lühinägelikkust, tema suurt ilmasõjahuvi ja et ta tuli kooli paksude hallide flanellpükste ja mitte teksadega. Telekas näidati endiselt igivanu Don Camillo filme, kus peaosas oli nukker koomik Fernandel, Jan-Roger juhtus nägema üht neist ja avastas, et Kristeri murelik hobusenägu meenutab Fernandeli oma. Ta hakkas hirnatama iga kord, kui ta Kristerit nägi, ja kutsuma teda The Horse’iks ja Pagana Papiks. Veel hullemaks läks asi siis, kui Jan-Roger kuulis Kristeri puudest. Krister oli taotlenud võimlemisest vabastust, kuid ei saanud seda, ja pärast võimlemistunde nägid riietusruumis kõik, miks ta oli seda soovinud. Ta oli väike ja kõhetu ja peaaegu ilma lihasteta. Kuid tema nokul oli suur inetu lõikusarm. Alles palju aastaid hiljem jutustas Krister mulle, et sündides oli üks tema munand olnud sügaval kõhukoopas, selle asemel et olla seal, kus see olema peab, ja arstidel tuli kogu kupatus lahti lõigata, et pall saaks oma õigele kohale. Kuid Kristerit ei oleks aidanud isegi see, kui ta oleks kogu loo meile seal gümnaasiumi keldrikorruse riietusruumis ära rääkinud. Me olime üheteistaastased ja meie maailmas armu ei antud.