Читать книгу Aloha Hawaii! - Kristel Rumessen - Страница 10

Selleks, et Ameerikas tööle saada, on vaja SSNi (Social Security Number), läbi mille käib kogu maksu- ja palgasüsteem ning mis jääb omanikule kogu eluks. Selleks, et paberimajandus ja bürokraatiarattad järele jõuaks ning vajalikud dokumendid kohalikku Social Security asutusse saabuksid, soovitatakse SSNi taotlema minna alles kümme päeva peale USA pinnale saabumist. Jäi arusaamatuks, miks seda nt meili teel enne minekut juba ära ei võiks tellida, aga mis seal ikka.

Niisiis olime tööotsimise murest esimestel päevadel priid ning tegelesime hoopis korteri otsimise ja igapäevaelu sisseseadmisega. Kadri ja Liisu olid paar päeva enne meid kohale jõudnud, kuid polnud veel sobivat elamispinda leidnud ja nii ühendasime oma jõud.Esimese käigu järel poodidesse avastasime, et hinnad on suhteliselt madalad – nt riided, tehnika ja tarbekaubad on väga odavad, kuid kvaliteetse toidukraami eest küsitakse hingehinda. Kuna ka kiirtoit on sellest mitu korda odavam, siis pole imestada, et Ameerikat kummitab ülekaalulisus. Sama kehtib ka Hawaii kohta. Tõsine pettumus! Mina mõtlesin, et Waikikis ootavad ees „Rannavalvest“ välja karanud sekspommid, aga ei – reaalsus oli kolmekordse kehamassiindeksiga hamburgerigurmaanid. Okei, väike kuri üldistus, nii hull seis ei olnud, aga pean tunnistama, et lootsin siiski veidi enamat. Hea uudis oli see, et ameeriklaste mereväebaasid on saarel jätkuvalt mehitatud ja seega on linn pidevalt täis vormi kandvaid kenasid sihvakaid mereväelasi, kes seda statistikat oluliselt positiivsemalt mõjutavad ja silmailu pakuvad.

Paradiisis oleku teisel hommikul otsustasime väikese grupiga matkama minna. Naabritüdruk Laura oli välja vaadanud marsruudi Diamond Headi kraatri juurde ja hakkasimegi rõõmsalt tema juhatusel mäe poole vantsima.

Infot matkaradade kohta otsisime internetis surfates või küsisime kohalike käest. Enamasti tuli läbi ajada Google’i abiga ja ega nt pisikeste koskedeni viivate radade kohta eriti palju infot kuskil olegi. Samas, nii kaoks ju ära igasugune avastamisrõõm ning seega piisab ka üksikutest juhuslikest juhistest. Kui tegemist on suuremate rahvusparkidega, siis nende kodulehtedelt leiab natuke rohkem infot.

Diamond Headi poole teele asudes olime informatsiooniga väga korralikult varustatud.

Diamond Head on u 150 000 aastat tagasi toimunud vulkaanipurske tagajärjel tekkinud nüüdse Waikiki kohal kõrguv 232 m kõrgune mäemürakas. Oma ingliskeelse nime sai ta 19. sajandil Hawaiile seilanud Briti meresõitjatelt, kes pidasid sealt leitud kristallkaltsiite teemantideks. Vaesed poisid said hea tünga, kui prahti täis kottidega tagasi kodumaale seilasid ja juveliire külastasid.

Nüüdseks on Diamond Head kuulutatud USA rahvusmonumendiks ning olgu öeldud, et teadlased ei usu, et see mäekene kunagi uuesti võiks pursata. „Ei usu“ ei ole muidugi väljend, mis kindlustunnet sisendaks, aga purse olevat tõesti väga ebatõenäoline.

Kui enne tulekut muretsesin, et Hawaii võiks mu lootusi petta, siis nüüd mõistsin, et oleksin pidanud oma unistused viiesajaga korrutama. Isegi suurlinnale omased kõrghooned ja tavapärane linnamelu ei suutnud seda kõike rikkuda.

Jalutasime mööda Waikiki peatänavat, kus vasakut kätt kulges lõputu butiikide-restoranide-hotellide rida ning paremat kätt sillerdas hele-helesinine ookean ja kuldkollane liiv. Teed ääristasid punaste, kollaste ja oranžide õitega hibiskusepõõsad ja valgete õitega plumeeriapuud, mis levitasid magusat aroomi. Tänav oli paksult rahvast täis – küll turiste, küll „ärimehi“, kes kõikvõimalikke teenuseid pakkusid – papagoidega pildistamisest kuni sealsamas tehtava massaažini.

Muideks, USAs on üldlevinud, et lisaks koolidele-ametiasutustele on ka linnatänavatele iga natukese maa tagant paigaldatud joogiveekraanid, et soovijad saaksid janu kustutada. Sellised joogikohad on tavaline nähtus. Vähemalt linnas. Maast tuleb välja kraan, kust nupule vajutuse korral saab puhast joogivett. Hiljem avastasin, kui hädavajalikuks need ka jooksuringil osutusid, sest kui Eestis ei viitsi ma jooksma minnes kunagi vett kaasa võtta, siis Hawaiil poleks ma ilma nende kraanideta suutnud oma tavapäraseid distantse läbida.

Tegime iga puu ja põõsa juures pilti ja meil läks tund aega, et üldse mäe jalamilegi jõuda. Sildid raja alguses käskisid matkaks korralikult vett varuda ja aeglases tempos üles minna. Mina neile erilist tähelepanu ei pööranud, sest mis see väike matk siis ühele sportlashingele ära ei ole?! Hindasin oma võimeid selgelt üle. Kujutage ette, mul oli jultumust arvata, et ma olen heas vormis. Hea nali!

Lõpututest treppidest ülesminek võttis kenakese tunni, sest rada oli korraliku nurga all (tol hetkel tundus see küll 90kraadine nurk olevat!) ja murdsin pead selle üle, miks laisad ameeriklased küll siia lifti ehitanud pole.

Just nagu mõnitamaks minu eelarvamust laiskadest ameeriklastest jooksid mööda rada meile mingid segased trennitšikid vastu. Püha jumal, päike oli seniidis ja mul hing paelaga kaelas! Väljas oli nii palav, et mulle ei mahtunud pähe, kuidas on füüsiliselt võimalik sellistes tingimustes trenni teha või miks kellelgi võiks selline hull idee üldse pähe tulla.

Üks eriti paks naine, kellel oli ilmselgelt treppidest ronimisega minust veel rohkem raskusi olnud, kirus meile vastu tulles: „Holy fuck!“ See siiras emotsioon peegeldas ka minu hetkemõtteid.

Taimestik jäi kõrguse kasvades aina kiduramaks ning pruunikaspunase kiviklibuga kaetud mäenõlvad ei reetnud ülalt avanevat vaadet mitte mingil moel. Pigem tundus, et oleme teel kõrbesse. Mäetipp õnneks eest ära ei läinud ja lõpuks jõudsime kahekorruselisele pisikesele vaateplatvormile, mis oli turistidest pungil. Siit avanes suurepärane panoraam peegelsiledale ookeanile, selja taga kõrguvatele mägedele, smaragdrohelisele džunglile ning vasakut kätt lahtirulluvale Honolulule ja Waikiki paradiisilahele.

Kõrgel mäetipus vaidlesid kaks ameeriklast parajasti selle üle, kas Jaapan jääb itta või läände. Jäin ka ise mõtlema. Hawaii asub ju keset Vaikset ookeani ja tehniliselt võttes on USA ja kogu meie mõistes „läänemaailm“ hoopis idas ja Jaapan läänes. Maailm oleks justkui peapeale pööratud. Pikalt ma siiski oma pead ei vaevanud ja keskendusin järgmisele avastusele, et maakera on tõesti ümmargune – lõputu horisont kumerdus otstega sinisesse ookeani.

Kuna Diamond Head asub Waikikile nii lähedal, siis seisab ta vaatamisväärsuste nimekirjas esikohal isegi neil, kes tavaliselt vaid hotelli basseini ääres lebotada viitsivad – piinlik oleks mäel käimata jätta. Pidevalt pilte klõpsiv turistiparv oli veidi tüütu, aga eks olime ju isegi veel ehtsad turistid.

Mäest alla minek võttis tunduvalt vähem aega – tee oli juba tuttav ning treppidest on alati lihtsam alla kalpsata kui üles roomata.

Hiljem karastusime matkamisega nii ära, et Diamond Head tundus lapse aevastus, aga esialgu oli see trepimürakas meile tõsine proovikivi.