Читать книгу Aloha Hawaii! - Kristel Rumessen - Страница 11

Hawaii on tuberkuloosihaigete näitajate poolest USAs esimesel kohal Aasiast ja Vaikse ookeani piirkondadest sisserännanud immigrantide tõttu ning kujutab endast seega suurt probleemi. Sellepärast peavad kõik klienditeenindajana töötada soovivad isikud tuberkuloosi puudumist tõendava kaardikese saamiseks kohustuslikus korras läbima tuberkuloositesti – ilma tõendita on võimatu tööle saada.

Enne tuberkuloositesti tuli meil teha veel üks kiire asjatoimetus – meil polnud veel kohalikku telefoninumbrit ja katsu sa siis ilma selleta töökohta otsida. Hüppasime läbi Walmartist, kust saab osta kõike alates aiamööblist ja tehnikast ning lõpetades saia ja piimaga. Lahke müüjanna seletas meile, et kõige odavam on osta 20dollariline n-ö ühekordne top-up ehk prepaid-telefon, millel on sisseehitatud kõnekaart ja millele saab kõneaega juurde osta. Telefonioperaatorid pakuvad lepinguid minimaalselt aastaks ja lepingut varem katkestades tuleb maksta trahvi. Seda soovi meil ilmselgelt ei olnud ja kuna sellist varianti nagu meil Eestis on, et ostad suvalisest R-kioskist odava kõnekaardi ja lükkad lupsti telefoni, ka ei olnud, siis olimegi mõni minut hiljem Virgin mobile klapitelefonide õnnelikud omanikud.

Telefon oli primitiivne, aga võimaldas helistada, sõnumit saata ja äratuskella seada ning meile sellest täiesti piisas. Lisaks on USAs ülipopp kõnepost – kui helistab nt tundmatu number, on hea see kõigepealt kõneposti lasta, sest enamasti tahab keegi sulle telefoni teel midagi maha ärida. Pärast kuulad kõnepostist, mida helistaja sulle öelda tahtis ja otsustad, kas on mõtet tagasi helistada või mitte. Kõnepost on eriti kasulik siis, kui maksad ka sissetulevate kõnede eest nagu meie oma prepaid-telefonidega. Suht nadi oleks oma konto 20minutilise tolmuimeja pähemäärimiskõne eest nulli tõmmata.

Selleks, et kõneaega juurde saada, tuli lähimast poest uus kaart osta, sellelt nagu loteriipiletilt hõbedane osa maha kraapida ja operatoorile helistades väljakraabitud number öelda, misjärel jälle elu mõnda aega muretu oli.

Eestisse helistamine oli ühtemoodi kallis nii USA kui Eesti numbrilt, nii et selleks kasutasime Skype’i teenuseid, aga muude toimetuste jaoks tasub esimesel võimalusel endale kohalik telefoninumber muretseda.

Telefonid taskus trippisime Honolulu teises otsas asuvasse Lanakila tervisekeskusesse, mis koosnes vaid ühest väikesest ootesaalist ja läbikäidavast kabinetist, kus konveiermeetodil sutsakas ära tehakse. Jutt, et meid kõiki on vaktsineeritud, ei huvitanud seal kedagi. Ja õige ongi. See andis kindlustunde, et ükski lahtise tuberkuloosiga tegelane pole enne su prae laudatoomist selle kohal läkastanud.

Protseduur on lihtne – käsivarre siseküljele tehakse sutsti süst ja kui organism mürgile tugeva paistetusega reageerib, tähendab see tuberkuloosibakteri olemasolu organismis. Väike põletik tekib kõigil ning paari päeva pärast tuleb minna tagasi arsti juurde kätt näitama – kui süstitud koht on tugevalt üles paistetanud, ootab ees kopsuröntgen. Kui paistetus sarnaneb rohkem parmuhammustusele, antakse tõend – ID-kaardi suurune pappkaart – kohe kätte.

Ootesaalis kuulsime linnalegende sellest, kuidas kliinikus rahapuuduse tõttu süstlaid taaskasutatakse jms. Linnalegendid või mitte, arsti juurde minnes jälgisin pingsalt, kust need süstlad siis ikkagi tulevad. Hawaii teine levinum terviseprobleem on HIV ja mul polnud vähimatki soovi kliinikus endale mingeid haigusi külge pookida lasta. Süstal oli kenasti kilepakendis ja ma sirutasin käe välja.

Kahe päeva pärast pidime oma süstitud käsivarre tervisekeskuses taas ette näitama. Minul õnnestus tõend kätte saada, kuid Lauril oli selleks ajaks käsi küünarnukist randmeni totaalselt üles paistetanud, mis tähendas röntgenpildi tegemist ja uue vastuse ootamist. Ja ega siis vastuseid telefonis saa öelda – patsiendil on ju puhas rõõm edasi-tagasi käia.

Lõpuks sai ka Lauri oma testi korda – arstitädide suureks üllatuseks ei avastatudki tal tuberkuloosikepikesi ja neil ei olnud Lauriga kohtumiseks enam ühtegi ettekäänet.

Seoses tuberkuloositestiga meenub üks lugu. Nimelt oli mu sõbra kursaõde Mariliis läinud testi tegema ning registratuuris, nähes tema päritolu, oli õde teinud suured silmad ja rutanud arsti kutsuma. Selgus, et doktorihärra otsis inimest, kes oskaks tõlkida eestikeelset leheartiklit. Doktori sõbranna koos invaliidist emaga olid hukkunud Tallinna lahel toimunud Copterline’i õnnetuses. See oli esimene kord, kui Lanakila tervisekeskusesse tuli eestlane ja imekombel kirja saabumisega lausa samal päeval. Õhtul koju jõudes ja loost pajatades tuli välja, et Mariliisi korterikaaslane oli töötanud Copterline’s reisisaatjana ning mäletas kõnealuseid ameeriklannasid väga hästi – ta oli nad kopterisse aidanud. Maailm võib vahel uskumatult väike olla.

Lisaks tuberkuloosi puudumist kinnitavale paberilipakale on töö otsimisel abiks ka liquor licence ehk papist tõend, mis kinnitab, et sa oled läbinud Vastutustundliku Teenindamise Kursuse, sooritanud edukalt lõpueksami ja sind võib usaldada alkoholiga tegelema. Hoolimata asjaolust, et alkoholi võib tarbida alates 21. eluaastast, on alkoholi serveerimine lubatud 18. eluaastast ning saadud tõend kehtib neli aastat.

Viietunnisel kursusel õpetatakse, kuidas tunda ära klienti, kes on „liiga“ palju joonud, kuidas korralikult isikut tõendavat dokumenti kontrollida ja tehakse selgeks teenindaja õigused ning kohustused. Alkoholi serveerimine on Ameerikas väga karmilt reguleeritud. Nt ei tohi pakkuda kahte alkohoolset jooki ühe hinna eest (seega diilid „maksa 1 eest, saad 2” jäävad ära, nagu ka „joo palju jaksad“ bufeed), suurendada pakutava alkoholi kogust ilma hinda tõstmata, pakkuda tasuta jooke vastutasuks muu teenuse või kauba eest, korraldada joomisvõistlusi ega müüa ühele inimesele rohkem kui 1 jook korraga.

Koolitusi viib läbi Honolulu Alkoholi Komisjon (Honolulu Liquor Commission). Eesmärgiks on vähendada alkoholi tarbimist ning sellega seotud õnnetuste arvu. Muideks, vindise peaga autorooli istumisega on nii, et alla 21aastased võivad seda teha kuni 0,2 promilliga, ning üle 21aastased 0,8 promilliga. Esimese rikkumise korral võetakse load ära kolmeks kuuks, teisel korral aastaks ja kolmandal korral viieks aastaks. Kusjuures autos sees ei tohi avatud alkoholi pudelit üldse hoida – see tähendab, et ka kõrvalistujad on kuival.

Seega justkui karmid reeglid, aga samas ma ei saanudki lõpuni aru, kas selle tõendi omamine siis oli kohustuslik või mitte, sest internetist leitu põhjal justkui oli, aga pooltes kohtades ei küsitud minult selle olemasolu kohta kordagi.

Korteriotsingud Waikikis ja soolaleivapidu

Waikiki on ehitatud soo peale ja piirneb ühelt poolt ookeani ja teiselt poolt Ala-Wai kanaliga, mis algselt rajati kuivenduskanaliks. Kuulus Waikiki moodustub põhimõtteliselt kolmest ookeaniga paralleelsest peatänavast, millega ristuvad väiksemad tänavad ja võrreldes ülejäänud linnaosadega on Waikiki kõige esinduslikum ja turvalisem. Mitte, et ümberringi mingi pommiauk oleks – ikkagi paradiis ju! Kuigi tuleb tõdeda, et nagu igas maailmanurgas, leidub ka seal seadusega pahuksis olevaid tegelinskeid, kes koerustükke teevad.

Iga päev käib Waikikist läbi umbes 60–70 000 turisti, tehes selle koha ehk sama sumisevaks kui Londoni või NY peaväljakud. Õhtuti ärkavad tuledesäras tänavad ellu hoolimata nädalapäevast ja Kalakaua-nimelisele peatänavale kogunevad erinevad tänavaartistid, kes oma oskusi demonstreerima hakkavad. Rastapatsidega Bob Marley jüngrid taovad pottide ja pannidega reggae’t, tänavakunstnikud maalivad turistidest Mona Lisasid, mustkunstnikud teevad silmamoondustrikke jne. Täielik tsirkus! Rahvast on alati murdu ja kui õhtul peaks kuskile minekuga kiire olema, siis mööda Kalakauat küll liikuda ei tasuks.

Waikiki osutus minu üllatuseks ka väga vabameelseks – seal on mitmeid geidele, lesbidele ja transseksuaalidele suunatud baare – igaühele oma maitse järgi.

Rannajoon on ääristatud hotellide ja kõrghoonetega ning pakub lugematul arvul töökohti rohketes butiikides, kaubanduskeskustes ja restoranides. Saime kinnitust, et Waikiki on meie jaoks kindlasti parim koht elamiseks-töötamiseks. Hakkasime läbi kammima majade all asuvaid infotahvleid, kuhu kinnitatakse ka korteripakkumisi ja uurisime kohalikke lehti, kust oli lootust samuti midagi leida. Lisaks algas iga hommik Craigslist’i kodulehe refresh’imise ehk uuendamisega. Läbi Craigslist’i saad müüa, osta ja vahetada surfilaudu ja kõike muud, mis pähe tuleb, otsida elu- ning töökohta jne.

Kuna esialgu ei tundunud meid eriline edu saatvat, seadsime sammud maakler Linda jutule, kes oli teistel eestlastel aidanud korterid leida ja kes elas meie ajutise peatumispaigaga samas majas. Maaklerile tuleb muidugi vahendustasu maksta, aga olime juba piisavalt meeleheitel – kaua me ikka oma peavarjupakkujate külalislahkust kuritarvitame. Kuna meie pilvelõhkujas elasid eestlased juba viies korteris, siis lootsime peagi ka ise „eestlaste majja“ sisse kolida.

Linda oli keskealine väga jumekas blond Siil Sonicu soenguga diiva, kes tõelise ameeriklasena jumaldas rääkimist. Juba esimese kahekümne minutiga saime teada terve tema suguvõsa ajaloo, mis haigusi tema kass põeb ja mis on tema vennapoja naise lemmikmagustoit.

Hoolimata korralagedusest oli tema kahetoaline korter küllaltki avar ning valgusküllane ja rõdult avanev vaade ookeanile lausa hingemattev. Mõlemad toad olid põrandast laeni täis paberihunnikuid ning ühe madalama hunniku peal seisis hiiglaslik puur kahe smaragdrohelise papagoiga, kes vahetpidamata omanikuga võidu sädistasid. Teise paberihunniku otsas sõi Linda lapselaps oma hommikusöögihelbeid ning kolmanda varjust ilmus välja Linda abikaasa, kes piibu popsudes meie päritolu kohta uurima hakkas. Seljas oli tal lilleline aloha-särk ja jalas samasugused püksid. John oli nii pikk, et pidi laes tiirleva ventilaatori eest pidevalt pead ära tõmbama, muidu oleks asi võinud halvasti lõppeda.

Linda otsis oma lõpututest sahtlitest välja hunniku võtmeid ja lendas uksest välja nagu tuul, käskides endale järgneda.

Liftis oli meil huvitav kokkupuude ühe jaapanlannaga, kes äkki mu jalgadele osutas ning hüsteeriliselt käsi plaksutama hakkas, hüüdes muudkui „kawaii, kawaii!“. Ma arvasin, et ta nägi põrandal prussakat, aga ei. Tema kõrval seisev tütar ütles mu üllatunud pilku nähes, et ema kiidab mu ilusat värvi küünelakki. Kawaii tähendab nimelt jaapani keeles armast.

Esimesena viis Linda meid korrus allpool asuvasse korterisse, mille akendest ja rõdult avanes imeline vaade üle maailmakuulsa Waikiki ranna otse türkiissinisele lõputule ookeanile. Kahetoaline elamine nägi heledates pehmetes toonides välja väga luks – seintel rippusid originaalmaalid ning rõdul oli kaetud laud valge veini ja viinamarjadega. Läbinähtav trikk maakleri poolt, aga see töötas, sest olime täiesti lummatud.

Üürihinnad on enamasti antud all inclusive ehk kommunaalkulud on juba sisse arvestatud. See on mugav, sest nii ei pea ise teenusepakkujat otsima ega eraldi arvetega jamama. Nii elekter, telefon kui ka internet kuulus asja juurde ja duši all võisime pladistada nii palju kui tahtsime. Selle imeilusa korteri eest küsis Linda 1800 dollarit kuus, kuid seda oli meile isegi nelja peale liiga palju.

Maakleriproua oli ilmselgelt oma ala asjatundja ja teadis, et tuleb alustada kallimast kaubast ja vajadusel liikuda hinnaredelil allapoole, mitte vastupidi. Mõistes, et see korter loosi ei lähe, pakkus ta meile kohe järgmisi ja asi lõppes sellega, et kaalukausile jäi kaks korterit. Üks neist oli „eestlaste majas“, paremas korras, pesupesemisvõimalusega ja megakena vaatega ning teine mitusada dollarit odavam, aga tuttavatest eestlastest veidi kaugemal. Õnneks kiirustas Linda oma sõbra Nicolas Cage’ga lõunasöögile ja meile jäi natuke mõtlemisaega. Otsustasime, et kuna me kodus palju aega ei veeda, siis on mõistlik võtta odavam korter ja nii kolisimegi neljandal päeval pärast saabumist oma uude koju, mille eest maksime kokku 1350 dollarit kuus. Isegi hästi, kui arvestada, et 2toaliste korterite üür jääb enamasti 1500–2500 dollari vahele.

Kõigil sealsetel suurematel korrusmajadel on oma nimed ja meie maja kandis nime Hawaiian King. Maja ei olnud oma viie korrusega küll uhke pilvelõhkuja, kuid see-eest oli meil superäge siseõu, kus paiknes bassein, mille põhjas oli mosaiikpilt kahest delfiinist. Siseõu oli kaetud rohelist muru imiteeriva kattega ja lõi sinise basseini ja oranžikas-roosa majaga võluva kontrasti. Basseini kõrval asus barbeque area ja seega olid meil ideaalsed tingimused nii basseinipidudeks kui päikesevanni võtmiseks.

Tänavalt tulles sattusime kõigepealt pisikesse fuajeesse, kust viis suur valge varbadega värav sisehoovi. Värava kõrval oli vastuvõtulaud, kus päevasel ajal istus patsiga valvurionu. Edaspidi kutsusimegi teda Patsiks. Vasakut kätt jäi baar, mis öösel õnneks väga kõva lärmi ei teinud ja paremat kätt lift, kuhu pääsemiseks oli vaja kiipi.

Esialgu oli harjumatu see, et meil olid nelja peale ainult kahed võtmed ja paljundada sai vaid korteri ukse võtit. Selleks, et majja sisse saada, oli vaja ka kiipi, mille tegemine maksis 50 dollarit ja milleks oli vaja korteri omaniku kirjalikku luba. Aga no katsu sa omanikule põhjendada nelja võtme omamise vajadust, kui tema teada resideerub korteris vaid 2 inimest.

Meie viiendal korrusel asuvas korterikeses oli üks liuguksega eraldatav magamistuba, suur rõdu, vannituba-wc ja avatud köögiga elutuba. Kokku umbes 45 ruutmeetrit. Korter oli küllaltki avar ja hubane ning neljakesi mahtusime sinna kenasti ära. Elutoas oli suur konditsioneer, mis on sealses kliimas hädavajalik. Korter tuli meile n-ö täisvarustuses ehk olemas oli kõik alates voodipesust kuni nugade-kahvliteni. See on päris suur asi, sest teisele poole maakera on ju päris nõme tekke-patju ja soolatopsi kaasa vedada. Isegi kodukeemiavahendid, millega kodu korras hoida, olid kapis kenasti reas.

Pesupesemine toimus grillimisala kõrval asuvas ruumis, kus oli mitu pesu- ja kuivatusmasinat. Lükka aga 4 veeranddollarilist masinasse ja pane masin vurama. Veeranddollarilised sobivad hästi ka kollektsioneerimiseks, sest igal aastal antakse välja vaid viis seeriat erineva kujundusega münti (nt erinevate osariikide tunnustega või rahvuspargi kujutistega jne). 2008. aastal välja antud Hawaii mündil on kujutatud saared ühendanud kuningas Kamehamehat, kelle valitsuskepist vaba käsi on kuninglikult välja sirutatud Hawaii kaheksa suurima saare poole. Lisaks on seal osariigi moto: „The life of the land is perpetuated in righteousness“, millega on mõeldud seda, et saare-elu jätkusuutlikkus baseerub õiglasel valitsemisel ja kiri „E pluribus unum“ ehk „paljudest kokku üks“. Mündi teine pool on alati ühesugune ja seal on kujutatud George Washingtoni profiili ning lause „In God We Trust“ ehk „Usume jumalasse“. 2012. aastal anti välja ka Big Islandil asuvat tuldpurskavat Kīlauea vulkaani kujutav münt, kuid seda pole ma oma silmaga veel näinud.

Aga tagasi pesupesemise juurde. Ameerikas on väga populaarne, et terve kortermaja peale on üks pesupesemiskorrus või suur pesuruum – igati mõistlik lahendus, mis annab korterisse ruumi juurde ja ei tooda tuppa üleliigset niiskust.

Meele tegi mõruks maakleri deposiidinõue – pidime lisaks üürile maksma ka ühe kuu üüri suuruse ettemaksu, mis pidi kindlustama, et kui midagi ära rikume-lõhume, saab selle deposiidist maha arvestada.

Olime kuulnud, et deposiite enamasti tagasi ei maksta ja üritasime tädi ära rääkida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nt üks maakler oli süüdistanud üürnikke termiitide sokutamises puidust välisukse sisse, kus need vennikesed puhta töö olid teinud. Uks oli seest täitsa puhtaks näritud ja ei aidanud ka üürnike palve loogiliselt mõelda – mis huvi oleks neil uks ära rikkuda? Maakler oli veendunud (või vähemalt mängis seda), et poisid olid süüdi ja deposiidist võisid nad suu puhtaks pühkida. Ka meil ei jäänud muud üle, kui raha lauale laduda.

Nüüdseks on eestlased oma J-1 viisaga seal nii kuulsad ja hinnatud tööjõud, et nii maaklerid kui tööandjad on muutunud väga vastutulelikuks. Vähemalt üürilepingu pikkuse osas.

Ja ma ei saa jätta märkimata, et meie korteris filmiti mõned episoodid teada-tuntud sarjast „Hawaii Five-0“. Mitte ainult meie majas, vaid meie korteris!

Kohe sissekolimise päeval tegime soolaleivapeo, kuhu kutsusime kõik eestlased. Kuna tuppa me kõik ära ei mahtunud, siis grillisime basseini ääres ja tutvusime omavahel lähemalt. Kohal oli umbes 20–30 inimest ja rahvas oli tõeliselt tore.

Kell 21 tuli habetunud valvur teatega, et basseiniala pannakse „kinni“. Pats oli surmkindel, et me tahame tema kiusuks ka pärast üheksat suplema minna ja ajas meie olengu vastuvaidlemist sallimata laiali.

Kuna meeleolu oli kõrgel, otsustasime teha õhtuse jalutuskäigu randa. Ees ootas kesköine suplus. Teel tutvusime California kuttidega, kes olid Hawaiile lõpuekskursioonile tulnud. Mõtlesin, et meie klass oleks oma lõpureisi äärepealt Vormsile korraldanud ja mitte, et Vormsil midagi viga oleks, aga no Hawaiist ei osanud me unistada rohkem kui havailased Vormsist. Teadsin, et ameeriklased sõidavad Hawaiile tihti pulmi pidama või mesinädalatele, aga selgus, et see on ka väga populaarne paik, kuhu keskkooli lõpuekskursioon korraldada.

Üldiselt ei olnud need tüübid just kirkaimad pliiatsid pinalis.

Jätsid päris haleda mulje, kui kiitlesid, et esimest korda elus õlut joovad ja siis seda peatse oksendamisega ka tõestasid.

Raputasime nad kiirelt maha ja läksime suplema. Öösel mustjassinise tähistaeva all rohekas-sinises ookeanis ujumine … See on midagi kirjeldamatut. Ookean oli prožektoritega valgustatud, mis oli esiteks väga efektne ja teiseks andis see mõnusa turvatunde, et su kõrval ükski hirmus merekoletis ei uju.

Kaldale ronides panime tähele, et ühe hotelli töötajad viskasid midagi vette, mille peale hiiglaslikud mustad varjud üle ookeanipõhja liuglesid. Nii palju siis turvalisusest. Toidavad haisid või? Ookeanis pidid ju haide ja muude mereelukate tõrjumiseks veealused barjäärid olema!?

Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli täiesti ohutute graatsiliste raidega, keda külastajate imetluse saatel toideti. Tõsi, vaatepilt oli hämmastav, sest raipoisid olid oma seitse meetrit laiad. Täiskasvanud isendi „tiivaulatus“ võib olla isegi 9 m ja nad kaaluvad u 1360 kg. Nad hõljusid üle ookeanipinna nagu hiiglaslikud kummitused. Samas pani see mõtlema, et kes sealt barjäärist veel üle võivad liuelda …

Hiljem selgus, et meie kartused olid igati üle paisutatud – ükski tervemõistuslik hai ei ujuks Waikiki randa, sest esiteks on laht tänu korallidele üsna madal, teiseks vesi liiga soe ning kolmandaks puhast vett armastavatele haidele päevituskreemidest ja – õlidest liialt reostatud. Päeval ujuma minnes katab vett ebameeldiv õlikiht ja peagi olime ka meie juba piisavalt kohalikud, et Waikiki rannas mitte ujuda.