Читать книгу Aloha Hawaii! - Kristel Rumessen - Страница 8

Enne minekut arvasin, et meid ootab Hawaiil ees tõeline loomaaed, kuid vesise isolatsiooni tõttu on tegelikkus kardinaalselt erinev – tänapäeval on saartele alles jäänud vaid kaks põlisasukat. Nendeks on Hawaii nahkhiir ja munkhüljes, kelle viimane esindaja elab Honolulu akvaariumis.

Sissetoodud liikidest leidub palju manguste, kes toodi rottide leviku kontrolli all hoidmiseks, kuid kes kõikide suureks üllatuseks hakkasid hoopis linnupesi rüüstama. Mangustid tegutsevad nimelt päeval, rotid aga öösel – loodusesõbrad selle peale ilmselgelt ei mõelnud.

Hilo Panaewa loomaaiast on põgenenud üks karu, kes võib siiani saare metsades ringi uidata ning Honolulu loomaaiast tegi sääred kängurupaar, kelle järglasi samuti Oahu metsades kohata võib.

Saarel on palju sisalikke. Ja loomulikult kariloomi, kes inimeste poolt Hawaiile transporditi.

Kui loomariik on kesine, siis ei saa sama väita putukate ja lindude kohta. Siiani avastatakse varjurikastest ja vähekäidavatest paikadest uusi liike, mis on täiesti tundmatud või ekslikult arvatud väljasurnud liikide hulka.

Meie lemmiklinnuks Lauriga sai Brasiilia kardinal, kelle uhke punane punkarisoeng meile kangesti nalja valmistas. Lauri ristis ta Tutiks.

Veemaailm on samuti väga kirju ja liigirikas. Kalaliike on mustmiljon ja neist kõige teravama mälestuse jättis osariigi tunnuskala nimega humuhumunukunukuapua. Võite nüüd keeleharjutusi proovida teha. Humuhumu oskab end õhku täis imeda ja lausa kolm korda suuremaks paisuda!

Sealsetes vetes elab lugematul arvul delfiine ja vaalu. Viimaseid on võimalik silmata talvekuudel. Vees keevast kirjust kalasupist võib leida ka meduuse ja erinevaid hailiike – nt haamerpea-hai ja tiigerhai.

Waikikis asub Honolulu loomaaed, mis reklaamib end ainsa USA loomaaiana, mis on loodud monarhi rahakoti abil. See fakt on minu arvates päris naljakas, sest Hawaii ongi ju ainuke osariik, kus üldse kuningavõim olnud on.

Zoo kasvas välja 1876. aastal kuningas Kalakaua käsul oma naise kuninganna Kapi’olani auks loodud avalikust pargist, kus kuningas oma eraloomaaia eksootilisi linde ja hobuseid armastas eksponeerida. Mõnikümmend aastat hiljem lisandus lindudele ja hobustele ka pärdik, karumõmm, paar lõvi ja aurulaevaga kohale toodud Aafrika elevant Daisy, misjärel loomaaed ametlikuks kuulutati.

Tänane zoo on päris korraliku „arsenaliga“ – sealt leiab nt kaelkirjakuid ja suhkruvati-roosasid flamingosid, keda mina varem näinud ei olnud. Kuigi Honolulu loomaaed on Tallinna omast suurem, on meie loomadele loodud palju paremad elamistingimused.

Teine asi, mida ma esimest korda lausa hämminguga jõllitasin, oli see, et loomaaeda külastavad ameeriklased tarbisid tohutul hulgal rämpstoitu. Näiteks sisenesid meiega samal ajal kaks umbes meievanust neiut, kellel kehakaalu topelt ja kes esimese asjana laenutasid elektrirollerid, et nendega loomaaias ringi vurada. Rolleri esiosas oli suur korv, kuhu kenasti mahtusid kioskist ostetud 5liitrine popkornikarp ja 1,5liitrine Coca-Cola pudel, mida siis endale usinalt sisse hakati vohmima. Ausalt öeldes ongi mul sellest loomaaiakülastamisest meeles pigem kirjeldatud söögiorgia kui kohtumine mõne eksootilise loomaga.