Читать книгу Aloha Hawaii! - Kristel Rumessen - Страница 5

Idee Hawaiile minna tekkis 2009. aasta märtsikuus. Õppisin ülikoolis esimesel kursusel õigusteadust ja tundsin, et pean saabuval suvel midagi kardinaalselt uut ja ägedat ette võtma.

Keskmiselt kaks korda nädalas helistati mulle firmast, mis vahendab tudengeid USAsse raamatuid müüma. Jutt algas alati sellega, et sinu hea sõber see ja see arvas, et sa oled eriti äge inimene ja et see programm on loodud just sulle. Ja kui sa ise ei taha programmiga ühineda, siis anna sõprade-tuttavate telefoninumbrid, kellele me võiks samuti helistada … Igal juhul oli mul sellest iganädalasest tüütamisest totaalselt siiber. Soovitasin neil inimestest, kes keelduvad, andmebaas luua, ja nad rahule jätta.

Juhuse tõttu sain tänaval kokku hea tuttavaga, kes oli sama programmi raames Ameerikas käinud ja rääkis sellest ainult ülivõrdes. Ta soovitas mul kindlasti programmiga ühineda – olevat tasuv ja andvat elukogemust. Kuna tegemist oli igati normaalse tüübiga, siis tõstis minus pead uudishimu, mis programm see täpsemalt on. Ja on ju silmakirjalik midagi maha kanda ilma, et sellest eriti midagi teaksidki.

Kui telefon taas helises ja kõlas pähekulunud jutt: „Sinu hea sõber Mikk (keda ma viimati umbes 5 aastat tagasi olin näinud) andis meile su numbri, sest ta arvas, et sina aktiivse ja eriti laheda noore inimesena tahaksid meie eriti ägedast programmist rohkem kuulda ja suvel palju raha teenida … bla-bla-bla“, otsustasin selle häälega kokku saada.

Kohtusin armsa blondi neiuga Olümpia hotelli kohvikus ja vestlesime kakaotasside taga paar tundi. Ta tutvustas mulle organisatsiooni struktuuri, teenimisvõimalusi, boonussüsteeme ning rääkis ka võimalikest eesseisvatest raskustest. Jutt tundus igati asjalik.

Kuni hetkeni, mil see ettevõtlik neiu lubas, et ma ei pea põrumise pärast üldse muretsema – minu iseloom nullitakse kohe alguses täiesti ära ning ehitatakse siis uuesti üles. See pidi andma mulle kindlustunde, et kui ma järgin nende õpetatavat müügisüsteemi ja unustan täielikult oma emotsioonid, veelgi enam, lõpetan iseseisva mõtlemise ja hakkan robotiks, ootab mind ees suur edu. Nii tore ju! Aga mis hea pärast peaks ma tahtma, et mu iseloom ära nullitakse?

Ei köitnud mu meeli enam põnevus, mis tabavat mind Ameerikasse jõudes – keegi ei tea, mis osariiki ta saadetakse (selgub kohapeal) – ega müügiboonused, mille nimel omavahel võisteldakse. Vaimusilmas kujutasin end kohvreid pakkimas nii Alaska kui Florida jaoks – lõbus teadmatus tõesti! Võib-olla olen ma liiga pirtsakas, kuid tundsin, et ka nende motivatsiooninänn nagu nt raamatufirma logoga pusa, ei tõsta mind kõrvust ega innusta 3 kuud vahetut müügitööd tegema.

Ma pole kunagi siidinäpp olnud, aga kuuel päeval nädalas hommikul kuuest õhtul üheksani käia igasuguste hullude uksele koputamas ja küsimas „Tere, kas te raamatuid tahate osta?“, ei ole situatsioon, kuhu end vabatahtlikult paneksin.

Hiljem rääkis üks sõber, et kui tema oma esimesel raamatumüümise nädalal ukselt uksele käis, avas ukse haavlipüssiga relvastatud tüüp ja ähvardas, et kui noormees kohe lesta ei tõmba, siis lõpeb asi halvasti. Ning ühel tüdrukul oli uksele tulnud kena keskealine meesterahvas, kes hetke oodata palus ja ukse sulges. Kui uks uuesti avanes … oli mees porgandpaljas.

Ma ei sea siin kahtluse alla programmi kasutegurit. Kindlasti saavad tudengid selle raames hea elukooli ja lisaks on neil suurepärane võimalus kõvasti pappi teenida. Ka minu tuttavad on selle programmiga lausa kuuendat ja seitsmendat korda USAsse tagasi läinud ja mul on nende üle hea meel. Usun, et see programm on lausa hädavajalik kogemus turundus- või ärivaldkonna inimestele, kuid tundsin, et mulle see ei sobi ning kohtumine blondi neiuga jäi esimeseks ja viimaseks.

Kokkuvõttes olen neile aga väga tänulik – kui poleks olnud nende tüütut pealekäimist, poleks ma hakanud otsima teisi võimalusi, et suveks välismaale tööle minna, sest isu oli selleks tekitatud.

Võimalus minna ainult suveperioodiks tundus ideaalne, sest koolist akadeemilise puhkuse võtmine ei mahtunud minu viisaastakuplaani. Paljud tuttavad olid varem otsustanud Austraaliasse minna ja olin kõrvalt näinud, et magusa elu maitse kindlustatud elu näol ei suutnud neid enam kooli lõpetama sundida – nad teenisid seal ülikooli lõpetamisetagi korralikku palka ning tundsid turvatunnet – milleks siis veel kraad? Harjutakse hea eluga ära ning kodumaale tagasitulek aina venib ja venib, rääkimata kooli lõpetamisest. Seejärel leitakse kohalik pruut või peigmees ja eneselegi ootamatult on kodu hoopis uues kohas. Ja ega saa pahaks panna – Eesti olevat esirinnas kõrgharidusega töötute arvu poolest … Aga minul oli kindel soov kool lõpetada ja seega otsisin võimalust suveks kuhugi põnevasse kohta minna. Netis surfates sattusin juhuslikult StudentTouri kodulehele, kus ilutsesid pildid noortest, kes elasid ja töötasid suvekuudel Hawaiil.

Väikese plikatirtsuna unistasin sageli kaugest paradiisist nimega Hawaii. Lasteaias ilutses minu rühma seinal suur värvikirev pilt, kus olid palmid, surfilauda käes hoidev kirju kostüümiga poolpaljas pärismaalane ja kiri Hawaii. See pilt on mul mälus tänaseni.

Tibake vanemana mängisin pulmi. Looriks oli valge voodilina ja mesinädalad pidid toimuma Hawaiil. Mitte, et ma oleks tol hetkel üldse teadnud, mis mesinädalad on, aga sihtkoht oli kindlalt paigas. Kujutasin Hawaiid ette tõelise paradiisina: helesinine ja kristallselge soe vesi, lumivalge sametine liivarand, kirju lopsakas taimestik …

Nimetus Hawaii tuleneb protopolüneesia keelest ja tähistab jumalate kodu. Just selline Hawaii mu kujutluspildis end lahti oligi laotanud – koht, kus isegi jumalad oleksid rahul ja õnnelikud.

Tegelikult võib selle programmi raames minna ükskõik millisesse USA osariiki – kasvõi Alaskale, kui sa autosuuruste grislide või ninasid hõõruvate eskimotega tõtt tahad vaadata. Aga minu jaoks eksisteeris juba esimesest tutvusest StudentTouri koduleheküljega üks ja ainus sihtkoht – helesinine unistus nimega Hawaii.

USAs töötamiseks on vaja tööluba ja viisavabadus Ameerikaga seda ei muuda. Ilma loata töötamine on illegaalne ja kriminaalkorras karistatav. Vahele jäädes ootab ees riigist väljasaatmine ning boonusena tõenäoliselt ka eluaegne sisenemiskeeld Ameerikasse. Üks vähestest tööviisaliikidest, mida USA valitsus väljastab, on J1, mis võimaldab üliõpilastel maksimaalselt 4 kuu vältel USAs töötada ja reisida.

Tegin internetis korraliku eeltöö, käisin StudentTouri infotunnis ja hakkasime sõbrannadega minekut plaanima. Kuna käes oli märtsikuu, siis mõtlesime aasta pärast minna, kuid mida rohkem ma programmiga tutvusin, seda ihaldatavamaks palmid ja ookean mu silme ees muutusid. Oodata terve aasta? Issand, ma lähen ju enne hulluks! Tõesõna. Ma ei suutnud enam päevagi oodata, rääkimata tervest pikast aastast. Ega igavast suvest, mis ees ootas.

Üritasin veenda sõbrannasid sõitma ikkagi sel suvel, kuid neile see ei sobinud. Küll oli ühel ees venna pulm, teisel surfilaager (hea vabandus, eks), kolmandal pidi koer kutsikad saama jne. Ei aidanud ei keelitamine, meelitamine ega ka palumine. Nemad ei olnud valmis minema, aga mina ei suutnud enam oodata. Tundsin keha iga rakuga, et see on õige otsus ja ma pean minema. Nüüd ja kohe.

Olin asjast nii vaimustatud, et panin paika ajagraafiku vajalike ettevalmistuste kaardistamiseks ja rääkisin plaanidest emale.

Üksinda teisele poole maakera põrutada ja tundmatus kohas vette hüpata ei olnud mu ainuke mure. Ühe hetkega 2000 eurot välja võluda tundus päris keeruline ülesanne. Tavaliselt hakkavad programmiga liitunud tudengid asju ajama juba sügisel ning siis on väljaminekud hajutatud. Mul polnud nii suurt summat kuskilt võtta.Uurisin läbi kõik viisaeeskirjad ja leidsin, et põhimõtteliselt on võimalik ka tavalisel eraisikul tööluba taotleda. Minu esialgne tuhin osutus aga petlikuks, sest selgus, et selleks on vaja leida tööandja, kes oleks valmis minu töölesaamise nimel taevast kuu ja tähed alla tooma ja siis nendega kätel seistes paar tiiru ümber maakera jooksma ehk siis täiesti absurdse bürokraatiakadalipu läbima. Kui sa just geeniteadlane või mõni võrdväärne erialane spetsialist ei ole, siis ei tasu lootust hellitada, sest tavalisel restoranipidajal ei ole kohe kindlasti piisavalt motivatsiooni, et ühe suvalise klienditeenindaja nimel selline piinapink läbi teha – töökäsi leiab palju lähemalt. Lisaks ootab ees umbes 157 000 muud takistust, et mingi autsaider tõotatud maale nii lihtsalt sisse ei pääseks.

Kõige selle tõttu jäin esialgse plaani juurde ja hakkasin uurima, kust vajalik rahasumma leida. Õnneks tulid appi ema ja vanaema Tiiu, kes mind algusest peale täielikult toetasid ja kui seletasin neile, miks ma minna tahan, oligi asi otsustatud.

Mul on elus väga vedanud nii mõistvate ja toetavate lähedastega. Kui ma vanaemale oma plaanist rääkisin, siis arvasin, et ta on vastu. Et miks peab üks inimeselaps teisele poole maakera tuld purskavate vulkaanide ja uputavate tsunamide keskele minema või kas siis Eestis tööd vähe on jne. Oi, kuidas ma eksisin! Vanaema ütles, et muidugi mine. „Kui ma natuke noorem oleksin, tuleksin sinuga kaasa!“ lausus ta mulle. Ja ema toetus on mul alati ja kõiges olnud. Tema innustas mind veelgi rohkem. Olen omaette mõelnud, et kui ma oskaksin kunagi oma lapsele olla pooltki selline ema, nagu on minu ema olnud, oleksin õnneseen.

Ühel õhtul rääkisin arvutis naabripoiss Lauriga ja naljaga pooleks kutsusin teda kaasa. Lauri ütles: „Davai, teeme ära!“ Tol hetkel oli see nali. Aga sellest alates hakkasime järjest tihedamini Hawaiist rääkima ja peagi otsustas ka Lauri saarele mineku kasuks. Jäi üle vaid kibekiirelt paberid korda ajada.

Unes pakkisin juba kohvreid ning aknast välja vaadates nägin raagus puude ja lõputa vihmavalingute asemel vaimusilmas palme, helesinist ookeani, kuumi päevitunud surfipoisse ja päikesekulda säramas lainetel. Elasin juba täielikus Hawaii-mullis.