Читать книгу Aloha Hawaii! - Kristel Rumessen - Страница 9

Reis paradiisi oli väga kurnav. Kõigepealt sõitsime ootusärevalt lõbusas meeleolus laevaga Soome ning veetsime öö sõprade pool. Järgmisel varahommikul startisime suunal London–Los Angeles– Honolulu. Tallinnas olid mind ära saatmas ema, vanaema ja kallid sõbrannad Maarja-Liis ja Liisa, kes mulle väga nutika kingituse tegid – Hawaii põhiseaduse ja sõnastiku. Sealt sain elementaarsed keeleteadmised, et nt fufu tähendab vihast, hui tähendab gruppi, aa on laava, wikiwiki on kiirustama jne. Wikiwiki valmistas mulle eriti palju nalja – sellise keelepärandiga koht ei saa ju mu lootusi petta, ega ju?!

Hiljem selgus, et kohalikku keelt räägivad vaid üksikud kohalikud ja seda kuuleb haruharva. Välja arvatud aloha ja mahalo, mida kuuleb iga nurga peal ja millega alustatakse ja lõpetatakse ka kõige formaalsemaid kirju.

Kui mahalo’l on kohalikus keeles vaid üks tähendus – aitäh, siis aloha defineerimine on oluliselt keerulisem, sest seda kasutatakse nt armastuse, kiindumuse, kaastunde, rahu ja halastuse kontekstis. Alates 19. sajandist kuni tänaseni tõlgendatakse seda peamiselt kui „tere“ ja „head aega“ ning „alooohaaaaaaaaa“ (hääldus ongi just selline!) kostub nii poodi, restorani kui ka naabrite poole sisenemisel ja väljumisel. Sellest on Hawaii ka oma hüüdnime saanud – Aloha-osariik.

Alohaon Hawaii tunnussõna ja esineb nt autoregistrimärkide ja paljude sealsete ettevõtete nimedes. Kohalikku telefoniraamatut sirvides avastasime 4 lehekülge aloha-ga algavaid ettevõtteid. Selle sõnaga seondub ka aloha-spirit, mis viitab sõbralikule ja avatud vastuvõtule, mis kõiki külalisi ees ootab. Lisaks seondub see ülima positiivsuse ja usuga, et iga ettevõtmine edukaks osutub. Eesti „tere“ pole seega ehk siiski kõige parem tõlge, sest ei väljenda havaikeelse termini seotust eluenergia jagamisega. Et kirjeldus siin liialt eneseabi-raamatuks ei kisuks, võiks kokkuvõtteks öelda, et aloha on südamest tulev siiras heasoovlikkus kaasinimeste suhtes. Tervitamise juurde kuulub muidugi ka korralik soe kallistus. Selle heaks näiteks on Barack Obama abikaasaga, kes isegi ametlikel vastuvõttudel külalisi tihti embavad.

Tervitustest natuke vähem võib kohata musi ehk honi. Polüneesia-juurtega honi ei ole meie mõistes siiski tavaline põsemusi, vaid sarnaneb pigem eskimote-musile – ninad pannakse korraks kokku ning hingatakse samal ajal sisse. Tegemist on väga auväärse lugupidamisavaldusega, mis sümboliseerib eluhinguse vahetamist ja inimestevahelist spirituaalset sidet. Sisserännanule tundub selline komme eelkõige suhteliselt ebahügieeniline – kuumas kliimas ei meeldi mulle võõraste inimestega ei kallistada ega kätt suruda, rääkimata siis „musitamisest“. Õnneks piirdutakse enamasti kallistamisega ning honi õnnestus mul mõnel korral vaid hulashow ajal eemalt jälgida.

Kui Eestis kallistavad teineteist vaid lähemad sõbrad, siis Hawaiil on tavaline kallistusega ka võhivõõrast tervitada. Äritegemise puhul kehtivad aga eraldi reeglid ning kindlasti tasub meeles pidada, kellega äri tehakse, sest nt jaapanlast ei tasu kohe kindlasti musitama-kallistama rutata. Kultuurid on erinevad ja teadmata viisakusreegleid, võib äritehing katki jääda.

Tallinna sadamasse tuli ka Siimu vend, kes saarelolijatele pangakaardi ja suitsupaki palus järgi viia. Pangakaardi toppisin rahakoti vahele, aga suitsupaki osas tõstsid ema ja vanaema kohe kära – mine tea, mis seal sees võib olla. Ajasid mulle hirmu nahka, et Hawaiile jõudmise asemel topitakse mind poolel teel narkomuulana vangimajja. Siim tundus küll maailma kõige tšillim vend olevat, aga eks ta ju tõsi oli, et tundsin teda vaid mõned nädalad, kui sedagi. Hoolimata kiletatud pakendist ei andnud kahtlused järgi ja ema sõbranna Pille pidi katsejänesena pakist ühe suitsu tegema, olemaks kindel, et tegu on ikka õige kraamiga. Vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ma Hawaiil ootavale Siimule lahtist suitsupakki isehakanud politseinike narkoreidiga seletan, aga vastu vaielda polnud mõtet. Paari minuti pärast tuli Pille suitsult tagasi ja ütles, et „täitsa normaalne suits oli“.

Lennutunde tuli kokku peaaegu 19 ja kui lisada ka ooteajad lennujaamades, siis sai tubli 30 tundi teelolekut täis.

Londoni Heathrow lennujaam on nii hiiglaslik, et meiesuguste algajate rändurite jaoks käis kogu sealne lennujaamamajandus täiesti üle mõistuse. Meil Lauriga kulus kodust kooli jalutamiseks ka vähem aega, kui seal ühest terminalist teise sõitmiseks. Just nimelt sõitmiseks, sest terminalide vahemaad on nii suured, et selleks kasutatakse busse.

Los Angelesi lennujaama saabudes küsis mustanahaline tolliametnik, kust me pärit oleme. Vastasime, et: „From Estonia, Europe.“ Onkel kõhkles hetke, aga hüüdis siis säravalt naeratades: „Nice to have you back! Welcome home!“ Ei no aitäh, sa imemees geograafias, tõesti on hea kodus tagasi olla.

LAs me lennujaamast välja ei saanudki, kui jalutuskäik ühest terminalist teise välja arvata, aga meid šokeeris, kui räpane seal kõik oli. Põrandale istumine nõudis ümbruse täielikku ignoreerimist ja võrreldes Euroopa steriilsete lennujaamadega oli see allpool igasugust arvestust. Minu kõrvale potsatas istuma kahesajakilone noormees, kes hakkas ahnelt šokolaadi kugistama ja kleepuvaid pabereid mulle külje alla toppima.

LA–Honolulu ots oli minu jaoks kõige raskem. Mind vaevas tohutu väsimus – enne ärasõitu korraldasime ärasaatmispeo ja unetunnid olid jäänud pehmelt öeldes kesiseks. Lennukis magada pole mul kunagi õnnestunud ning lisaks ei suuda ma ka pardal pakutavat toitu süüa. Olen lugenud, et kõrgel õhus olles muutuvad paljudel inimestel maitsemeeled ning muidu meeldiv toit võib üllatuslikul kombel maitseda samamoodi nagu järaks tapeeti. Nii olin ma viimased 2 ööpäeva sõna otseses mõttes vee ja mahla peal olnud. Lauri arvas, et kui ma ka Hawaiil sama palju söön, siis olen ma küll tulevane miljonär, sest raha kulub toidule vähe.

Magamatus, nälg ja üldine kurnatus tekitasid viimasel ülelennul sellise tunde, et eluisu on otsas. Olin selga ja jalga pannud riided ja jalatsid, mis kohvris kõige rohkem ruumi võtaksid – teksad ja pusa, kuid olemist nad küll mugavamaks ei teinud ja seda eriti teksade puhul. Oma kogemustest võin öelda, et kõige mugavam on lennata nt retuuside ja tuunikaga, sest nendega saab end igatpidi liigutada ilma, et kuskilt midagi sooniks-pooks. Kleidis oleks samuti mõnus lennata, kuid see mõte on parem maha matta, sest kleidiga hakkab lennukis kohe kindlasti varem või hiljem külm, ükskõik mis lennufirma teenust te ka ei kasutaks. Omal nahal järgi proovitud. Jalas olid mul tossud ja seda kolmel põhjusel – et kohvrisse ruumi jääks, et vajadusel ühe lennuki pealt teisele joosta ja et lennukis varbad ei külmetaks.

Manasin silme ette sinise ookeani ja kuldse rannaliiva ja elasin sekund korraga. Lisaks on Hawaiian Airlines liinide peal alati nii pagana külm, et ma tõesti mõtlesin oma peakeses valmis, kellele ja mida ma pärandan. Lauri oli ka surmväsinud, aga üritas tõelise sõbrana jututeemat üleval hoida, et mustad mõtted eemal hoida ja see töötas.

Pilkasest ööpimedusest hakkas korraga täpphaaval paistma tuledesäras Honolulu linn ja rannajoon ning valgustatud maandumisrada otse keset ookeani. Hiljem tuli välja, et Honolulu lennujaam asub täpselt ookeani kaldal.

Eluvaim tuli uuesti sisse. Surusin nina vastu lennukiakent, et silmadega natukenegi rohkem oma tulevasest elupaigast haarata ning lõpuks puudutasid rattad maad ja olimegi kohal.

Maandusime tunnise hilinemisega, aga juba esimese paari sõõmu värske õhuga sain aru, et olen õiges kohas ning 30 tundi piina unus paugupealt.

Õhk oli troopiliselt soe, kuigi kell näitas keskööd. Minu suureks pettumuseks ei pannud keegi meile lennujaamas leid ehk lillevanikut kaela – filmides ju küll alati pannakse! Majanduskriis või?

Mitmete ümberistumiste tõttu ei uskunud ma, et pagas meiega ühel ajal õnnelikult sihtkohta jõuab, aga meil vedas ja viimasena veeresidki luugist välja meie kohvrid-kotid. Minu arust on oma kohvri ootamine alati nagu lotomängimine – passid pingsalt iga luugist väljuvat kohvrit ja hoiad pöidlad pihus – veaks nüüd ometi. Ja meil vedaski! Kui oma sumadanid lindilt maha tõstsime, leidsime end keset täiesti inimtühja lennujaama ilma igasuguse infota öömaja asukohast. Esimese asjana vahetasin tossud plätade vastu ja tuju tõusis veel mitu kraadi. Nii mõnus on vabalt varbaid liigutada!

Vantsisime telefoniautomaadi juurde ja helistasime Siimule, kellega olime tutvunud koolituse käigus ja kes oli Hawaiile jõudnud nädal enne meid. Saime juhised ja sõitsime shuttle’ga (lennujaama takso) tuledesäras Waikikisse, kus Siim ja Lauris meid juba ootasid ja ühte pilvelõhkujasse eskortisid. Nemad ja mitmed teised eestlased olid siin mitu korterit üürinud, kus elasid viie-kuuekesi koos.

Sõbrannad Kadi ja Maretta Lauri kodulinnast Haapsalust olid lahkelt valmis meiega oma korterit jagama. Nimelt on eestlastel kombeks saabujatele-lahkujatele vajadusel ajutist peavarju pakkuda. Korter asus 21. korrusel ja oh sa pühademuna, mis vaade sealt linnale ja mägedele avanes! Vau! On see tõesti võimalik?! Kas me oleme TÕESTI Hawaiil?!

Tüdrukud olid parajasti ametis endi lille löömisega, et klubisse minna ja kutsusid meidki kaasa. Klubisse ei tirinud meid pärast pikka reisi mitte mingi vägi, küll aga tahtsime minna randa, et nagu kord ja kohus varbad ookeanis ära kasta.

Tüdrukud näitasid tänaval meile suuna kätte. Ümbrus tundus pimedas väga tavapärane ja öisest linnapildist polnud paradiisi esialgu kuskil aimata. Mõlemal pool teed kõrgusid pilvelõhkujad ja oleksime esmamulje järgi vabalt võinud kasvõi suvises New Yorgis olla. Kus see eksootika siis on?

Juba paar tänavat hiljem hakkas kostuma ookeani kohinat. Mida lähemale jõudsime, seda valjemaks kohin muutus. Jõudsime Waikiki randa, kus tume ookean sillerdas kuupaistel ja suured tähed sirasid taevas. Tähelepanelikult kuulates oli lainete kohin rahustavalt rütmiline ja pakkus vettetorgatud jalgadele mõnusat massaaži. Väljas oli uskumatult soe – öösel kell 2 näitas termomeeter 30 kraadi.

Ümberringi levis magus aroom ning mitte üldse selline nagu seni külastatud soojades maades, kus oli tegemist erinevate vürtsisegudega ja mis mulle kui mitte-terava-armastajale üldse peale ei läinud. Siin tulvas ninna magus segu erinevatest lilledest, millest kõige tugevamalt on eristatav plumeeria (ilus valge õrn lilleke, mis igal pool kasvab ja mida armastatakse juustesse panna). Jah, ma olin paradiisi jõudnud!

Olen alati suveinimene olnud. Uhh, vihkan külma, see on kõige vastikum asi maailmas! Mu ema armastab tuttavatele ikka rääkida, kuidas ma ühel külmal sügisõhtul koolist koju tulin ja esimese asjana kohe vannituppa jooksin. Istusin põrandale maha ja keeldusin välja tulemast, sest … seal oli põrandaküte. Ja avaldasin arvamust, et inimesele, kes leiutas põrandakütte, tuleks anda Nobeli preemia – ta on selle auga ära teeninud. Nüüd tean, et Nobeli preemia laureaadid ei tegele põrandakütte leiutamisega, aga mingi vinge preemia annaksin ma sellele nutikale lutikale ka täna. Kõigist maailmalõputeooriatest oleks minu jaoks kõige hirmsam jääaja tagasitulek. Selles pole kahtlustki.

Tagasi kodu poole jalutades tundsime järsku väga magusat lõhna ja ma imestasin, et mis see on. Laurile valmistas palju nalja, et ma kanepilõhna ära ei tundnud, aga see malts minu elukooli juurde ei kuulunud tõesti. Vaatasime ringi ja mõistsime, et ainsad inimesed, kes seda levitada võisid, olid kaks jalgrattapolitseinikku.

Hiljem selgus, et kanep on Hawaiil päris populaarne ning tänaval jalutades ei ole selle magusa lõhna tundmine üldsegi harukordne. Nagu Ameerika Holland või miskit, ainult selle vahega, et Hawaiil pole see kindlasti mitte legaalne.

Kõik tundus Hawaiil uus ja huvitav – isegi valgusfoorid olid siin teistsugused kui koduses Eestis. Nt jalakäijate fooril oli siin kaks „tuld“. Esimene kujutas mustal taustal valget inimkuju, kes kõnnib ning teine mustal taustal punast kätt, mis liikumise keelab. Kõik foorid olid varustatud ka pimedatele mõeldud helisignaaliga, mis teeb tänavapildi lärmakamaks, kuid oli siiski niivõrd elementaarne.

Meeled olid mitmepäevasest väntsutamisest hoolimata uutest muljetest väga erksad, kuid peatumispaika jõudes uinusime mõlemad jalapealt.