Читать книгу Esimene üles. Kuum suvi 1968 - Kulle Raig - Страница 2

Kulle Raig
Esimene üles. Kuum suvi 1968

Pühendatud

Kalev 68 suurele võidule

ja Eesti võrkpalli 90 aasta juubelile.

KULLE RAIG

ESIMENE ÜLES. KUUM SUVI 1968

Kaas ja küljendus Allan Kukk

Keeletoimetaja Kaia Alasi

© Kulle Raig

ISBN 978-9985-9152-4-0 (trükis)

e-ISBN 9789916407172

ISBN 978-9985-9152-5-7 (DVD)

Trükikoda Greif

Autori südamlik tänu kuulub Eesti Võrkpalliföderatsioonile, spordiselts Kalevile ja Ants Laosele, kes raamatu väljaandmist lahkelt toetasid.

LUGEJALE

Kas oskas nüüdisaegse võrkpalli isa ameeriklane William G. Morgan arvata, et mäng, mille ta 19. sajandi lõpul kohandas rikaste ärimeeste ja noorukite meelelahutuseks, levib plahvatuslikult kõigile kontinentidele ja muutub kiiresti maailmamänguks? Pigem mitte, nagu ta on ühes oma artiklis öelnud: „Kui ma mõtlen võrkpalli sünnile, tema algusaegadele ja mängu arengule aastate jooksul, tundub see kõik mulle unenäona.” Rahvusvaheline võrkpalliliit FIVB on nüüdseks maailma suurimaid organisatsioone – sellesse kuulub 218 riiki. FIFA-l, jalgpalliliidul, on liikmeid 208 ja ÜRO-l 192.

Eestis on võrkpalli mängitud 90 aastat ja esimesed saavutusedki jäävad peaaegu sama kaugesse aega: 1920. aastatel võisteldi üsna edukalt juba ka välismaal. Tollane spordileht ennustas, et eestlastele on võrkpall tulevikus sama mis ameeriklastele jalgpall ja soomlastele pesapall. Eriti tulemuslik oli meie võrkpalluritele Euroopa turnee 1932. aastal, kui tugevat Tšehhi koondist võideti mõlemas kohtumises. Tšehhide arvates tekitas Tallinna Kalevi meeskonna esinemine nende maal täieliku revolutsiooni, võrkpallis mõistagi. Ka järgmiste aastate Euroopa reisid olid eestlastele edukad, ent pärast sõda, kui tuli hakata osalema Nõukogude Liidu meistrivõistlustel, sai õige pea selgeks, et on meist paremaid. Mängijate põlvkonnad vahetusid, suuremat edu aga ei saavutatud. Olukord muutus 1960. aastate hakul. Sealt saab alguse ka meie lugu, lugu meeskonnast, kes võib oma arvele kirjutada Eesti võrkpalli suurima saavutuse, Nõukogude Liidu meistrikulla võitmise 1968. aastal.

„Esimene üles” räägib jäägitust pühendumisest ja vaimustavast meisterlikkusest, mis tähendas vastast üllatavat rünnakut esimeselt söödult, kiiret mängu ja otsusekindlat loobumist teistele meeskondadele omasest üks-kaks-kolm-stiilist. Taas oli eestlaste kord teha revolutsiooni võrkpallis, seekord planeedikuuendikul, mida kunagi kutsuti Nõukogude Liiduks.

Hollandi mänguteoreetik filosoof Johan Huizinga on väitnud, et kultuur sünnib ja areneb koos mänguga, et just mäng annab inimesele võimaluse saavutada tinglik võit võitmatu üle. Mängul on maagiline ja sümboolne tähendus: Armee Keskspordiklubi polkovnikute võitmine Moskvas 1968. aasta 29. augustil tähendas meile, eestlastele, kogu Nõukogude armee löömist. Rahva tahte ja soovide väljendajaks oli saanud võrkpallimeeskond, kelle meisterlikkus pani rõkkama tribüünid, kelle mäng ühendas meid, tugevdas meie eneseteadvust ja muutus spordi mõõtmeid ületavaks sündmuseks. „Esimene üles” püüab kõike seda jäädvustada, ent raamat ei räägi üksnes tähesärast, üksnes valgusest, vaid ka varjust – loobumistest ja kaotusvalust –, 1960. aastate tegelikkusest, meie kuulsatest vastastest ja ka ülelahesõpradest.

Kalle, Kartsa ja Tarvi! See lugu oleks jäänud kirjutamata, kui poleks olnud teie mälestusi, teie asjatundlikke täiendusi ja korrektiive. Oma panuse andsid ka ülejäänud Kalev 68 mehed ning paljud teised selle kauge aja ning meid vaimustanud mängude meenutajad. Tänan teid kõiki.

Raamatut ei oleks sündinud, kui poleks olnud meie lehtede neid aastakäike, kus võrkpallireportaažid olid aukohal. See võimaldas unustatud žanri elustada ja AKSK vastu peetud kullamängu koguni rekonstrueerida. Minu tänu kuulub ka nende reportaažide tegijaile.

Haruldusena on lugejal võimalus vaadata Ela Tomsoni 1971. aastal Kiievis filmitud „Mängu” ja kohtuda silmast silma nende meestega, kellega ta on lugemise käigus tuttavaks saanud.

Kirjutamisel kasutatud paljudest allikatest on loetletud olulisimad. Kohanimedes on säilitatud tolleaegne nimekuju.

Kulle Raig Tallinn, 2009

PRESIDENTIDE MÄNG

Arnold Rüütel, Eesti president 2001–2006

Minu mängijakarjäär sai alguse kooli võrkpalliväljakul Saaremaal, sealt tuli see pisik. Küllap mul oli mingil määral ka vajalikke füüsilisi eeldusi, näiteks piisav reaktsioonikiirus. Tundsin, et suudan seda mängu mängida. Jänedal põllumajandustehnikumis õppides tulin Jäneda Kalevi täiskasvanute meeskonnaga mitu korda Järvamaa meistriks. Võtsime üsna edukalt osa ka vabariiklikest karikavõistlustest esikohale siiski jõudmata, sest teised olid meist ikka palju tugevamad. Treenisime süstemaatiliselt. Õppisime tehnikat ja taktikat, palju tähelepanu pöörasime üldfüüsilisele ettevalmistusele.

Siis tulid sõjaväeaastad. Viiskümmend noort eesti meest, mina kaasa arvatud, suunati teenima Doonau jõelaevastikku, mis baseerus Bessaraabias, Izmailis. Seal hakkasin kohaliku ohvitseride maja meeskonnas tõsiselt asjaga tegelema. Meeskonnas mängis mitu meistersportlasest ohvitseri, tegelikult olid nad elukutselised. Ukraina oli tugev võrkpallimaa, kõrgtasemel võistkonnad olid Kiievis, Odessas, Harkovis ja mujalgi. Ukraina karikavõistlustel tuli meil mängida nende vastu. Ka Kiievi Spartaki Mihhail Pimenovi vastu, kes oli meile suur eeskuju, 1950. aastate alguses oli ta nii maailma- kui ka Euroopa meister. Ühtäkki saadeti kõik eestlased Izmailist ära ja paigutati kahe-kolme kaupa eri väeosadesse, põhjuseks kuuldavasti ühe eesti noormehe põgenemine Türki. Valju häälega sellest muidugi ei räägitud. Mina sattusin Sevastoopoli mereväebaasi, sealt aga edasi Kertši ja Feodossiasse. Kertši ohvitseride maja meeskonnaga võtsin osa Krimmi esivõistlustest, kus saavutasime ka auhinnalisi kohti. Olin nii sidemängija kui ka ründaja, ehkki pikkusest jäi vajaka, sest juba tollal olid paremad ründajad kahemeetrised. Aga küllap mind siiski sedavõrd tunnustati, et valiti meeskonna kapteniks.

Kodus tagasi, kutsuti mind mängima põllumajandusakadeemia võrkpallimeeskonda, elu aga läks nii kiireks, et sellest ei tulnud midagi välja. Jäin oma lemmikmängu jälgijaks ja sellele kaasaelajaks. Miks just võrkpall? See mäng istus mulle, sai juba varakult omaseks. Võrkpall on emotsionaalne, ta nõuab erakordselt kiiret reaktsiooni ja on parimal tasemel äärmiselt nauditav, seda nii mängijatele endile kui ka pealtvaatajatele. See on meeskonnamäng, kus üksi ei tee midagi ära. Hästi laabuv meeskonnatöö on mulle alati olnud tähtis, ükskõik, kas räägime teadusest või poliitikast.

Mauno Koivisto, Soome president 1982–1994

Esimest korda puutusin võrkpalliga kokku õige omapärases olukorras, uskumatus kohas ja uskumatul ajal – sügaval Karjala metsades 1943. aastal. Tookord, Jätkusõja ajal, oli meie pataljon Maaselkä kannasel, kust läksime ühel päeval appi tõrjuma naabri rünnakut põhja pool Seisjärve. Kui kohale jõudsime, oli olukord juba lahenenud, siiski jäime paariks päevaks paigale. Ajaviiteks tegid kohalikud piirijäägrid ettepaneku mängida võrkpalli. Keegi meist polnud kuulnud sellisest mängust isegi räägitavat, ometi sai sellest alguse minu ja ehk ka mõne teise võrkpallivaimustus. Tagasi oma positsioonidel, rajasime keset metsa väljaku, mille piirideks asetasime noored kased.

Pärast sõda jätkasin mängimist, algul Vahtos, kus olin õpetaja, ja hiljem Helsingi ülikooli nooremõpetajate rühmas. Saal oli seal kitsuke ja ega me ka reeglitest suuremat hoolinud, igaüks mängis nii, nagu oskas. Sellest ajast alates on võrkpall olnud minu lahutamatu kaaslane, tõsi küll, ennekõike tervisespordi mõttes. See ei tähenda, et poleks tähtis püüda anda parimat, täiustada oma mänguoskust. Olen püüdnud korraldada kõik oma tegemised nii, et mul jääks aega mängimiseks. Kui inimene hakkab võrkpalliga tegelema vanemas eas, tuleb teda minu arvates aktsepteerida sellisena, nagu ta oma taseme poolest sel hetkel on. Sellist mängijat ei ole võimalik algteguriteks lahti võtta ja seejärel uut kvaliteeti looma hakata, mõistlikum on ära kasutada ja arendada parimaid juba omandatud oskusi. Sellisel juhul on mängust saadav nauding suurem. Arvan aga, et kui oleksin saanud võrkpallis õigel ajal korralikku algõpetust, oleks minust võinud tulla päris korralik mängija.

Boriss Jeltsin, Venemaa president 1991–1999

Kaheksandasse klassi läksin [Permi oblasti Berezniki] Puškini-nimelisse kooli. Seal alustasin aktiivset sportimist. Sattusin kohe võrkpalli vangistusse ja olin valmis mängima päevad läbi. Mulle meeldis, et pall kuuletus mulle, et ma suudan uskumatu hüppega võtta vastu kõige lootusetumagi löögi. Ühtaegu tegelesin suusatamise, võimlemise, kergejõustiku, kümnevõistluse, poksi ja maadlusega. Oli tahtmine haarata kõige järele, kõike osata. Lõpuks aga kaalus võrkpall ülejäänu üles ja selle alaga tegelesin ma juba väga põhjalikult. Pall oli minuga kõikjal, uinusin, käsi pallil. Vaevalt ärganud, panin palli sõrmel keerlema või põrgatasin seda vastu seina ja põrandat. Vasakul käel on mul kaks sõrme puudu, seepärast oli raskusi palli vastuvõtul. Leiutasin erilise võtte, mis kompenseeris sõrmede puudumise.

Ülikoolis [Uurali polütehniline instituut] tegelesin võrkpalliga üsna kõrgel tasemel, olin linna võrkpallimeeskonna liige. Järgmisel aastal mängisin juba Sverdlovski meeskonnas NSV Liidu kõrgliigas [1952], kus konkureeris maa 12 paremat võistkonda. Kõik viis aastat, mis ma instituudis õppisin, treenisin ja mängisin võrkpalli, sõitsin mööda Nõukogude Liitu. Koormus oli tohutu … Tõsi, me ei tulnud meistriks, jäime kuuendatele-seitsmendatele kohtadele, kuid kõik meeskonnad pidid võtma meid tõsiselt. Võrkpall jättis minu ellu sügavaima jälje, kuna ma mitte üksnes ei mänginud, vaid hiljem ka treenisin nelja klubi võistkonda, sealhulgas Uurali polütehnilise instituudi meeskonda. Võrkpallile kulus mul kuus tundi päevas ja õppida oli seetõttu võimalik ainult õhtul või öösel.