Читать книгу Esimene üles. Kuum suvi 1968 - Kulle Raig - Страница 7

Erik Lillol, Tartu ülikoolis võrkpallieriala lõpetanud sporditoimetajal ja tuntud spordireporteril, õnnestus näha Vanja treeninguid ning see oli noorele mehele omamoodi elu- ja ametikooliks. Olulist täiendust oma oskustele oli Lillo saanud Raimond Pundilt treeningupraktikal, Vanja treeninguid ja mänge jälgides ning hiljem koos Vanjaga mitmel võistlusel käies.

Lillot hämmastas Vanja täielik pühendumine võrkpallile. „Ta ei olnud lihtsalt trenniandja. Ka uneajast mõtles ta kogu aeg, kuidas sisustada järgmist treeningupäeva, veel intensiivsem oli see mõttetöö aga võistluste ajal. Vanja otsis vastaste kõige nõrgemaid külgi, et nad olemasolevate jõududega üle mängida. Ta ei olnud jõuvõrkpalli esindaja, ta tegi panuse targale mängule, mis ennast ka õigustas. Meie kandepind oli ja on väga kitsas, sestap hoidis Vanja igat mängijat, kannustas ja motiveeris, elas isegi kaasa mängijate pereelule. Vanja pühendumus nakatas ka poisse: kui oli treening või mängiti treeningu ajal, siis ikka võidupunktidele. Niisama geime ei olnudki.”

Kalevi võimlat kasutasid paljud sportlased ja seetõttu oli korvpallitreener Inna Talvingul mitut puhku võimalik jälgida, kuidas Vanja seal toimetas. „Ta tegi hirmsat tööd, istus hommikust õhtuni võimlas. Iga poisi kohta oli tal terve lehekülg märkusi. Vanja pidas päevikut, kus olid kõigi vead kirjas: Peeter või Kalle tegi seda või teist. Pärast analüüsis, võttis mängijad kokku, selgitas head ja vead. Poisid omakorda võtsid rangelt õppust, nad tegid ka individuaalset trenni, täitsid ülesandeid, mis Vanja oli neile andnud. Siiski – võid olla hea treener, aga kui sul pole mängijaid, ei piisa ka parimast treenerist. Palju oleneb sellest, kuidas trehvab materjal. Kaheteistkümneaastane Kalle Kukk käis minu juures trennis. Võin öelda, et treener ei tee seda taset, mis oli Kallel, temast oleks tulnud väga hea korvpallimängija, teine Lõssov. Kalle aga läks võrku mängima ja sinna ta jäi. Mõlemad, nii Kukk kui ka Raig, olid sportlased jumala armust. Nii et materjaliga oli Vanjal ka vedanud, peale nimetatute oli tal teisigi suurepäraseid ja eelkõige hästi motiveeritud mängijad, kellega oma ideid ellu viia.”

Treeneri fanaatilist pühendumust rõhutab ka Oleg Salundo. „Mängu ajal ei jätkunud Vanjal silmi ega kõrvu millelegi muule. Ta pani kirja peaaegu iga puute. Üleskirjutuseks oli tal oma skeem. See oli kui salakeel, koosnedes märkidest, punktidest, joontest. Tänu sellele võis ta hiljem öelda Piilule, Kartsale, Kallele või ükskõik kellele, et sellel ja sellel seisul tegite seda ja seda. Miks? Või et oleks pidanud hoopis midagi muud tegema. Siin kaotasime nii ja nii palju punkte ja seal võitsime nii palju punkte. Tal oli järgmisel päeval mängu analüüsil absoluutselt iga puute kohta oma kommentaar. Seda analüüsi poisid ausalt öelda algul kartsid nagu vanapagan välku. Kes siis tahab kuulda oma patte treeneri suust! Kõik tahtsid olla parimatest parimad. Hiljem selle tegevuse väärtust muidugi mõisteti. Vanja jõudis korraga teha palju asju. Kui tänapäeval pühendub treener täielikult oma põhitööle, siis tol ajal oli ta sunnitud aega raiskama kõigele muule: rongipiletid, söögitalongid, varustus, treeninglaagrite korraldamine jne jne.”

„Turniiril tuleb ka vastaste mänge jälgida, missugune on tulevase vastase stiil, mida ta teeb, kuidas kombineerib,” sisendas Vanja oma meestele. Kui näiteks homme oli mäng, saatis ta poisid täna jälgima, kuidas homne vastane mängib.

Vanjal endal, Olaf Märjal ja Kalevi mängude teaduslikul analüüsijal võrkpalliteoreetikul Heino Auninil olidki väga täpselt kirjas löögi suunad, kes vastastest tavatseb lüüa tugevalt, kes hanitab, kes ründab kõrgelt tõstelt, kes lööb tõusvat palli jne. Pärast analüüsiti koos, mis tähelepanekuid oli tehtud. See oli väga mõistlik ja arukas tegevus. Videot ju tol ajal polnud! Meeste meenutustes oli Vanja kõva taktik, kes õigel ajal võttis aja maha ning tegi mängijatele selgeks, mida tuleb teha. Vanja oskas kontakte luua Liidu teiste treeneritega ja kohtunikega, mis enamasti tuli kasuks, teatud hetkel aga, nagu hiljem näeme, võis kujuneda ka koormavaks.

Treener kasutas meeste õpetamiseks nippe, mis vahel olid üsna äärmuslikud. Üks neist oli Matti Jaanuse sõnul eriti meeldejääv. „Vanasti ei lubatud käsi üle võrgu viia, siis oli kasulik lasta pall blokiladvast üle, mispuhul oli võimalik oma poolelt rünnakut uuesti alustada. Kui aga lubati käed üle panna, oli targem teha seda nii, et pall läheks kohe vastase poolele maha. See oli raske, me ei saanud kuidagi hakkama. Siis ükskord jooksis Vanja Tõnismäe võimlast üle tee sööklasse ja tõi sealt suure kulbi. Kui me siis blokki harjutasime, tõstis ta kulbi võrgu kohale ja näitas, et vaat nii tuleb käed üle võrgu panna.”

Käiku läksid kõikvõimalikud muudki enda nuputatud abivahendid ja harjutused. Kalle Kukk toob näiteks Kalevi keldris olevast katlamajast võetud vineerist lumelabidad, mida Vanja teisel pool võrku liigutas, kamandades mehi neist mööda lööma. Vahel asetas ta platsil vastaspoolele tooli või vana talvemütsi ja seda tuli ründelöögiga täpselt tabada. Sportvõimlemise tunnid toimusid Rataskaevu tänaval asuvas Mihkli kirikus, mis nõukogude traditsiooni kohaselt täitis muud otstarvet. Kirikut kasutati võimlemis- ja raskejõustikusaalina. Seal pidid mehed tegema hoo pealt saltosid, milles oli ületamatu Peeter Sepp.

Kohati aga tegeles treener meeste arvates üsna imelike jamadega. Vanja leidis, et treeninguprotsess ei tohi olla igav, ei tohi muutuda monotoonseks. Kord kui Kalev oli Viljandi laagris, kutsus ta tundi andma iluvõimlemise treeneri Reet Alasi. See ajas mehi naerma. Ei teatud, millele need jõu- ja ilunumbrid kaasa aitasid, kuid elevust, vaheldust ja pingemaandust tõid nad kindlasti. Ja mitte ainult, ka koordinatsiooni võis see parandada, mis oli mõistagi teretulnud. Ilma korraliku kehavalitsemiseta ei tee võrkpallur õhus ei 180-kraadist pööret ega tulemuslikku ründeliigutust.

Tihti pikkis Vanja treeninguplaani ka psühholoogia- ja füsioloogialoenguid. See oli samuti enneolematu. Võib oletada, et ta soovis järgida põhimõtteid, mis olid omandatud Leningradi kuulsas kehakultuuriinstituudis Lesgaftis. Seal olid tugevad õppejõud, nende hulgas ka Liidu parimad võrkpallispetsialistid, keda Vanja kuuldavasti lausa jumaldas.

Vanja ei tegelnud ainult tippudega, vaid käis koolist kooli, valides poisse ja tüdrukuid, kellest tegi mängijad. Ta oli imeinimene, iseloomustab Vanjat Kalevi kauaaegne esimees, kadunud Johannes Nittim. „Ega neid kuigi palju olnud, kel oleks jätkunud selliseks tegevuseks aega või ka tahtmist. Noortega tegelesid veel Raimond Pundi ja Helmuth Kallik. Vanja hoidis meeskonda koos ja mitte ainult meeskonda, vaid ka nende peresid: mängijate naised oskasid oma sünnipäeval Vanjalt õnnitlustelegrammi või kaarti oodata. Ta ei unustanud kunagi. Õrnema soo kohtlemisel oli Vanjal palju kogemusi, oli ta ju varem olnud naistetreener. Ja naised kiitsid teda väga.”

Dratšovilt jäi järeltulijatele päranduseks hulk väärtuslikke õpetussõnu. Ei ole tähtis kogu aeg tipus olla, tähtis on püsida tugevamate seas. See tähendab tööd ja veel kord tööd, tööd, mida tehakse kogu südamest, armastas Vanja korrata. Pole õige lüüa ainult otse ja kõvasti, vaja on osata randmenõksu, sest randmelöök avardab löögisektorit tunduvalt ega lase vastasel löögi suunda aimata. Ja lõpuks – ega üle 190 sentimeetri pikkusest poisist pea ainult ründajat kasvatama, ta võib olla ka edukas ja hea sidemängija, mida on juba tõestanud Peet Raig.

„Tähtis oli endale kindlaks jääda,” on Tõnu Tammaru praegugi veendunud. „Vanja ei läinud kaasa selle lihtsustatud mänguga, mida Liidus tol ajal mängiti ja mis oli hakanud levima Ida-Saksa eeskujul. Mulle ei meeldinud kunagi Liidu koondise taktika, nad tegid mängu liiga lihtsaks, aga puht võimete poolest olid nad muidugi supermehed. Vanja oli nii raudne, et mängis ainult kombinatsioonide peale, mis oli jumala õige. Polnud ju vajadust, et Piilu oleks pidanud tugevasti lööma, kui piisas sellest, et ta vasaku käega toksas palli sinna, kus oli tühi koht ja kus seda ei osatud oodata.”

Vanja tajus varakult, et treeneritöö on tema elu ja kutsumus. Ta ei lugenud võrkpallile pühendatud tunde, ei eristanud selles mõttes pühapäevi argipäevadest. Oma tööd, mis oli ühtaegu tema kiindumus, ei jaganud ta ühegi kõrvalharrastusega. Vanja elu täitnud töö kandis aastate pikku head vilja ja ilmselt ei mõelnud ta kordagi selle peale, kuidas oma ameti ja hoolealuste kordaminekute kaudu ennast materiaalselt kindlustada. Erinevalt tänapäevast polnud selleks võimalusigi. Pole teada, kas ta Kalevi juhtidelt õnnestumise korral palka juurde küsis. Ta polnud küsija ega nuriseja.

Imekspandavalt kiiresti ja puhtalt omandas Vanja meie keele, kadestamisväärselt heal tasemel oli tema kirjakeel. Vanja armastas palju kirjutada: treeninguplaane ja isiklikke kirju, oma hoolealuste tähtpäevi pidas ta meeles õnnitluskaardiga, kuhu oli lisatud südamlikke soove. Vanja sai aru, et eestlaste keskel elades on keele valdamine endastmõistetav. Ta ütles meile, mängijatele: „Teil eestlastel on suur eelis, te saate platsil omavahel ja vajadusel ka minuga rääkida nii, et teised ei saa meist mõhkugi aru.” Ehkki Vanja oli sulanud eestlaste sekka, lõi vahel ootamatult välja ka tema slaavlaslikult keevaline temperament, ta võis kurjustada ja kärkida, aga viha ei pidanud ta iialgi.

Treeneriks võib õppida, heaks treeneriks võib saada väga kõvasti pingutades, väga heaks treeneriks peab aga sündima. Viimane väide käib just Ivan Dratšovi kohta.

(Kalle Kukk Kalevi ajaloopäeval 19.4.2002)