Читать книгу Esimene üles. Kuum suvi 1968 - Kulle Raig - Страница 6

Iga spordiala edasikandja on treener. Sportlane tuleb, mängib ja läheb, treener jääb. Kui pole enam treenereid, ei ole ka ala. Hugo Mets, Robert Gutman, meie võrkpalli grand old man Valter Mägi, treenerite akadeemiline isa Aleksander Rünk, mitu plejaadi noori meistreid kasvatanud Raimond Pundi ja ehk veel mõni treener olid ise olnud mängijad ja eestvedajad, kes kõik hiilgasid oma vaimuerksuse ja otsiva mõttega. Nad taotlesid mõjusat efekti, aga mitte jõu, vaid osavuse ja kavalusega. Sellesse auväärsesse seltskonda kuulus – võib-olla suurimana kõigist – ka Ivan Dratšov, Vanja.

Kalevi peatreeneriks saanud Vanjal tuli arvestada meeste kehaliste võimetega, ta sai mängida nende kaartidega, mis olid välja jagatud. Hiljem õnneks selgus, et kaardipakis oli ka mitu ässa. Kalevi põhimeeste keskmine pikkus oli üle 185 sentimeetri, mis oli lähedane teiste meistrisarja meeskondade samale näitajale. Pikimad Raig ja Jaanus olid 191 ning lühim Juku Kalamägi 170 sentimeetrit. Omaenese varasemad kogemused viisid Vanja äratundmisele, mis on õige. „Minuaegsed parimad mehed mängisid kombinatsioonirikkalt ja mulle see meeldis. 1957. aastal tuli Liidu meistriks Leningradi Spartak, kes ründas esimeselt tõstelt. Kõik püüdsid seda meeskonda jäljendada. Siis aga tuli Armee Keskspordiklubi, AKSK [nüüd kohati ka CSKA], kes mängis põhimõttel „mürsk ja soomus” ehk kompromissitu löök ja blokk. Meil aga polnud ei mürsku ega soomust. Tuli võtta mängijaid sellisena, nagu nad on. Pidi leidma sobivaima viisi meeskonna kui terviku jaoks.”

Kindlasti olid oma taktikat ja strateegiat kujundaval Vanjal silme ees ka temaealised mitmekülgsed suurmängijaid, kes olid harrastanud osavusele ja nupukusele rajatud mängu, kes ründasid mõlema käega ja esimeselt söödult. Suurimaks eeskujuks võis olla Vanjaga samal aastal (1921) sündinud Konstantin Reva, rahvusvaheliselt pärjatud mees, kes oma kaasaegsete mälestustes elab tõelise võrkpallikuningana, kordumatult omanäolise mängijana. Reval oli tohutu hüppevõime: 184-sentimeetrine meister hüppas ülikõrgele võrgu kohale, jäi seal nagu seisma ja seisis nii kaua, kuni vastase blokk lagunes, ning lõi alles siis.

Vanja pidas vajalikuks kaugemate aegade kogemused üles korjata ning uuesti kasutusele võtta. Uut otsides ja moes olevat õppides ei tohi unustada, et võrkpalliarsenali vanaski pärandis leidub head, armastas ta korrata. Vale oleks väita, et Nõukogude Liidu 1960. aastate tugevamatele meeskondadele oli kiire kombinatsioonimäng võõras. Seda harrastati, kuid otsustaval hetkel algas ikkagi raiumine. Sellest stiilist tahtis Vanja kindlalt distantseeruda. Kuidas treeningut sisustada, see on tarkuste tarkus, arvas Vanja, ilmseks eeskujuks poolakas Hubert Wagner, kelle seisukoha järgi pidi treening eeldama võistlustel kuut, mitte viit geimi.

Eluaegne järgimist vääriv eeskuju oli Vanjale Eesti võistlusvõrkpalli hälli juures seisnud Valter Mägi. Just Mägi tõi Vanja jalgpalliväljakult võrkpalliplatsile, kõigepealt mängijana ja seejärel treenerina. Mägi julgustas, motiveeris, oli järeleandmatu mitmekülgsuse nõudmises ja kui vaja, kritiseeris üsna armutult. „Kuule, Vanja, sa ei tööta õige arusaamisega või ei tööta üldse enam. Minu meestel juhtus kuue kuu jooksul servi vastuvõtul üks viga, sinu meestel on neid üheainsa mänguga 20. Miks sa poistele võrkpallitehnikat ei õpeta? Mis see tähendab, et mees lööb ainult ühe käega ja sellegagi ühtmoodi. On ta invaliid, et teist kätt liigutada ei või?” Vanja kuulas ja võttis kõik märkused tänulikult vastu, sest „isegi tema pisut ülevürtsitatud noomimised olid mulle meelepärased”.

Mehi ühendas ka perekondlik sõprus ning ühine armastus, muusika. „Kui teda külastasin, tervitas ta mind klaveri taga alati Tšaikovski „Aastaaegade” Oktoobri osaga. See oli liigutav, seda muusikat armastan ma üle kõige,” rääkis Vanja.