Читать книгу Esimene üles. Kuum suvi 1968 - Kulle Raig - Страница 3

Eesti 1958. aasta võrkpallimeistrivõistlustel andis endast märku meeskond, kes kasutas uusi, üllatavaid võtteid. Need meeldisid publikule. Eesti võrkpalli oli ilmunud teistest erinev tegija, Tallinna Pedagoogilise Instituudi, peda meeskond. Eriti paistis platsil silma virtuoosne sidemängija Raimund Penu, kellest sai hiljem Eesti Võrkpalliföderatsiooni president. Penu mänguoskuse juured olid küla võrkpallipatsil, kust võrsusid ka teised Saaremaa mehed Peeter Sepp, Ants Sepp, vennad Uljased ja Anti Penu. Võrkpall oli sõjajärgsel ajal ja hiljemgi noorte hulgas populaarne sportlik meelelahutus, peaaegu igas Eesti külas oli kiige kõrval võrguväljak.

Mitme põlvkonna väljapaistvate noormängijate kasvataja, meie hulgast 2007. aastal lahkunud Raimond Pundi, on 1940. ja 1950. aastate esindusmeeskonna mängustiili kirjeldades nentinud, et olid tõstjad ja olid surujad, rollijaotusest peeti kinni. Sulustamisel toimis ühemeheblokk, mängida tohtis ainult sõrmedega, palli altvastuvõttu kohtunikud ei tunnistanud. Tundmatu oli ka liblikhüpe, selle asemel valitses kaitsemängus seljal rullumine.

Tugeva ja tulemusliku organisaatorina tuntud Oleg Salundo, kes oli 1960. ja 1970. aastatel Eesti Kehakultuuri- ja Spordikomitees võrkpalli vanemtreener – nüüdne nimetus oleks föderatsiooni peasekretär – räägib samuti, et 1960. aastateni mängisid meie mehed, teiste hulgas Arnold Trummer, Olaf Märja, Ülo Käsper, Helmuth Kallik ja hilisema võiduka Kalevi – Kalev 68 – treener Ivan Dratšov, enamasti üks-kaks-kolm-mängu. Siis aga toimus muutus. „Pärast seda, kui paar aastat varem tähelepanu äratanud peda meeskond oli tulnud 1960. aasta Eesti meistrivõistlustel võitjaks, sai selgeks, et see seltskond oli toonud sisse täitsa uue stiili.” Otsustavas, kaks ja pool tundi kestnud huvitavas ja hingestatud mängus võitis õpetajate kõrgkooli meeskond Tallinna trammi- ja trollitrusti, TTT-d. Mäng läks Eesti võrkpalli ajalukku, võitjad kanti kätel välja, kirjutas tuntud võrkpallikohtunik ja spordiajakirjanik Eugen Below Spordilehes.

Peda võitudeseeria jätkus ka 1961. aastal. Mängiti mitmekesist kombinatsioonimängu: löögid madalatelt teravatelt ründesöötudelt, pettelöögid jne. Meeskond tõi meie võrkpalli lained ja ristid ning Raimond Pundi väitel ka tõusva palli kiire ja efektiivse löömise. Peda stiilist hakkasid eeskuju võtma teisedki ning 1962. aasta Eesti karikavõistlustel sai seni võidukas meeskond rivaali. Julge ja uudse mänguga paistis neil võistlustel silma Tallinna Polütehnilise Instituudi, TPI meeskond, keda juhendas Ivan Dratšov.

„Kalev 68-le vahetult eelnenud põlvkonna mängijad olid füüsiliselt vägagi võimsad,” tunnustab Kalle Kukk eelkäijaid. „Meeskonnana mängiti aga üsna ettearvatavalt ja ehk isegi üksluiselt. Valmisolekut justkui oleks olnud, kuid võidud olid visad tulema ja suurvõidud jäid hoopis saamata. Siiski, meile koha loovutanud teenekate mängijate hulgas oli mitu väljapaistvalt eredat kuju.”

Üks neist meeldejäävatest ja võimekatest oli 15 aastat Eesti koondisesse kuulunud Tõnu-Peeter Tammaru, jõuline mängija, kes mäletab hästi Kalev 68 eelseid tegijaid, oma võistlus-ja treeningukaaslasi.

„Uno Väin oli niisugune mees, keda mujal Nõukogude Liidus ei olnud, kui ehk, siis üks, AKSK Kuznetsov. Tol ajal tuli kõik pallid võtta ülevalt sõrmedega. Väin oli suurepärane kaitses, see oli otse uskumatu, milliseid palle ta üles tõi ja millele ta järele läks, ta oli supersidemängija, tänapäeval selliseid enam pole. Või siis teine mees, Raul Lätt, Eesti koondise mängija, kellel oli väga ilus, sirge käega sooritatud randmelöök. Fantastiline mees oli Stanislav Dilaktorski, Stass. Tema suurimad trumbid olid kadestatav platsinägemisvõime ja võimas hüpe. Aruka ja külmaverelise mängija musternäide oli Olaf Märja, Ponts, kes tegi ilusti blokki. Oli ka teisi, aga nemad olid parimad. Kui mina peaksin tegema kõigi aegade parimate listi, mitte küll paremusjärjestuses, siis näeks see välja nii: Väin, Dilaktorski, Raig ja Loor. Eesti koondise pikaaegne kapten, teeneline mees Arnold Trummer oli põhiliselt ainult nurgalööja, suur ja võimas, aga muus osas ei olnud ta nii briljantne. Seega – kõige lugupidamise juures tema vastu – minu valikust jääb ta välja. See oli eelmine põlvkond, kes Liidu tippu kahjuks ei jõudnud.”

Tõnu-Peeter Tammaru, Petka, oli teine Liidu meistrisarjas mänginud eestlane, esimene oli tollases Leningradis kinoinstituudis õppinud ja sealses Spartakis mänginud Toivo Tomson, kes tuli selle meeskonnaga 1957. aastal Liidu meistriks. Petka võeti 1950. aastate lõpus sõjaväkke ja saadeti Riiga teenima, seal mängis ta Riia ASK-s. Koolipoistena käisime vaatamas Moskva Dünamo ja Riia ASK vahelist mängu. Petka oli ASK tõeline raskekahur, efektiivne pommitaja, meie iidol. Enne sõjaväge oli Tammaru mänginud Eesti noortekoondises. Pärast sõjaväeteenistust jäi ta mõneks ajaks Riiga, tuli siis Tallinna tagasi ja mängis Eesti koondises veel 1967. aastani. Hiljem tegi Tammaru karjääri Eesti TV sporditoimetajana. Sellele mitmekülgselt andekale mehele oli jõukohane veel kolmaski karjäär. Nimelt oli Petka ka kõva laulumees, muu hulgas Eesti TV 1966. aasta lauluvõistluse võitja. Lätis olid toonud talle kuulsust esinemised koos Bruno Ojaga, kes elas 1950. aastate lõpus Riias ja mängis kohalikus VEF-is korvpalli. Mõlemad laulsid, kitarril saatis Oja. Silmatorkavalt hea välimusega eestlaste duo oli Riias ülipopulaarne, eriti õrnema soo hulgas. Kõmu nende menust ulatus muidugi ka kodumaale.

(Henn Karits ja Kalle Kukk)

Eelmise mängijate põlvkonna taandumine ei toimunud järsku. Suurest võrkpallist lahkuti järgemööda ja järgemööda tuli areenile uusi mehi. Trummer, Väin, Malsroos, Tomson, Märja, Kaljulaid, Kagge, Eluri, Käsper ja Aron hakkasid ükshaaval loobuma, põlvkondadevahelist sidet jäi hoidma Dilaktorski. Selge vahe tegi sisse Nõukogude Liidu (edaspidi ka Liit) kõrgliigast väljakukkumine 1965. aastal, misjärel suurem osa vanadest olijatest mängimise lõpetas, erandiks Tammaru, kes osales Liidu esiliiga mängudel Sotšis veel 1966. aastal.

Oli aeg hakata otsima uusi teid ja võimalusi. „Venemaal 1960. aastatel valitsenud jõustiili vastu nende oma relvaga polnud mõtet minna, see oli meile selge. Tuli välja mõelda midagi muud, eelkõige muuta senist mängustiili ja taktikat,” räägib Kalle Kukk.

Peet Raig, meeskonnakaaslastele ja ka laiemale üldsusele Piilu, kelle ümber Kalev 68 hakkas koonduma, kuulus esimest korda Eesti koondisesse 1959. aasta Liidu rahvaste spartakiaadil. Samal aastal toimunud Eesti koolinoorte spartakiaadil märgiti esmakordselt ära ka kiire vasaku käega Henn Karitsa nimi, 1962. aastal TPI meeskonnas tšehhide vastu mängides äratas ta juba suuremat tähelepanu. Samas võistkonnas ja samal ajal või isegi varem, vabariigi noortevõistlustel, hakkas nutika sidemängijana ennast näitama Kalle Kukk. Oma mängijakarjääri alustas ka Peeter Sepp. Enne kümnendivahetust vilksatab esimest korda Matti Jaanuse nimi. Tema mängis sellessamas uut stiili esindanud ning 1960. ja 1961. aastal Eesti meistriks tulnud peda meeskonnas, kus alustasid ja tegid endale nime ka Ülo Raidma ja Juhan Kalamägi. 1961. aastal nähti platsil üht Uljaste vendadest, Taivut. Natuke hiljem jäi Saaremaa mängudel Dratšovile silma noorem vend Tarvi.

Väidetavalt algas Eesti võrkpalli 1960. aastate tõus koos Peet Raigiga, eelkõige aga sellega, et treeneriks sai Ivan Dratšov – poistele lihtsalt Vanja –, kes ütles kindlameelselt lahti vanast stiilist, taktikast ja strateegiast.