Читать книгу Esimene üles. Kuum suvi 1968 - Kulle Raig - Страница 4

1962. aasta maailmameistrivõistlused võrkpallis peeti 10. – 28. oktoobrini Moskvas. Meeskondi osales 21 ja naiskondi 14. Maailma võrkpalli kõrgtaset demonstreeriti nüüd käegakatsutavas kauguses, peaaegu et koduõues, kuhu oli lihtsam pääseda kui kuskile välismaale, eriti nn kapitalistlikku riiki. Seda võimalust kasutasid paljud mängijad, treenerid ja spordihuvilised. Sõideti Moskvasse.

Samal aastal oli Kalle Kukk alustanud õpinguid TPI-s, kus treenerina tegutses Dratšov. „Muidugi oli ta väga huvitatud maailmameistrivõistluste mängudest. Kuidas aga sinna saada? Väljapääs leidus. Vanja leppis Moskva Baumani-nimelise Kõrgema Tehnikakooli meeskonna treeneriga kokku, et MM-mängudega samal ajal peetakse kahe kõrgkooli vahel Moskvas paar sõpruskohtumist. Tänu sellele saime ainulaadse võimaluse näha tippvõrkpalli. Moskvasse sõitnud TPI meeskonnas mängisid peale minu veel näiteks Tiit Made ja Peeter Palu, hilisem minister, nüüdseks meie hulgast lahkunud. Teisi enam ei mäleta. Paluga seoses meenub üks lugu. Olin saanud talt Tallinna suveniirmärgi, mille vahetasin Jaapani koondise treeneriga, kellelt sain omakorda Jaapani võrkpalliföderatsiooni märgi vastu. Palu hakkas muidugi kahetsema ja tegi ettepaneku, et kannaksime jaapanlase märki kordamööda. Nii suur oli meile selle märgi väärtus!”

Aino Huimerinna 1979. aastal ilmunud ülevaatest „Võrkpall” saame teada, et Moskvas olid MM-mänge jälgimas ka peda võistkonnad, mehed ja naised. Neile oli see preemiareisiks heade tulemuste eest Eesti meistrivõistlustel 1960. ja 1961. aastal.

Eestlastele oli Moskva MM unustamatu elamus. Niisugust taset polnud varem nähtud. Kuke sõnutsi tulid paljud võistkonnad seal välja uute võtetega, mida nüüd nähti esimest korda ja väga lähedalt. „Oli selliseid elemente, mida keegi enne polnud kasutanud, näiteks jaapani serv, mida jaapanlased ise, eriti naised, valdasid filigraanselt.

Jaapanlannad tulidki maailmameistriks, nad võitsid meie arvates võitmatut Nõukogude Liitu, mis tegelikult oli ju Venemaa.” Jaapanlannade fenomeni iseloomustades leiab hiljem Kalev 68 teise treenerina ja esindajana tegutsenud Olaf Märja, et need naised olid tõeline legend. „Nad treenisid väga suurte koormustega ja tegid täieliku revolutsiooni võrkpalli arengus. Platsil tegutsesid nad kui akrobaadid, ülimalt professionaalselt. Kuuldavasti harjutasid nad samuraide fanatismiga, see oli hämmastav ja meie arusaamise järgi ehtjaapanlik.”

Võistluse jooksul kaotasid tõusva päikese maa virtuoosid ainult ühe geimi. Lõppjärjestus oli ootuspärane: esimene Jaapan, teine Nõukogude Liit, kolmas Poola. Jaapanlannade edu tegelikult ei üllatanud, 1960. aasta MM-il Rio de Janeiros olid nad tulnud teiseks ja seega oli Liidu naistele tormihoiatus antud.

Ei mäleta, mil moel sain minna koos Piiluga Moskvasse mänge vaatama. Seegi on mälust kustunud, kes Piilu õppereisile sokutas. Rongisõit Moskvasse aga ei unune: meil oli ainult üks koht, ülemine polka, lavats, millel vaheldumisi pikutasime. Nii veetsime lõputuna tundunud öö. Moskvast on aga hästi meeles palliplats ja võrkpall, mida nägin. Ma ei olnud spordis võhik. Selle eest olid hoolitsenud minu vanemad vennad. Nad ostsid ja lugesid regulaarselt Kehakultuuri ja Spordilehte, mida ka meie õega alati uurisime, olime asjadega kursis, eriti kergejõustiku ja võimlemisega, olime vaimustatud kuskilt hangitud Berliini mängude raamatust.

Mis puutub võrkpalli, siis teadsin, kes on Aleksandra Tšudina, keda imeliku muige saatel millegipärast hüüti Saška Tšudiniks. Võrkpallile pühendus ta pärast seda, kui oli kõrgushüppes ja jooksudes püstitanud mitu kõrgtasemel rekordit. Lootsin, et näen teda platsil, kuid seda ei juhtunud. Tšudina mängis Liidu koondises veel 1960. ja 1963. aastal, Moskvas 1962 aga mitte. Kui seda raamatut koostades vestlesin 2008. aasta suvel rahvusvahelise kategooria kohtuniku Aleksander Mühlega, iseloomustas too Tšudinat kui inimest parimast küljest. Venelannadest jäi tookord palliplatsilt meelde Inna Rõskal, 17-18-aastane pikk, jõuline ja kiire mängija. Tema suured juuksed olid seotud hobusesabaks, mis mängu taktis siia-sinna hüples. Hiljem pärjati Rõskal kõikvõimalike kõrgeimate tiitlitega. Jaapani naiste mäng aga pani õhku ahmima: see oli midagi erilist, see oli balleti ja akrobaatika segu, ülinauditava meisterlikkuse demonstratsioon. Valgetes särkides ja rohelistes pükstes jaapanlannad olid kerged, graatsilised, kassilikud ja õhulised, aga ka pikad, mis mind eriti hämmastas.

(Kulle Raig)

Tolleaegsest võrkpallist rääkides peab Kalle Kukk vajalikuks selgitada, et mängiti nüüdsest erinevate reeglite järgi ehk viieteistkümnenda punktini, kusjuures geimivõiduks oli vaja kahepunktilist vahet. Lisaks ei tähendanud iga serviõiguse võitmine punkti. Valitsesid bumerang-ja eest tugevam serv. Serv võeti vastu ülalt sõrmedega, seotud kätega altvastuvõttu peaaegu ei tuntud. „Jaapanlaste planeeriv serv oli aga tõeliselt uuenduslik. Selle ohtlikkust suurendas kergete Jaapani Mikasa pallide samaaegne kasutuselevõtt. Esialgu mängiti nendega ainult tiitlivõistlustel. Hiljem levisid pallid üle maailma ja olid kohustuslikud kõigil suurvõistlustel, ka riigisisestel. Jaapanlaste oskusest ja tasemest oli meil ju üht-teist juba varemgi teada. Hiinlastest ei teadnud me aga mitte midagi ja ehk seetõttu jäi mulle Moskvast eriti meelde ka Hiina meeste mäng. Nad olid suhteliselt lühikesed, mida püüti kompenseerida kombinatsioonide tohutu tulevärgiga. Ei mäleta, et oleksin hiljem näinud nii leidlikke ja nii osavaid kombinatsioone. Nad mängisid väga huvitavat võrkpalli ja meie püüdsime neid hiljem jäljendada.”

Moskvas käik osutus erakordselt kasulikuks. Sealt saadud uusi ideid analüüsiti hiljem väga põhjalikult ning on tõenäoline, et just jaapanlaste mängust sai Vanja kinnitust oma uuele taktikale ja strateegiale: madal, kiire, kombinatsioonirikas, vastast üllatav mäng tagab edu ka suhteliselt väikesekasvuliste mängijatega koosseisule. Jaapanlaste kombinatsioonid ja nipid, mis kannavad nende mängijate nimesid, levisid kogu maailma võrkpallis. Hiljem murdsid Nipponi pojad oma mängustiilile ise truudust: nad hakkasid otsima pikki mehi ja et neid leidus, üritati matkida idasakslaste kõrget mängu. Uus stiil aga ei õigustanud ennast, 1970. aasta MM-il Bulgaarias maksis see muudatus Jaapanile valusasti kätte. Kaotused turniiri algul Bulgaariale ja Nõukogude Liidule lõid Jaapani mehed rivist välja.

Maailmameistrivõistlused kujunesid õpikojaks kõigile osalejatele ja seda mitmes mõttes. Kalle Kukel nagu teistelgi kalevlastel õnnestus peale mängudest saadud elamuse kogeda ka tõeliselt sportlaslikku ausust. „Minu mäletamist mööda käis Liidu ja Jaapani meeste vaheline mäng ning mingis geimis oli otsustav seis. Pall löödi ilmselt Liidu väljakule, kuid piirikohtunik näitas, et auti. Liidu koondise mängiv kapten Juri Tšesnokov, hilisem Nõukogude Liidu koondise treener, näitas aga, et pall oli sees. Rahvas tunnustas teda aususe eest ja plaksutas tugevasti. Ent ajad muutusid. Kümmekond aastat hiljem sai ühel tiitlivõistlusel samasuguse žesti teinud Liidu koondise mängija tugeva hukkamõistu osaliseks. Olin Moskvas võrkpalliföderatsiooni nõupidamisel ja seal siis sõimati kõigi Liidu treenerite juuresolekul mängijat, kes oli püüdnud olla aus. Tema teole ovatsioone ei järgnenud.”

Moskva MM-il nähtud kiire ja kombinatsioonirikas mäng jättis sügava mulje. „Kui olime koju jõudnud, hakkasime vaikselt jaapani servi harjutama. Algul toimis see Liidu meistrivõistlusel küllalt hästi, hiljem muidugi tulid teised järele ja õppisid selle ära. Kokkuvõttes – näha korraga mängimas kogu maailma võrkpallieliiti, see oli suurepärane õppetund ja suur nauding meile, kes me alles otsisime oma teed ja stiili,” meenutab Kukk.

Praegu on raske öelda, kas Moskva pallilahingute pidajad teadsid või tajusid, et täpselt samal ajal oli maailm jõudnud ohtliku konflikti lävele, ent toona ei paistnud kogu maailma ärevil hoidnud Kuuba kriis Moskvas toimuvaid võrkpalliheitlusi häirivat. Nõukogude Liidu ametlik press valgustas olukorda sel määral ja nii, nagu vajalikuks pidas, kuid impeeriumi sportlikud alamad tundusid olevat täielikus teadmatuses. Loomulikult ei teatud siis ka seda, et 28. oktoobril 1962, samal päeval, kui võrkpalliväljakul kuulutati välja uued maailmameistrid, tehti samas linnas maailmarahu seisukohalt üks äärmiselt tähtis pinget leevendav otsus.

Kriis puhkes Nõukogude Liidu keskmaarakettide ja pommitajate pärast, mis paigutati Kuubale 1962. aasta suvel. 22. oktoobril nõudis USA president John F. Kennedy avalikult rakettide tagasiviimist ja baaside likvideerimist ning blokeeris 24. oktoobril Nõukogude laevade pääsu Kuubale. Seejärel viidi USA-s läbi mobilisatsioon, Nõukogude Liidus ja Kuubas rakendati sõjalisi meetmeid ning kokkuvõttes tekkis reaalne oht, et puhkeb tuumasõda. 28. oktoobril nõustus Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov pärast pingelisi läbirääkimisi siiski raketid tagasi tooma ning baasid likvideerima. USA lõpetas blokaadi 20. novembril ning konfliktile tõmbas joone alla USA ja Nõukogude Liidu ühine kiri Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile 1963. aasta jaanuaris.

(Horisont 5/2007)

Tahes-tahtmata jääb mulje, et võrkpall on poliitika ja militarismiga saatuslikult seotud. Mängu tõid Euroopasse Esimese maailmasõja alguses Ameerika sõdurid ja võrkpall hakkas Vana Maailma kiiresti vallutama. 1919. aastal jagas USA liitlasvägedele välja 16 000 palli, see kiirendas levikut veelgi. Eriline koht oli võrkpallil ka Soome Talve- ja Jätkusõjas, kus seda mängiti positsioonisõja oludes. 1968. aasta Liidu meistrivõistluste ajal olid aktuaalsed Tšehhi verised sündmused, mis heitsid sünge varju ka sügisestele México mängudele. Kalevi kapteni Raigi sõnul oli Liidu võrkpall parimaid mängijaid ja eriti maa koondist silmas pidades enam-vähem sõjaväestatud. Ametlikult oli profisport keelatud, armeeteenistuses olles võis aga reamees või ohvitser päevad otsa palli taguda ning palk ja ülalpidamine olid garanteeritud. „Samal ajal pidid olema käsualune nagu soldat, oma peaga ei tohtinud mõelda. Mulle see ei sobinud,” on Raig ühes oma intervjuus resoluutselt teatanud.