Читать книгу Esimene üles. Kuum suvi 1968 - Kulle Raig - Страница 5

Kui Dratšov oli 1963. aastal nimetatud Eesti koondise peatreeneriks, kogus ta oma uuenduste elluviimiseks Kalevisse vabariigi parimad mängijad. Uue meeskonna tuumiku moodustasid Raig, Karits, Kukk, Sepp, Taivu Uljas, Raidma, Kalamägi ja Jaanus, vanimana eelmise põlvkonna esindaja Dilaktorski ning noorimana Taivu vend Tarvi Uljas. Seega oli Kalev 68 üldjoontes kokku pandud. Võis alustada uue stiili kujundamist, mida on meeskonna kapten Raig lühidalt kirjeldanud ühes oma intervjuus.

„Hakkasime tegema teravaid tõsteid, madalalt tõstelt lööma, hanitama, esimeselt tõstelt ründama. See oli meie ainus šanss tugevate üks-kaks-kolm-stiili vastu. Tõmbasime mängu laiali kogu võrgu ulatuses. Siis pääsesime hajunud bloki vastu ründama. Hakkasime trenni tegema kaks korda päevas, ehk oli see Liidus üldse esimene meeskond, kes nii toimis.”

Valitud tee õigsust kinnitab Oleg Salundo: „Tehti täielik kannapööre. Meie rahvaarvu, meie valikuvõimaluste juures ei oleks me muidu mitte kellelegi mitte mingil moel vastu saanud, seda ütlesid meile sõjajärgsed kogemused.” Salundo on praegugi seisukohal, et uus lähenemine ning põhjalik taktikamuutus sai alguse peda meeskonna kiirest ja improvisatsioonilisest mängust, ehkki Vanjal oli ka muid ideeandjaid, muu hulgas Moskvas MM-il nähtu ja kogetu. „Lisaks mõjutasid teda nii Raimund Penu uuendusi taotlev entusiasm kui ka Raimond Pundi sihikindel pühendumine noorte mängijate kasvatamisele. Korraliku võistkonna ettevalmistamiseks kulub keskeltläbi 5–7 aastat, arvas Vanja, unustas aga lisamata, et seejuures on eelduseks andekad, arenemisvõimelised mehed. Need mehed olid tal nüüd olemas ja nii see läks, et viie aasta möödudes tegi just see koosseis kõigile ära.”

Uutest põhimõtetest rääkides meenutavad Karits ja Kukk, kuidas Vanja armastas korrata, et kavaldamata ja kõrget tõstet on lihtne sulustada. „Meie ainus võimalus jõumängule vastu seista oligi mängida mittestandardselt. Raigi põhiseisukoht oli, et kes vähem eksib, see ka võidab. Lihtsate vigade arv tuli juba treeningul viia miinimumini, igaüks kontrollis ennast, aga samuti teisi. Tegime kerget trenni ka võistluspäeva hommikul, püüdsime saavutada head pallitunnetust. Meeskonnas tekkis intellektuaalne ja emotsionaalne sobivus. Igaühel olid oma nõrgad kohad, aga me täiendasime üksteist ning tulemuseks oli küllalt võimas ja ühtne tervik.”

Uus tõus algas tasapisi, kui treeneriks oli tulnud Vanja. Ja tulemused olid peagi näha. Mäletan, et 1964. aastal mängis Kalev Viljandis Liidu koondisega, kes oli seal olümpiaeelses treeninglaagris. Venelased armastasid üldse Eestis laagerdada, ja väga lihtsal põhjusel, meil olid selleks tunduvalt paremad tingimused kui mujal impeeriumis. Viljandi võimlas vilistas seda, arvatavasti sõprus- või kontrollmängu, omaaegne Eesti koondise mängija Helmuth Kallik. Seesama Liidu koondis pidi minema Tokio olümpiale. Meie meestest olid väljakul Stass Dilaktorski, Peet Raig, Ülo Raidma, Mati Jaanus, Kalle Kukk, Henn Karits, Peeter Sepp ja siis veel mänginud Olaf Märja. Mina olin alles väga noor mängumees ega pääsenud esialgu löögile. Geimid oli 2 : 2 ja seis 14 : 14, kui koondise peatreener Kleštšov jooksis kohtuniku juurde, raputas pukki ja ütles, et kuule mees, mida sa teed, see parempoolne meeskond, Liidu koondis, sõidab nädala päras olümpiamängudele ja kui Kalev praegu võidab, siis on küll kahtlane, kas on mõtet selle pundiga üldse kuhugi minna.

(Tarvi Uljas)

Rünnak esimeselt tõstelt! Kiirus ja pettelöögid! Need olid tähtsad, kõige alus oli aga servi hea ja täpne vastuvõtt. Vastast püüti ületada kiiruse, kombinatsioonide, tehnika ja taktikaga. Treeningumaht suurenes, kehalist ettevalmistust tõhustati, treeniti kiiruslikku vastupidavust. Rohkem tähelepanu pöörati hüppevõimele. „Omavahelise tunnetuse parandamiseks harjutasime paaris või kolmikutes. Serv, vastuvõtt kohe üles, rünnak või pettetõste partnerile. Kõik käis kergesti ja paindlikult, ei olnud vaja raiuda, vaid kett pidi aina jooksma,” selgitab Karits.

1965. ja 1966. aastal, kui koondisesse hakkasid jõuliselt pürgima nooremad mehed, pääses põhikoosseisu ka Tarvi. „Andsin näiteks Dilaktorskile puhkust, ka Taivu hakkas oma rolli paremini tunnetama. Peeter Sepp, Kalle Kukk, Ülo Raidma ja Henn Karits olid kindlalt põhikoosseisus sees. Arvatavasti terendas Vanjal kogu aeg silme ees, mis suunas tasub liikuda. Kõvasti harjutasime blokki, mis lõpuks kujunes üheks meie kõige tõhusamaks relvaks, samuti tugevdasime taga kaitseliini.”

Dratšovi uuenduste tõttu ei saanud Liidu kõrgliiga treenerid enam aru, mis mängu Kalev mängib. On nagu rünnakud ja ei ole ka, pall aga sokutatakse ikka maha! Meeskond oli omandanud isikupärase, kiire ja üllatusliku mängustiili, uuendused olid omaks võetud. Algatajaks ja täideviijaks oli kujunenud trio Raig, Karits ja Kukk.