Читать книгу Hüpnotisöör - Ларс Кеплер - Страница 10

Teisipäeva ennelõuna, kaheksas detsember

Kohtumeditsiini osakond asub punastest tellistest hoones Retziuse tee 5, otse Karolinska instituudi suure linnaku keskel, olles igast küljest ümbritsetud mahukate hoonekompleksidega. Joona Linna keerab maja juurde umbteele, peatub ja jätab auto külalisteparklasse. Peasissekäigu juurde kõndides möödub ta hallasest muruplatsist ja raudsest laadimisplatvormist.

Joona mõtleb, kui imelik see on, et sõna “obductio” tähendab ladina keeles katmist, peitmist ja mähkimist, kuigi lahangu ehk obduktsiooni ehk autopsia käigus tehakse tegelikult vastupidist. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et alateadlikult on tahetud rõhutada selle tegevuse lõppu, kui keha pärast lahangut suletakse ja kõik siseorganid taas kinni kaetakse.

Olles vastuvõtulaua tüdrukule oma nime teatanud, tohib ta minna kohtumeditsiini professori Nils Åhléni kabinetti, keda üldiselt Nõelaks hüütakse, kuna ta kirjutab kõigile oma raportitele alla N. Åhlén.

Nõela kabinet on moodsa sisustusega, tooni annavad kõrgläikelised valged ja matid helehallid pinnad, kõik hinnaline disaineritöö. Vähene pehme mööbli sõrestik on valmistatud harjatud terasest ja istmepadjad on kaetud valge pingul nahaga. Kirjutuslaua valgustus langeb läbi laua kohal rippuva suure klaasplaadi.

Nõel raputab Joona kätt laua tagant tõusmata. Ta kannab arstikitli all valget polosärki ja peas valgete raamidega lenduriprille. Tema nägu on kitsas ja siledaks raseeritud, hallid juuksed siilisoenguks pöetud, huuled kahvatud ning nina pikk ja kõver.

“Tere hommikust,” susistab ta.

Seinal ripub pleekinud värvifoto Nõelast ja mõningatest tema kolleegidest – kohtuarstidest, kohtukeemikutest, kohtugeneetikutest, kohtuodontoloogidest. Kõik kannavad valgeid arstikitleid ja näevad rõõmsad välja. Nad on kogunenud pingi ümber, kus lebavad mõned tumenenud konditükid. Tekst pildi all ütleb, et tegemist on leiuga väljakaevamistelt 9. sajandist pärinevatest haudadest, mis asuvad Björkö saarel turuplatsi kõrval.

“Jälle uus pilt,” märgib Joona.

“Mina pean siin fotosid seinale teipima,” vastab Nõel rahulolematult. “Vanas patoloogiahoones oli ikka õlimaal, kaheksateist ruutmeetrit suur.”

“Oh sa poiss,” üllatub Joona.

“Peter Weissi tehtud.”

“Selle kirjaniku?”

Nõel noogutab ja kirjutuslaua kohal rippuva valgusti helk peegeldub tema lenduriprillidelt:

“Jah, ta portreteeris neljakümnendatel tervet instituuti. Poole aasta töö, mille eest ta sai kuussada krooni, ma olen kuulnud. Minu isa on pildi peal üks patoanatoomidest, seisab maali jalutsis Bertil Falconeri kõrval.”

Nõel paneb pea viltu ja pöördub tagasi arvuti juurde.

“Istun siin just ja uurin Tumba mõrvade lahkamisprotokolle,” lausub ta kõheldes.

“Jah?”

Nõel kissitab Joona poole vaadates:

“Carlos helistas hommikul ja torkis mind takka.”

Joona naerab:

“Ma tean.”

Nõel lükkab prillid üles ninale.

“Oli vist oluline surmajuhtumite aeg täpselt kindlaks teha.”

“Jah, meil tuli teada saada, millises järjekorras…”

Nõel otsib huuli torutades arvutist andmeid:

“See oli küll ainult esialgne oletus, aga…”

“Et mees suri esimesena?”

“Täpselt… ma lähtusin ainult kehatemperatuurist,” kostab Nõel arvutiekraanile osutades. “Erixon ütles, et ruumides, nii ridamajas kui ka riietusruumis oli sama temperatuur, nii et minu hinnangul suri mees kahest ülejäänust pisut üle tunnikese varem.”

“On sul tekkinud teine arusaamine?”

Nõel raputab pead ja tõuseb aietades.

“Diski prolaps,” lausub ta selgituseks, lahkub seejärel kontorist ja hakkab piki koridori astuma.

Joona Linna järgneb Nõelale, kes aegapidi lahkamisosakonna poole lonkab.

Nad mööduvad kustutatud tuledega saalist, kus seisab roostevabast terasest lahkamislaud. See meenutab nõudepesulauda, kuid seda ümbritsevad neljakandilised sektsioonid ja kõrgendatud ääred. Nõel seisatab, kontrollib numbrit, tõmbab välja suure sahtli ja tuvastab, et see on tühi.

“Läind,” naeratab ta ja astub koridori, mille põrandal jooksevad tuhanded pisikesed rattajäljed, avab siis uue ukse ja hoiab seda Joona ees lahti.

Nad jäävad seisma valgustatud, valgete kahhelseintega saalis, millest ühele on kinnitatud suur kraanikauss. Vett immitseb kiiskavkollasest loputusvoolikust põranda äravooluavasse. Pikal plastkattega lahkamislaual lebab alasti värvitu keha, kaetud sadade tumedate haavadega.

“Katja Ek,” konstateerib Joona.

Surnud naise näojooned on kummaliselt lõõgastunud, suu paokil ja silmades rahulik vaade. Tundub, nagu kuulaks ta kaunist muusikat. Näoilme ei lähe kuidagi kokku üle otsmiku ja põskede jooksva pika lõikehaavaga. Joona laseb pilgu üle Katja Eki surnukeha, mille kaelal aimub juba marmorjat soonilist tekstuuri.

“Loodame jõuda lahangu pärastlõunal tehtud.”

“Jah, taevakene,” ohkab Joona.

Teine uks avaneb ning saali siseneb ebakindla naeratusega noormees. Tal on kulmus mitu rõngast ja mustaks värvitud juuksed tilpnevad arstikitli seljal hobusesabas. Naeratades tõstab Nõel ühe käe hevitervituseks, millele noormees viivitamatult vastab.

“See siin on Joona Linna riigikrimist,” tutvustab Nõel. “Üks neist, kes meid siin aeg-ajalt külastavad.”

“Frippe,” ütleb noormees ja surub Joona kätt.

“Poiss valis kohtumeditsiini eriala,” selgitab Nõel.

Frippe veab kätte paari latekskindaid ja Joona järgneb talle lahkamislauani, tundes naist ümbritsevat külma ja halvalõhnalist õhupilve.

“Naise kallal tarvitati vägivalda kõige vähem,” osutab Nõel. “Vaatamata paljudele lõike- ja torkehaavadele.”

Nad silmitsevad surnud naist. Laipa katavad suuremad ja väiksemad haavad.

“Peale selle on ta erinevalt kahest ülejäänud ohvrist jäänud ka kuidagi tükeldamata või köndistamata,” selgitab Frippe.

“Me mõistagi kontrollime asja lahangu käigus,” lausub Nõel Joonale.

“Ta on vastupanu osutanud,” ütleb Joona.

“Minu hinnangul võitles ta algul aktiivselt,” vastab Nõel, “võttes arvesse haavasid peopesadel, kuid seejärel püüdis varjuda ja lihtsalt ennast kaitsta.”

Nõel kohtab noore arsti pilku.

“Vaata vigastusi küünarvarte välispinnal,” osutab Nõel.

“Enesekaitsehaavad,” pomiseb Joona.

“Täpselt nii.”

Joona nõjatub ettepoole ja silmitseb pruunikaskollaseid plekke naise avatud silmades.

“Näed päikseid?”

“Jah…”

“Need ilmuvad alles mõni tund pärast surma, mõnikord isegi päevi hiljem,” lausub Nõel. “Lõpuks muutuvad need päris mustaks. Kogu asi on tingitud silmarõhu langemisest.”

Nõel võtab riiulilt refleksihaamri ja julgustab Frippet kontrollima võimalikku säilinud lihastoonust. Nooruke arst koputab haamrikesega naise biitsepsile ja katsub sõrmedega, kas lihas tõmbub kokku.

“Praegu küll minimaalselt,” ütleb ta Joonale.

“Need lakkavad kolmeteistkümne tunni jooksul,” selgitab Nõel.

“Surnud polegi päris surnud,” lausub Joona ja võpatab, aimates Katja Eki lõdva käsivarre kummituslikku liigahtust.

“Mortui vivos docent – surnud õpetavad elavaid,” kostab Nõel endamisi naeratades, samal ajal koos Frippega surnukeha kõhu peale keerates.

Ta osutab hägustele punapruunidele plekkidele naise tuharatel ja alaseljal, abaluudel ja käsivartel:

“Koolnulaigud on nõrgad, kui ohver on palju verd kaotanud.”

“Selge see,” tähendab Joona.

“Veri on raske ja pärast surma ei ole enam mingit sisemist rõhusüsteemi,” selgitab Nõel Frippele. “See võib näida enesestmõistetav, aga veri voolab allapoole ja koguneb lihtsalt keha kõige madalamal asetsevatesse osadesse ning laigud ilmuvad kõige sagedamini alusega kontaktis olevatele pindadele.”

Ta vajutab pöidlaga naise paremal sääremarjal olevat plekki, kuni see peaaegu kaob.

“Jah, näed sa… neid saab minema vajutada veel kuni ööpäev hiljem.”

“Aga mulle tundus, et ma nägin plekke ka puusaluudel ja rinnal,” lausub Joona kahtlevalt.

“Braavo,” ütleb Nõel pisut üllatunud naeratusega Joona poole vaadates. “Ma ei arvanud, et sa neid märkad.”

“Tähendab, ta on surnuna enne ümberkeeramist kõhuli lamanud,” ütleb Joonas kange soomepärase hääldusega.

“Pakuksin, et kaks tundi.”

“Nii et mõrtsukas viibis kaks tundi kohapeal,” arutleb Joona. “Või siis tuli tema või keegi teine mõrvapaika tagasi ja pööras ta ümber.”

Nõel kehitab õlgu:

“Mina olen veel lõplikust hinnangust kaugel.”

“Kas ma tohin ühte asja küsida? Ma märkasin, et üks kõhuhaavadest näeb välja nagu akuutse keisrilõike haav…”

“Keisrilõike?” naeratab Nõel. “Miks mitte? Vaatame järele?”

Arstid keeravad surnukeha taas ringi.

“Sa mõtled seda siin?”

Nõel osutab nabast alguse saavale ja viisteist sentimeetrit sellest allapoole jooksvale suurele lõikehaavale.

“Jah,” vastab Joona.

“Ma pole veel jõudnud igat haava eraldi uurida.”

“Vulnera incisa s scissa,” ütleb Frippe.

“Jah, see näib olevat lõikehaav, nagu seda rootsi keeles nimetatakse,” tähendab Nõel.

“Ja mitte torkehaav,” lisab Joona.

“Võttes arvesse korrapäraseid lõikeservi ja et ümbritsevad koed on puutumata…”

Nõel urgitseb sõrmega haavas ja Frippe kummardub ettepoole, et paremini näha.

“Jah…”

“Haava seinad…” jätkab Nõel, “ei ole just eriti vererohked, aga…”

Ta vakatab järsult.

“Mis lahti on?” küsib Joona.

Nõel vaatab teda kummalise pilguga.

“See lõige on tehtud pärast naise surma,” ütleb ta.

Ta võtab kindad käest.

”Ma pean vaatama kompuutertomograafiat,” ütleb ta rusutud häälel, minnes ukse kõrval laual asetseva arvuti juurde ja seda sisse lülitades.

Ta klõpsab kolmemõõtmeliste piltide vahet, peatub, liigub edasi, vahetab vaatenurka.

“Paistab, et haav ulatub emakasse välja,” sosistab ta. “Tundub, et see järgib vana armi.”

“Vana? Mis mõttes?” küsib Joona.

“Kas sa siis ei näinud?” naeratab Nõel ja tuleb tagasi laiba juurde. “Erakorralise keisrilõike haav.”

Ta osutab vertikaalsele haavale. Lähemalt vaadates näeb Joona, et ühel pool haava servas lookleb peenikese niidina vana kahvaturoosa armkude, mille on jätnud kaua aega tagasi paranenud keisrilõikehaav.

“Aga praegu ta ju rase ei olnud?” pärib Joona.

“Ei olnud,” naerab Nõel ja lükkab piloodiprillid tagasi ninale.

“Kas meil on tegemist mõrvariga, kel on kirurgioskusi?” küsib Joona.

Nõel raputab pead ja Joona mõtleb endamisi, et Katja Eki tapja pidi olema erakordselt vägivaldne ja pööraselt raevukas, kui ta kaks tundi hiljem tagasi tuli, ohvri ümber keeras ja veel ka tema keisrilõikearmi lahti lõikas.

“Vaata, kas teistel kehadel ka midagi sarnast näha on.”

“Kas prioriteerime seda?” küsib Nõel.

“Jah, ma arvan küll,” vastab Joona.

“Kõhkled?”

“Ei.”

“Aga sa tahad ju, et me prioriteeriksime kõike,” väidab Nõel.

“Umbes nii,” naeratab Joona ja lahkub ruumist.

Parkimisplatsil autosse istudes hakkab tal külm. Ta käivitab mootori, sõidab Retziuse teele, keerab kütte tugevamaks ja valib peaprokurör Jens Svanehjälmi numbri.

“Svanehjälm,” kostub torust.

“Joona Linna siinpool.”

“Tere hommikust… Rääkisin just Carlosega – ta ütles, et sa võtad ühendust.”

“Natuke raske on öelda, millega tegu,” sõnab Joona.

“Sa sõidad praegu või?”

“Ma sain just kohtumeditsiinis ühele poole ja mõtlesin haiglast läbi astuda, mul on tõesti vaja ellujäänud ohver üle kuulata.”

“Carlos selgitas mulle olukorda,” ütleb Jens. “Me peame seda asja kuidagi kiirendama. Kas said kurjategija profiili koostamise grupi käima?”

“Ühest roimariprofiilist ei piisa,” vastab Joona.

“Ei, ma tean küll, ma olen sinuga samal seisukohal. Kui meil üldse on mingit võimalust vanemat õde kaitsta, siis tuleb meil poisiga rääkida, ja täpselt nii ongi.”

Ühtäkki näeb Joona ilutulestikuraketti hääletult lõhkemas – helesinine täheke kõrgel Stockholmi katuste kohal.

“Ma olen kontaktis…” jätkab Joona häält puhtaks köhatades, “olen kontaktis Susanne Granatiga sotsiaalametist ja mõtlesin kaasata psühhiaater Erik Maria Barki, kes on ekspert šoki ja trauma ravi alal.”

“Sellega on korras,” lausub Jens rahustavalt.

“Siis ma sõidan otse neurokirurgiasse.”

“Ma arvan küll.”