Читать книгу Hüpnotisöör - Ларс Кеплер - Страница 6

Öö vastu kaheksandat detsembrit

Erik Maria Bark ärkab telefonihelina peale võpatades unest. Enne lõplikku virgumist kuuleb ta end naeratades ütlevat:

“Õhupallid ja serpentiinid.”

Süda äkilisest ärkamisest puperdamas, ei tea Erik isegi, mida nende sõnadega öelda tahtis, tal pole unenäo sisust aimugi.

Et mitte Simonet äratada, hiilib ta magamistoast välja ja sulgeb enne telefonile vastamist ukse.

“Jah, Erik Maria Bark kuuleb.”

Kriminaalkomissar nimega Joona Linna pärib teispool traati soome aktsendiga, kas Erik on tähtsa informatsiooni jaoks piisavalt ärkvel. Mehe mõtted langevad kriminaalkomissari kuulates aga ikka veel unenäost jäänud tumedasse vaakumisse.

“Kuulsin, et olete osav akuutset traumat ravima,” ütleb Joona Linna.

“Jah,” vastab Erik napisõnaliselt.

Ta võtab raportit kuulates valuvaigistit. Komissar selgitab, et ta peab üle kuulama ühe tunnistaja. Viieteistkümneaastane poisike nägi pealt topeltmõrva. Probleem on selles, et poiss on raskesti vigastatud. Tema seisund on ebastabiilne, ta on meditsiinilise šoki seisundis ja teadvusetu. Öösel toodi ta Huddinge haigla neurokirurgia kliinikust Karolinska ülikoolihaiglasse Solnas.

“Kes vastutav arst on?” küsib Erik.

“Daniella Richards.”

“Ta on hästi kompetentne tohter ja ma olen kindel, et ta saab…”

“Tema just soovitaski mul helistada,” katkestab komissar. “Daniella vajab teie abi ja asjaga on päris kiire.”

Erik läheb tagasi magamistuppa riideid tooma. Rullkardinate vahelt langeb voodile tänavalaterna valgusriba. Simone lamab selili ja silmitseb teda veidral tühjal pilgul.

“Ma ei tahtnud sind üles ajada,” lausub Erik summutatud häälega.

“Kes see oli?” küsib naine.

“Keegi mees… politseikomissar, ma ei kuulnud, mis ta nimi oli.”

“Milles asi?”

“Ma pean Karolinskasse sõitma,” vastab Erik. “Nad vajavad abi ühe poisi ülekuulamisel.”

“Mis see kell üldse on praegu?”

Simone heidab pilgu äratuskellale ja suleb silmad. Tema tedretähnilised õlad on lina kortsudest triibulised.

“Maga nüüd, Sixa,” sosistab ta.

Erik tassib oma rõivad esikusse, paneb laelambi põlema ja riietub kiiruga. Tema selja taga sähvatab ere metalne helk. Erik pöörab ringi ja märkab, et poeg on riputanud uisud välisukse lingi külge, et neid mitte maha unustada. Kuigi tal on kiire, läheb Erik esikukapi juurde, võtab sealt kohvri ja otsib välja uisukaitsed. Ta kinnitab need vahedate uisuterade külge, paneb uisud esikupõrandale ja lahkub korterist.

Kui Erik Maria Bark 8. detsembri öösel autosse istub, näitab kell kolm. Mustavast taevast langeb aeglaselt lund. Valitseb täielik tuulevaikus ja rasked helbed laskuvad uniselt tühjale tänavale. Erik keerab süütevõtit ja muusika hakkab justkui pehmete lainetena voogama: Miles Davise “Kind of Blue”.

Ta sõidab lühikese teejupi läbi magava linna, Luntmakargatani kaudu piki Sveavägenit kuni Norrtullini. Lumesaju tagant aimub Brunnsvikeni laht nagu suur tume ava. Aeglaselt veereb auto haigla territooriumile, ebapiisava personaliga Astrid Lindgreni kliiniku ja sünnitusosakonna vahelt läbi, kiirituskeskusest ja psühhiaatriaosakonnast mööda. Erik pargib oma tavalisele kohale neurokirurgia kliiniku kõrval ja väljub autost. Tänavalaternate valgus peegeldub kõrge haiglakompleksi akendest vastu. Külastajatele mõeldud parklas seisab vaid mõni üksik sõiduk. Musträstaid liugleb tiibade vihinal pimeduses ümber pargipuude. Erik täheldab, et sellel ajahetkel autoteelt müra ei kostugi.

Ta pistab läbipääsukaardi masinasse, tipib kuuekohalise koodi ning astub fuajeesse, sõidab liftiga kuuendale korrusele ja kõnnib läbi koridori. Neoonlambi valgustoru helgib plastkattega põrandalt vastu nagu jää maanteekraavis. Alles nüüd tunneb Erik pärast äkilist adrenaliinisööstu väsimust. Uni oli ennist nii hea, jättes endast maha veel praeguseni kestva õnnemaigu. Ta möödub operatsioonisaalist, läheb edasi ka hiiglasliku suruõhukambri ustest, tervitab õde ja mõtleb veel kord läbi selle, millest kriminaalkomissar talle telefonis jutustas: poisike, kel on verejooks, kogu keha haavu täis, kes higistab, ei taha lamada, on rahutu ja piinleb kõva janu käes. Poisiga püütakse rääkida, kuid tema seisukord halveneb järsult. Teadvus kaob, süda lööb aga meeletult, ning vastutav arst Daniella Richards võtab vastu ainuõige otsuse kriminaalpolitseid patsiendi juurde mitte lubada.

Kaheksateistkümnenda osakonna ukse taga seisab kaks vormiriietuses politseinikku. Lähemale astudes arvab Erik aimavat vilksatamas üle nende näo ärevuse virvet. Võib-olla on mehed lihtsalt väsinud, mõtleb ta nende ees seisatades ja isikuttõendavat dokumenti esitades. Politseinikud viskavad ID-kaardile kiire pilgu ning vajutavad siis nuppu, mispeale uks surisedes lahti paiskub.

Erik siseneb, surub Daniella Richardsil kätt ja paneb tähele naise pingutatud suujoont, allasurutud pinget tema liigutustes.

“Võta veidi kohvi,” soovitab Daniella.

“Kas meil on selleks mahti?” küsib Erik.

“Maksaverejooksu sain kontrolli alla,” kostab Daniella.

Teksastes ja mustas pintsakus umbes neljakümne viie aastane mees seisab kohviautomaadi juures ja klohmib selle katet. Tema heledad juuksed on viimseni sassis ning huuled tõsised, kokku surutud. Erik mõtleb hetkeks, et see võib olla Daniella mees Magnus. Kohtunud ta temaga pole, üksnes Daniella kabinetis fotot näinud.

“Kas see on sinu mees?” küsib Erik sinnapoole viibates.

“Misasja?”

Daniella paistab ühtaegu hämmingus ja lõbustatud.

“Ma mõtlesin, et äkki Magnus tuli ka.”

“Ei,” naerab naine.

“Oled kindel? Ma võin tema enda käest küsida,” naljatab Erik ja hakkab mehe poole astuma.

Daniella mobiiltelefon heliseb ja ta avab naerdes selle klapi.

“Erik, jäta järele,” ütleb ta, enne kui telefoni vastu kõrva surub ja vastab: “Jaa, Daniella kuuleb.”

Ta kuulatab, kuid midagi ei kosta.

“Halloo?”

Daniella ootab mõned sekundid, lõpetab seejärel irooniliselt kõne havai tervitusega “aloha” ning sulgeb klapi, et järgneda Erikule.

Too on jõudnud heledapäise mehe juurde. Kohviautomaat suhiseb ja pahiseb.

“Võta kohvi,” lausub mees, püüdes kohvitopsi Erikule pihku suruda.

“Tänan, ei.”

Mees maitseb kohvi ja naeratab, nii et lohukesed põskedes nähtavale ilmuvad.

“Hää!” ütleb ta ning katsub taas topsi Erikule sokutada.

“Ma ei taha.”

Mees joob veel paar lonksu, samal ajal Erikut silmitsedes.

“Kas ma võiksin su mobiili laenata?” küsib ta äkki. “Kui sobib. Ma unustasin enda oma autosse.”

“Ja nüüd tahad minu mobiili laenata?” kordab Erik jäigalt.

Heledapäine mees noogutab ja vaatab talle otsa kahvatuil silmil, mis on hallid nagu poleeritud graniit.

“Sa võid uuesti minu oma võtta,” ütleb Daniella.

“Tänan.”

“Pole tänu väärt.”

Heledapäine mees võtab talle ulatatud telefoni, silmitseb seda ja kohtab Daniella pilku.

“Ma luban, et saad selle tagasi,” ütleb ta.

“Seda kasutadki nii ehk naa ainult sina,” naljatab Daniella.

Mees kõnnib naerdes eemale.

“See peab ikka su mees olema,” arvab Erik.

Daniella raputab pead ja näeb korraga väga väsinud välja. Ta on silmi hõõrunud ja hõbehalli silmapliiatsi põsele laiali ajanud.

“Kas vaatan patsiendi üle?” küsib Erik.

“Lase käia,” noogutab Daniella.

“Kui ma juba niikuinii siin olen,” kiirustab Erik lisama.

“Erik, ma kuulaksin sinu seisukohta väga hea meelega, ma tunnen ennast ebakindlalt.”

Daniella avab vaikselt raske ukse ja Erik järgneb talle otse operatsioonisaali kõrval asuvasse sooja palatisse. Voodis lamab kõhn poisike. Kaks medõde seovad tema haavu ümber. Kogu ta keha katavad sajad õmblused ja torkehaavad. Neid on jalataldadel, rinnal ja kõhul, kuklal, keset pealage, näol, kätel.

Poisi pulss on nõrk, kuid väga kiire. Huuled on hallid nagu alumiinium, ta higistab, silmad kõvasti kinni pigistatud. Nina paistab olevat puru. Verevalum laiub naha all tumeda pilvena, saades alguse kaelast ja valgudes alla üle rinna.

Erik märkab, et poisi nägu on vaatamata vigastustele väga ilus.

Daniella annab poolihääli aru asjade seisust, kuidas poisi näitajad on kõikunud, kuid vakatab korraga koputuse peale. Taas too heledapäine mees, kes lehvitab neile läbi ukse klaasruudu.

Erik ja Daniella vaatavad teineteisele otsa ja lahkuvad läbivaatustoast. Heledapäine mees seisab jälle suhiseva kohvimasina juures.

“Üks suur cappuccino,” ütleb ta Erikule. “Sul võib seda vaja minna, kui kohtud poisi leidnud politseinikuga.”

Alles nüüd mõistab Erik, et heledapäine mees on sama kriminaalkomissar, kes ta vähem kui tunnikese eest üles äratas. Mehe soomepärane hääldus ei hakanud ennist telefonitsi nii kõrva või oli Erik selle märkamiseks lihtsalt liiga väsinud.

“Miks ma peaksin tahtma kohata poisi leidnud politseinikku?” pärib Erik.

“Selleks et aru saada, miks ma pean üle kuulama…”

Joona vakatab Daniella telefoni helina peale. Ta õngitseb selle pintsakutaskust välja, jätab tähelepanuta naise väljasirutatud käe ja kiikab kiiruga numbrinäitu.

“See on ilmselt mulle,” kohmab Joona kõnet vastu võttes “Jah… Ei, ma tahan teda siin näha. Okei, aga sitta sellest.”

Komissar naeratab, kuulates telefonis kolleegi vastuväiteid.

“Aga tead, mis värk on või,” ütleb Joona.

Teine karjub midagi vastuseks.

“Ma teen seda nii, nagu mulle meeldib,” ütleb Joona rahulikul toonil ja lõpetab seejärel kõne.

Ta ulatab telefoni tasaste tänusõnadega Daniellale tagasi.

“Ma pean patsiendi üle kuulama,” selgitab ta tõsiselt.

“Kahju küll,” kostab Erik, “aga minu seisukoht ühtib doktor Richardsi omaga.”

“Millal poiss minuga rääkida tohib?” küsib Joona.

“Mitte senikaua, kuni ta šokis on.”

“Ma teadsin, et sa niimoodi vastad,” nendib Joona tasa.

“Seisukord on endiselt väga kriitiline,” selgitab Daniella. “Kopsukelme on kahjustatud, peensool ja maks ja…”

Siseneb mees räpases politseivormis, pilk rahutult ekslemas. Joona viipab, astub ta juurde ja surub kätt, öeldes midagi poolihääli, mispeale politseinik tõmbab kämblaga üle suu ja jääb arste silmitsema. Kriminaalkomissar kordab politseinikule, et kõik on korras, neil on vaja olukorrast ülevaade saada ja et see võiks olla neile suureks abiks.

“Noh, tähendab,” lausub politseinik tasakesi köhatades. “Meile tuleb raadio teel teade, et koristaja on leidnud Tumba spordiplatsi tualetist mingi surnud tüübi. Meie istume juba Huddingevägenil autos ja meil pole muud, kui ainult keerata Dalavägenile ja sealt mere poole. Jan, mu kolleeg, läheb sisse, mina räägin samal ajal koristajaga. Algul me mõtlesime, et tegemist on üledoosiga, aga varsti saab selgeks, et tegu on ikkagi millegi muuga. Jan tuleb riietusruumist välja, näost täiesti valge, ja ei taha mind nagu sissegi lasta. Ütleb kolm korda, et kuradi suur lasu verd on, ja istub aga joonelt trepile maha ja…”

Politseinik jääb vait, istub toolile ja jääb enda ette jõllitama, suu pooleldi ammuli.

“Kas sa jätkaksid?” küsib Joona.

“Jah… noh, kiirabi tuleb kohale, surnu isik tuvastatakse ja mina saan ülesandeks sugulastega rääkida. Meil on väike personalinappus, nii et pean sõitma üksi. Sest mu ülemus ütleb umbes nii, et tema ei taha Jani selles seisundis minema lasta, no ja sellest võib ju arugi saada.”

Erik vaatab kella.

“Sul on aega kuulata küll,” lausub Joona oma rahuliku soomepärase hääldusega.

“Hukkunu,” jätkab politseinik langetatud pilgul, “on Tumba gümnaasiumi õpetaja ja elab jõe ääres uues ridaelamurajoonis. Keegi ust lahti ei tee. Lasen mitu korda kella. Noh, ma ei tea isegi, miks ma lähen ümber terve maja ja valgustan taskulambiga õue pool ühte akent.”

Politseinik vakatab huulte värinal ning hakkab küünega tooli seljatuge kriipima.

“Jätka, ole kena,” palub Joona.

“Kas ma pean? Sest ma… ma…”

“Sa leidsid poisi, tema ema ja väikese viieaastase tüdruku. Poiss oli ainsana veel elus.”

“Ma küll arvasin algul… ma…”

Ta vakatab taas, näost täiesti kahvatu.

“Aitäh, et sa tulid, Erland,” lausub Joona.

Politseinik noogutab kiiresti ja tõuseb, tõmmates käega üle räpase vormipintsaku, ning lahkub ruumist.

“Kõiki oli lõigutud,” jätkab Joona. “Puhas hullumeelsus – hirmsasti pekstud, jalgadega, kätega, erinevate esemetega lõhutud, ja see väike tüdruk… tema oli päris pooleks lõigatud. Alakeha ja jalad olid teleka ees tugitoolis ja…”

Ta vaikib ja jälgib veidi aega Erikut, enne kui jätkab:

“Tundub, nagu oleks mõrtsukas teadnud, et pereisa viibib spordiplatsil,” selgitab Joona. “Seal käis jalgpall, tema oli kohtunik. Kurjategija ootas, kuni mees üksi jäi, siis tappis ta, tükeldas agressiivselt, ja sõitis siis edasi ridamajja, et ka teised ära tappa.”

“Kas asi käis selles järjekorras?” küsib Erik.

“Minu arusaamist mööda küll,” vastab komissar.

Erik tunneb, kuidas tema käsi suud pühkides värisema lööb. Isa, ema, poeg, tütar, mõtleb ta väga aeglaselt ja kohtab siis Joona Linna pilku.

“Mõrvar tahtis hävitada terve perekonna,” konstateerib Erik poolihääli.

Joona teeb kahtleva liigutuse.

“Just see ongi… Üks laps on veel puudu, vanem õde. Kahekümne kolme aastane. Me ei suuda teda leida. Teda pole ei oma korteris Sundbybergis ega ka oma poisi juures. Me peame võimalikuks, et kurjategija otsib ka teda taga. Sellepärast tahamegi tunnistaja niipea kui võimalik üle kuulata.”

“Ma lähen palatisse ja teen üksikasjaliku läbivaatuse,” ütleb Erik.

“Tänan,” noogutab Joona.

“Aga me ei või patsiendi elu sellega ohtu seada, et…”

“Arusaadav,” katkestab Joona. “Ainult et mida kauem loo hargnemine aega võtab, seda pikemalt on mõrtsukal aega ka vanem õde üles otsida.”

“Te peaksite ehk mõrvapaiga uurimise ette võtma,” lausub Daniella.

“See käib täie hooga,” kostab Joona.

“Sõida sinna ja kiirusta hoopis neid takka,” tähendab Daniella.

“See ei anna niikuinii mitte midagi,” ütleb komissar.

“Mis mõttes?”

“Me leiame neist kohtadest üksnes sadade, võib-olla tuhandete isikute segunenud DNA-d.”

Erik pöördub tagasi patsiendi juurde. Ta seisab haigeraami ees, silmitseb kahvatut, haavadega kaetud nägu. See pinnaline hingamine. Huulte kangestumus. Erik nimetab ta nime, ja poisi näos tõmbub miski valuliselt pingule.

“Josef,” kordab ta tasakesi, “minu nimi on Erik Maria Bark, ma olen arst ja vaatan su läbi. Sa võid noogutada, kui sa mu jutust aru saad.”

Poiss lamab täiesti vaikselt, kõht lühikeste hingetõmmete taktis üles-alla liikumas, ja ometi on Erik täiesti veendunud, et poiss mõistis ta sõnu, kuid seejärel teadvuse tase langes ja kontakt katkes.

Kui Erik pool tundi hiljem palatist väljub, vaatavad Daniella ja kriminaalkomissar mõlemad tema poole.

“Kas ta jääb ellu?” küsib Joona.

“Sellele on liiga vara vastata, aga ta…”

“Poiss on meie ainus tunnistaja,” katkestab Joona. “Keegi on tapnud tema isa, ema ja väikse õe, ja sama isik jälitab suure tõenäosusega praegu tema suurt õde.”

“Seda me teame,” ütleb Daniella. “Aga meie arvates võiks politsei tegeleda hoopis vanema õe otsimisega, selle asemel et meid siin segada.”

“Me otsimegi, aga see käib liiga aeglaselt. Meil on tarvis poisiga rääkida, sest tema on arvatavasti näinud mõrtsuka nägu.”

“Miks sa nii arvad?” küsib Daniella.

“Kui mõrtsuka eesmärk oli tappa kogu perekond, siis vaevalt ta näo varjamisega vaeva nägi,” vastab Joona.

“Võib minna nädalaid, enne kui saame poisi üle kuulata,” sõnab Erik. “Ma tahan öelda, et me ei saa ju talle paljalt selleks elu sisse puhuda, et rääkida, kuidas terve ta pere on ära tapetud.”

“Aga hüpnoosi all,” ütleb Joona.

Ruumi saabub vaikus. Erik mõtleb lumele, mida tema siia sõites Brunnsviki kohal taevast langes. Kuidas see puude vahel tumeda vee kohal allapoole keerles.

“Ei,” sosistab ta endamisi.

“Kas hüpnoos ei toimiks?”

“Sellest ei tea ma midagi,” vastab Erik.

“Mul on nägude peale väga hea mälu,” tähendab Joona, lai naeratus näol. “Sa oled kuulus hüpnotisöör, sa võiksid…”

“Ma olin blufimees,” katkestab Erik.

“Mina küll nii ei arva,” kostab Joona. “Ja praegu on hädaolukord.”

Daniella punastab ja naeratab põranda suunas.

“Ma ei suuda,” ütleb Erik.

“Praegu vastutan patsiendi eest mina,” lausub Daniella kõrgendatud hääletooniga. “Ja ma ei ole just kuigi huvitatud siin mingit hüpnoosi lubama.”

“Aga kui see sinu hinnangul patsiendile mingit ohtu ei kujutaks?” küsib Joona.

Erik mõistab, et kriminaalkomissaril oli kohe algusest peale hüpnoos võimaliku abinõuna meeles mõlkunud. Talle jõuab kohale, et tegu pole pelgalt uitmõttega. Joona Linna on palunud tal haiglasse kohale tulla üksnes selleks, et veenda teda patsienti hüpnotiseerima, mitte aga seepärast, et ta on ekspert akuutse šoki ja trauma alal.

“Ma lubasin endale, et ei tegele hüpnoosiga enam mitte kunagi,” ütleb Erik.

“Okei, saan aru,” lausub Joona. “Ma olen kuulnud, et sa olid oma ala parim, aga no mida kuradit, ma pean su valikut austama.”

“Kahjuks tõesti,” ütleb Erik.

Ta vaatab läbi akna patsienti ja pöördub siis Daniella poole.

“Kas ta sai desmopressiini?”

“Ei, ma tegelikult ootasin sellega,” vastab Daniella.

“Miks?”

“Tromboembooliliste komplikatsioonide oht.”

“Ma jälgisin diskussiooni, aga minu meelest asi ei klapi, ma annan oma pojale kogu aeg desmopressiini,” ütleb Erik.

Joona tõuseb raskelt toolist.

“Ma oleksin tänulik, kui sa võiksid soovitada mõnd teist hüpnotisööri,” lausub ta.

“Me ei tea isegi, kas patsient üldse teadvusele tuleb,” vastab Daniella.

“Aga tahaksin proovida…”

“Ja ta peab ju ometigi teadvusel olema, et teda hüpnotiseerida saaks,” lõpetab Daniella üht suunurka pisut muigvele venitades.

“Ta kuulas, kui Erik temaga rääkis,” märgib Joona.

“Minu meelest küll mitte,” pomiseb Daniella.

“Tegelikult ta kuulis mind küll,” ütleb Erik.

“Me võiksime päästa tema õe,” jätkab Joona.

“Ma sõidan nüüd koju,” lausub Erik tasa. “Anna patsiendile desmopressiini ja kaalu barokambri varianti.”

Ta lahkub palatist ja võtab mööda koridori lifti juurde sammudes arstikitli seljast. Fuajees sagib mitugi inimest. Uksed on lukust lahti tehtud ja taevas on ivake valgemaks läinud. Juba siis, kui auto parklast välja veereb, sirutab ta käe väikese puust karbikese järele, mida kindalaekas hoiab. Pilku teelt tõstmata kougib ta kirju papagoi ja pärismaalasega kaunistatud kaane lahti, haarab kolm tabletti ja neelab kiiruga alla. Ta peab nüüd hommikul paar tunnikest magada saama, enne kui tuleb Benjamin äratada ja talle süsti teha.