Читать книгу Hüpnotisöör - Ларс Кеплер - Страница 11
6
ОглавлениеÖö vastu kaheksandat detsembrit
Mingil põhjusel on Simone ärkvel juba enne, kui telefon Eriku öökapil kõige vaiksema kõlinatooniga helisema hakkab.
Erik pomiseb midagi õhupallidest ja serpentiinidest, võtab toru ja kiirustab magamistoast välja.
Ta sulgeb enne vastamist enda järel ukse. Hääl, mida Simone läbi seina kuuleb, kostub tundlik, peaaegu õrn. Mõne hetke pärast hiilib Erik tagasi magamistuppa ning Simone küsib, kes helistas.
“Keegi mees… politseikomissar, ma ei kuulnud, mis ta nimi oli,” vastab Erik ja selgitab siis, et peab Karolinska haiglasse sõitma.
Simone heidab pilgu äratuskellale ja paneb silmad kinni.
“Maga nüüd, Sixa,” sosistab Erik ja lahkub toast.
Öösärk on keerdunud ümber Simone keha ja pitsitab vasakut rinda. Ta sätib selle korda, keerab küljele ja kuulab siis vaikselt lamades Eriku liikumist korteris.
Mees riietub, sobrab midagi otsides riidekapis, kasutab kingalusikat, lahkub korterist ja keerab ukse enda järel lukku. Pisukese aja pärast kuuldub välisuks mehe selja taga sulguvat.
Simone lebab voodis, püüab tükk aega magama jääda, aga und ei tule. Talle tundub, et Erik ei tundunud rääkivat politseinikuga, ta hääl oli selleks liiga rahulik. Võib-olla oli mees lihtsalt väsinud.
Simone tõuseb üles ja käib pissil, joob natuke jogurtit ja heidab uuesti pikali. Nüüd hakkab ta mõtlema sellest, mis juhtus kümme aastat tagasi, ega saa enam sõba silmale. Ta lebab veel pool tunnikest voodis, tõuseb siis istuli, paneb seinalambi põlema, võtab telefoni, uurib numbrinäitu ja leiab sedamaid sissetulnud kõne. Ta teab, et peaks lambi ära kustutama ja magama jääma, kuid helistab siiski nähtud numbril. Kostub kolm kutsuvat signaali, seejärel klõpsatus ja Simone kuuleb naisehäält, kes naerab telefonist veidi eemal:
