Читать книгу Hüpnotisöör - Ларс Кеплер - Страница 9

Teisipäeva hommik, kaheksas detsember

Erik Maria Bark on äsja jõudnud koju tagasi öiselt valvekülastuselt Karolinska haiglasse, kus kohtus kriminaalkomissar Joona Linnaga. Mees meeldis talle, ehkki too püüdis Erikut sundida murdma oma lubadust mitte kunagi enam hüpnoosiga tegelda. Võib-olla muutis komissari nii sümpaatseks tema täiesti avameelne ja aus mure ohus oleva õe pärast. Keegi ajas tol hetkel ilmselt tütarlapse jälgi.

Erik läheb magamistuppa ja silmitseb voodis lebavat naist Simonet. Ta tunneb end juba väga väsinuna, tabletid on mõjuma hakanud, silmad kipitavad, laud on rasked, uni juba tulekul. Simone peale langev valguslaik meenutab sakilise servaga klaasi. On möödas peaaegu terve öö, sestsaadik kui Erik läks naise juurest haiglasse vigastatud poissi läbi vaatama. Nüüd võtab Simone kogu ruumi enda alla. Naise keha on raske. Tekk lebab jalgadel, öösärk on ümber piha üles libisenud. Ta lamab rambelt kõhuli, õlgadel ja käsivartel kananahk. Ettevaatlikult laotab Erik talle teki peale. Naine ütleb midagi tasakesi ja tõmbub kägarasse. Erik istub ja silitab naise pahkluud, näeb, kuidas varbad reageerivad ja konksu tõmbuvad.

“Ma käin duši all ära,” ütleb Erik ja naaldub tahapoole.

“Mis selle politseiniku nimi oli?” küsib Simone kähedalt.

Aga enne kui Erik vastata jõuab, leiab ta end Observatooriumimäelt. Ta kaevab mänguväljaku liivakastis ja leiab kollase kivi, mis on ümmargune nagu muna, suur nagu kõrvits. Ta kraabib kätega ja tunneb selle küljel pinnakonarusi justkui teravat hambarida. Rasket kivi ümber pöörates näeb ta, et see on dinosauruse pealuu.

“Kurat sind võtku!” karjub Simone.

Erik võpatab ja saab aru, et on magama jäänud ja näinud und. Tugevad tabletid uinutasid ta keset jutuajamist. Ta püüab naeratada ja kohtab Simone külma pilku.

“Sixa? Mis viga on?”

“Kas hakkas jälle pihta?” küsib naine.

“Mis asi?”

“Mis asi?” kordab Simone ärritatult. “Kes on Daniella?”

“Daniella?”

“Sa lubasid, see oli lubadus, Erik,” sisistab Simone vihaselt. “Ma usaldasin sind, ma oli nii loll, et ma tegelikult ka usaldasin…”

“Millest sa räägid?” katkestab teda Erik. “Daniella Richards on mu kolleeg Karolinska haiglast. Mis temaga olema peab?”

“Ära valeta mulle.”

“See asi läheb natuke absurdseks kätte,” ütleb Erik naeratades.

“Kas see on sinu meelest naljakas?” küsib naine. “Mõnikord olen ma mõelnud… isegi uskunud, et ma suudan unustada selle, mis juhtus.”

Erik uinub taas paariks sekundiks, kuid kuuleb siiski naise sõnu.

“Meil oleks vist parem lahku minna,” sosistab Simone.

“Minu ja Daniella vahel pole midagi juhtunud.”

“Tegelikult ei ole sel mingit tähtsust,” lausub naine väsinult.

“Ei ole või? Polegi mingit tähtsust või? Sa tahad minna lahku mingi asja pärast, mida ma tegin kümme aastat tagasi?”

“Mingi asja?”

“Ma olin purjus ja…”

“Ma ei taha kuulda, ma tean kõike, ma… Kurat küll! Ma ei taha sellist osa mängida. Ma ei ole armukadeda loomuga, aga ma olen loomult truu ja nõuan truudust ka vastutasuks.”

“Ma ei ole sind kunagi hiljem enam petnud ja ma ei kavatse kunagi…”

“Kas sa ei tõestaks seda mulle?” katkestab Simone. “Ma vajan seda.”

“Sa pead mind lihtsalt usaldama,” ütleb Erik.

“Jah,” ohkab naine ning lahkub magamistoast, padi ja tekk kaenlas.

Erik hingab raskelt, teades, et peaks talle järgnema, mitte lihtsalt andeks andma, ta peaks naise tagasi voodisse lohistama või külalistetoa diivanvoodi kõrvale põrandale magama heitma, kuid uni saab praegu temast võitu. Tal ei ole enam piisavalt jõudu vastu panna. Ta vajub voodile, tunneb tablettidest pärit dopamiine kehasse tulvavat, naudingurohket lõdvestumust üle näo kuni varvaste ja näpuotsteni levivat. Raske keemiline uni sulgub jahuse pilvena tema teadvuse ümber.

*

Kaks tundi hiljem avab Erik tasa silmad kahvatus aovalguses, mis kardinate vahelt sisse pressib. Kohe hakkavad öised pildid mööda lehvima: Simone süüdistused ja poisike, kes lamab haiglas, sajad noahoobid valendaval kehal. Sügavad haavad kuklal, kaelal ja rindkerel.

Erik mõtleb kriminaalkomissarile, kes tundus olevat veendunud, et kurjategija tahtis mõrvata tervet perekonda. Esmalt isa, siis ema, poja ja tütre.

Kõrval öökapil hakkab helisema telefon.

Erik tõuseb, kuid vastamise asemel tõmbab kardinad akna eest ja kissitab vastasmaja fassaadi suunas silmi, ootab viivu, püüdes mõtteid koondada. Tolmujutid aknaruutudel paistavad hommikupäikeses selgesti silma.

Simone on juba ära galeriisse läinud. Erik ei mõista tema reaktsiooni, miks ta pidi hakkama Daniellast rääkima. Ta juurdleb, kas põhjuseks pole ehk midagi hoopis muud. Näiteks tabletid. Erik on teadlik, et raskekujuline sõltuvus ei ole temast enam kuigi kaugel. Ent ta peab magada saama. Haigla öised valvekorrad on ta une ära rikkunud. Ilma tablettideta ootaks teda kindel hukk, mõtleb ta kätt äratuskella järele sirutades, ent ajab selle põrandale.

Telefon jääb vait, kuid ainult natukeseks ajaks, hakates siis uuesti helisema.

Erik kaalub, kas minna Benjamini juurde ja heita poja kaissu, äratada poiss tasakesi üles, küsida, kas ta nägi midagi unes.

Erik haarab öökapilt telefonitoru.

“Erik Maria Bark.”

“Tere, siin Daniella Richards.”

“Oled sa veel neuroloogias? Mis kell üldse on?”

“Veerand üheksa – tunnen juba väikest väsimust.”

“Sõida koju.”

“Vastupidi,” sõnab Daniella vaoshoitult, “sina tule hoopis tagasi. Komissar on siiapoole teel. Ta paistab veelgi enam veendunud, et mõrtsukas jälitab vanemat õde. Ta ütleb, et peab poisiga rääkima.”

Erik tunneb äkilist tumedat raskust silmade taga:

“See küll hea mõte ei ole, võttes arvesse…”

“Aga kuidas jääb õega,” katkestab teda Daniella. “Ma tunnen, et ma varsti annan komissarile Josefi ülekuulamiseks loa.”

“Kui sinu hinnangul patsient sellega hakkama saab,” ütleb Erik.

“Hakkama saab? Kindlasti ei saa, veel on kaugelt liiga vara, tema seisukord on… Ta peab kuulma, mis tema perega juhtunud on, saamata end kuidagi kaitsta, saamata valmistuda… ta võib muutuda psühhootiliseks, ta…”

“Sinu asi on otsustada,” lõikab Erik.

“Ma ei taha politseid tema juurde lasta, see on üks asi, aga ma ei saa ka niisama maha istuda ja oodata, ma tahan öelda, et poisi õde on kahtlemata ohus,” ütleb Daniella.

“Ehkki see on…”

“Mõrtsukas otsib suurt õde taga,” katkestab Daniella teda kõrgendatud häälel.

“Ilmselt küll.”

“Vabandust, ma ei tea, miks ma sellest nii liimist lahti lähen. Võib-olla sellepärast, et veel pole hilja, võib-olla sellepärast, et praegu saab veel midagi ette võtta. Väga tihti seda ju ei juhtu, aga seekord me saaksime tüdruku päästa, enne kui ta…”

“Mida sa õigupoolest tahad?” katkestab teda Erik.

“Sa pead tulema ja tegema seda, mis sul hästi välja tuleb.”

“Ma võin poisiga juhtunust rääkida, kui ta ennast paremini tunneb.”

“Sa pead tulema ja ta hüpnoosi viima,” lausub Daniella tõsiselt.

“Ei, seda küll mitte,” vastab Erik.

“See on ainus väljapääs.”

“Seda ma ei saa.”

“Aga keegi pole selles nii hea kui sina.”

“Mul pole isegi luba Karolinskas hüpnoosi praktiseerida.”

“Ma korraldan selle veel enne ära, kui sa siia jõuad.”

“Aga ma olen lubanud mitte kunagi enam hüpnotiseerida.”

“Kas sa ei võiks siia tulla?”

Mõlemad on veidi aega vait, seejärel küsib Erik:

“On ta teadvusel?”

“Varsti on.”

Erik kuuleb telefonis iseenda kohisevat hingamist.

“Kui sa poissi hüpnoosi ei vii, siis ma lasen politseil asja üle võtta.”

Daniella lõpetab kõne.

Erik jääb seisma, telefonitoru värisevas käes. Raskus silmade taga rullub edasi ajusse. Ta avab öökapi sahtli. Papagoi kujutisega puust laegast seal pole, ta on selle ilmselt autosse jätnud.

Korter upub päikesevalgusse, kui ta läbi tubade Benjamini äratama läheb.

Poeg magab, suu lahti, nägu kahvatu, ja näeb vaatamata magatud ööunele kurnatud välja.

“Benni?”

Benjamin avab oma unesegused silmad ja vaatab teda, nagu oleks Erik võhivõõras, enne kui naeratab oma naeratust, mis on püsinud tema sündimisest saadik üsna muutumatuna.

“Käes on teisipäev – aeg ärgata.”

Benjamin ajab end haigutades istuli, sügab pead ja vaatab seejärel telefoni, mis tal paelaga kaelas ripub. Seda teeb ta igal hommikul esimese asjana: kontrollib, kas talle on öö jooksul sõnumeid tulnud. Erik võtab välja puumapildiga kollase koti, mille sees on glükoproteiinipreparaat, desmopressiin, alumiiniumatsetaatpiiritus, steriilsed süstlad, vatitupsud, kirurgiline side ja valuvaigistid.

“Kas praegu või hommikusöögi juurde?”

Benjamin kehitab õlgu.

“Suva.”

Erik desinfitseerib kiiruga poja kõhna käsivart, keerab selle aknast tulvava valguse suunas, tunneb lihase pehmust, koputab süstlale ja torkab nõela ettevaatlikult naha alla. Sellal kui süstal aeglaselt tühjeneb, istub Benjamin ja sõrmitseb vaba käega oma mobiiltelefoni.

“Shit, mul on aku peaaegu tühjaks läinud,” ütleb ta pikali heites. Erik vajutab samas vatitupsu vastu süstekohta, et vere immitsemist peatada. Benjamin peab jupi aega istuma, kuni isa tema käsivarrele kirurgilise teibi kinnitab.

Ettevaatlikult painutab ta poja jalgu, treenib seejärel peenikesi põlveliigeseid ja masseerib lõpuks jalalabasid ja varbaid.

“Kuidas tunne on?” küsib ta poja nägu silmist laskmata.

Benjamin teeb grimassi.

“Nagu ikka,” ütleb ta.

“Tahad valuvaigistit?”

Poeg raputab pead ja Eriku mõtted lähevad korraga teadvusetule tunnistajale, paljude noahaavadega poisile. Võib-olla otsib mõrvar just sel hetkel tema täiskasvanud õde.

“Isa? Mis on?” küsib Benjamin ettevaatlikult.

Erik kohtab tema pilku ja vastab:

“Ma sõidutan sind kooli, kui tahad.”

“Misjaoks?”

*

Tipptunni liiklus edeneb aeglasel mühinal. Benjamin istub isa kõrval ja laseb end auto jõnksuval liikumisel tasakesi tukkuma suigutada. Ta haigutab laialt ja tunneb, kuidas ööune-järgne pehme soojus endiselt kehas pesitseb. Benjamin mõtleb sellele, et isal on kiire, aga ometi võtab ta aja maha selleks, et teda kooli viia. Poiss naeratab enda ette. See on alati nii olnud. Kui isal haiglas õudused juhtuvad, on ta mu pärast eriti mures.

“Nüüd me unustasime uisud ikkagi maha,” ütleb Erik korraga.

“Õige jah.”

“Keerame tagasi.”

“Ei, pole vaja, sellest pole midagi,” ütleb Benjamin.

Erik püüab rada vahetada, kuid üks auto on ees. Kui ta on sunnitud tagasi reastuma, põrkab ta peaaegu prügiautoga kokku.

“Me jõuame tagasi pöörata ja…”

“Sitta nendest uiskudest, mind ei koti,” ütleb Benjamin kõrgendatud häälel.

Erik viskab talle üllatunud kõrvalpilgu:

“Mina arvasin, et sulle meeldib uisutada.”

Benjamin ei tea, mida vastata – ta jälestab selliseid ülekuulamisi ega taha valetama hakata.

“Kas sulle ei meeldi siis või?” küsib Erik.

“Mis asi?”

“Kas sulle ei meeldi siis uisutada?”

“Miks see mulle meeldima peaks?” ühmab poiss.

“Me ostsime täitsa uued…”

“Kui lahe see ikka on,” katkestab Benjamin väsinult.

“Nii et ei sõida koju ja ei too ära?”

Benjamin ohkab vastuseks.

“Uisud on jura,” ütleb Erik, “male ja arvutimängud on jura. Mida sulle siis üldse meeldib teha?”

“Ma ei tea,” saab ta vastuseks.

“Üldse mitte midagi või?”

“Midagi ikka.”

“Filme vaadata või?”

“Mõnikord.”

“Mõnikord?” naeratab Erik.

“Jah,” vastab Benjamin.

“Sina, kes sa võiksid kolm-neli filmi ühe õhtu jooksul ära vaadata,” lausub Erik lõbustatult.

“Mis siis on sellega?”

“Ei midagi,” jätkab Erik muigvelsui. “Mis siin ikka? Mõned tahaksid võib-olla teada, kui mitu filmi päevas sa veel siis vaataksid, kui sulle filmid tõesti meeldiksid? Kui sa armastaksid filme…”

“Lõpeta ära.”

“Siis peaks sul võib-olla kaks ekraani olema ja sa keriksid filme kaks korda kiiremini, et jõuaksid kõik läbi vaadata.”

Benjamin tunneb, et ei suuda hoiduda naeratamast, kui issu temaga sedasi õrnutseb.

Äkitselt kostub summutatud pauk ja taevasse ilmub helesinine täht, suitsuvärvi sakid ümber.

“Imelik aeg ilutulestikuks,” ütleb Benjamin.

“Mis?” küsib isa.

“Vaata!” osutab Benjamin.

Taevas ripub suitsust täht. Benjamin näeb enda ees vaimusilmas mingil põhjusel Aidat ja tema kõht tõmbub krampi, tal hakkab kuum. Eelmisel reedel istusid nad Aida kitsas elutoas Sundbybergis vaikides tihedasti teineteise kõrval. Nad vaatasid filmi “Elephant”, Aida väikevend põrandal Pokémoni kaartidega mängimas ja omaette seletamas.

Kui Erik auto koolihoovi ette pargib, avastab Benjamin äkki Aida. Tüdruk seisab teisel pool aeda ja ootab teda. Benjamini märgates ta lehvitab. Benjamin võtab koolikoti ja kohmab närviliselt:

“Head aega, issi, aitäh sõidutamast.”

“Ma armastan sind,” ütleb Erik vaikselt.

Benjamin noogutab ja asutab minekule.

“Kas täna õhtul filmi vaatame?” küsib Erik.

“Ma ei tea,” vastab Benjamin mahalöödud pilgul.

“Kas see seal on Aida?” küsib isa.

“Jah,” kostab Benjamin peaaegu hääletult.

“Ma tahaksin talle tere öelda,” lausub Erik ja väljub autost.

“Aga miks siis?”

Nad lähevad Aida juurde. Benjamin julgeb vaevalt talle otsagi vaadata, ta tunneb end väikese titana. Aida ei tohi arvata, nagu sooviks ta tema puhul isa heakskiitu. Temale ei lähe korda, mida isa arvab või ei arva. Aida paistab nende lähenedes närvi minevat. Ta piidleb kordamööda teda ja Erikut. Enne kui Benjamin mingi selgitusega lagedale jõuab tulla, sirutab Erik käe ja lausub:

“Tere.”

Aida võtab ettevaatlikult käe vastu. Benjamin paneb tähele, et isa jahmub tüdruku tätoveeringust: neiu kaelale on tätoveeritud haakrist. Selle kõrval väike Taaveti täht. Aida on tõmmanud silma ümber mustad randid, juuksed on kahte lapsikusse patsi palmitud ja seljas kannab ta musta nahkjakki ning laia mustaks värvitud tüllseelikut.

“Mina olen Benjamini isa Erik,” ütleb Erik.

“Aida.”

Tüdruku hääl on nõrk ja hele. Benjamin punastab ja vaatab närviliselt Aida poole ning seejärel maha.

“Kas sa oled nats või?” küsib Erik.

“Kas sina oled või?” ütleb tüdruk vastu.

“Ei.”

“Mina ka mitte,” ütleb Aida ja kohtab väga korraks Eriku pilku.

“Mispärast sul siis…”

“Eimillegi pärast,” katkestab tüdruk. “Ma ei ole midagi, ma olen lihtsalt…”

Isa pärast häbi tundes sekkub Benjamin vestlusse, süda rinnus raske nagu sepavasar.

“Ta sattus mõned aastad tagasi teatud ringkondadesse,” ütleb Benjamin valjusti. “Aga leidis, et nad on idioodid ja…”

“Pole vaja talle seletada,” katkestab Aida teda ärritunult.

Benjamin vakatab hetkeks.

“Ma… ma mõtlen lihtsalt seda, et oma vigu tunnistada on julge tegu,” ütleb ta siis.

“Jah, aga mina tõlgendan seda,” ütleb Erik, “mina tõlgendan seda kui jätkuvat tahtmatust otsustada seda maha võtta…”

“Lõpeta ära nüüd,” hüüab Benjamin. “Sa ei tea temast midagi!”

Aida pöörab lihtsalt ringi ja läheb ära. Benjamin kiirustab talle järele.

“Vabandust,” hingeldab ta. “Paps on nii piinlikkusttekitav…”

“Kas tal pole siis õigus?” küsib Aida.

“Ei,” kostab Benjamin vaikselt.

“On küll, minu meelest võib tal õigus olla,” ütleb tüdruk, naeratab natuke ja võtab poisi käe enda pihku.