Читать книгу Hüpnotisöör - Ларс Кеплер - Страница 8

Teisipäeva ennelõuna, kaheksas detsember

Pärast jutuajamist riigi kriminaaltalituse ülemaga istub Joona Linna autosse, et sõita lühikest maad Karolinska haigla piirkonnas asuvasse Stockholmi kohtumeditsiini osakonda. Ta keerab võtit süütelukus, lükkab sisse esimese käigu ja veereb autoga ettevaatlikult parklast välja.

Enne peaprokurör Jens Svanehjälmile helistamist tuleb tal läbi mõelda, mida ta Tumba juhtumist seni teada on saanud. Mapp, mille vahele ta on kogunud märkmeid alustatud juurdluse kohta, lebab kõrvalistmel. Ta sõidab Sankt Eriksplani poole, püüdes meenutada, mida ta prokuratuurile kuriteopaiga esialgse ülevaatuse kohta juba raporteerinud on ja milliseid andmeid sisaldasid märkmed öisest vestlusest sotsiaalametiga.

Joona sõidab üle silla, näeb vasakul pool kahvatut Karlsbergi lossi, korrates endamisi üle, mida kumbki arstidest nii raskesti vigastatud patsiendi ülekuulamise riskidena nimetanud oli, ning otsustab viimase kaheteistkümne tunni sündmused uuesti ritta seada.

Karim Muhammed saabus Rootsi Iraani sõjapõgenikuna. Ta oli ajakirjanik, kes võeti kinni pärast Ruhollah Homeini maale tagasi pöördumist. Kaheksa-aastase vangisistumise järel õnnestus tal üle piiri Türki põgeneda ja edasi läbi Saksamaa Trelleborgi jõuda. Karim Muhammed töötab juba peaaegu kaks aastat Jasmin Jabiri juures, kes on Tullinges aadressil Alice Tegnéi tee 9 asuva äriettevõtte “Johnssoni kraamimisteenus” omanik. Ettevõte on Botkyrka omavalitsuselt saanud ülesandeks osutada puhastusteenust Tullingebergi koolile, Vista koolile, Broängi koolile, Storvreti ujulale, Tumba gümnaasiumile, Tumba spordihoonele ja riietusruumidele Rödstuhage spordiplatsil.

Karim Muhammed saabus Rödstuhage spordiplatsi territooriumile eile, esmaspäeval, seitsmendal detsembril kell 20.50. See oli õhtul tema viimane tööülesanne. Ta jättis oma Volkswageni bussi parklasse punase Toyota lähedusse. Jalgpalliväljaku ääres olid prožektorid kõrgete sõrestikmastide otsas juba kustutatud, kuid riietusruumis põles veel tuli. Karim avas bussi tagumised uksed, laskis rambi alla, ronis bussi ja päästis lahti väiksema puhastuskäru kinnitusrihmad.

Madala puitehitise juurde jõudes püüdis ta meeste riietusruumi ust lahti keerata, kuid märkas siis, et see polegi lukus. Ta koputas ning avas vastust saamata ukse. Alles siis, kui ta oli ukse plastist kiilu abil kinnitanud, märkas Karim verejälgi põrandal. Ta astus sisse, nägi mehe surnukeha, läks tagasi auto juurde ja helistas häirekeskusesse.

Koordineerimiskeskus sai raadio teel ühendust Tumba elektriraudteejaama läheduses Huddingevägenil sõitnud politseiautoga. Politseiassistendid Jan Eriksson ja Erland Björkander saadeti spordiplatsi üle vaatama.

Sellal kui Erland Björkander Karim Muhammedilt tunnistust võttis, läks Jan Eriksson riietusruumi üle vaatama. Eriksson arvas kuulvat ohvri suunast mingit heli, ja mõeldes, et too on veel elus, tormas tema poole. Meest ümber pöörates mõistis ta, et see pole võimalik. Keha oli väga rängalt läbi pekstud, puudu oli kogu parem käsivars ning rindkere oli sedavõrd vigastatud, et meenutas üleni verelägust lahtist haava. Saabus kiirabi ning kohe seejärel politseiinspektor Lillemor Blom. Ohvri isik tuvastati kiirelt – tegemist oli Tumba gümnaasiumi keemia- ja füüsikaõpetaja Anders Ekiga, abielus Huddinge pearaamatukogu raamatukoguhoidja Katja Ekiga. Paar elas aadressil Gärdesvägen 8 ja kasvatas kahte alaealist last, Lisat ja Josefit.

Kuna aeg oli hiline, tegi politseiinspektor Lillemor Blom politseiassistent Erland Björkanderile ülesandeks rääkida ohvri perekonnaga, võttes ise vastu Jan Erkissoni raporti ja tõkestades määrustepäraselt juurdepääsu kuriteopaigale.

Erland Björkander jõudis Tumba ridamaja juurde, parkis auto ja andis ukse taga kella. Kui keegi avama ei tulnud, kõndis ta ümber hoone pikiosa, süütas taskulambi ja valgustas korteri sisemust. Esimene asi, mida ta silmas, oli suur vereloik magamistoa põrandakattel, pikad jutid, nagu oleks kedagi uksest välja lohistatud, ja lävel lebav paar lasteprille. Lisajõude kutsumata murdis Erland Björkander rõduukse lahti ja läks vinnastatud relvaga korterisse. Ta otsis läbi kogu ridaelamuboksi, leidis kolm ohvrit ning kutsus viivitamatult kohale politsei ja kiirabi, märkamata, et poiss on veel elus. Erland Björkanderi kutsung sattus kogemata kanalile, mis hõlmas kogu Stockholmi piirkonda.

Kell oli 22.10, kui Joona Linna Drottningholmsvägenil autosse istudes seda meeleheitlikku kutsungit kuulis. Politseiassistent nimega Erland Björkander karjus, et lapsed on tapetud, et ta on üksinda majas, et ema on surnud, et kõik on surnud. Hetk hiljem, juba majast väljas, oli ta enesevalitsemise suurelt osalt tagasi saanud ja rääkis, et politseiinspektor Lillemor Blom oli ta saatnud üksinda Gärdesvägenil asuvasse ridamajja. Korraga Björkander vakatas, pomises, et räägib valel kanalil ja kadus seejärel eetrist.

Joona Linna autos jäi vaikseks. Kojamehed pühkisid esiklaasilt veepiisku. Aeglaselt Kristinebergist mööda sõites mõtles Joona oma isale, kelle abivägi jäigi tulemata.

Joona sõitis Stefani kooli juures tee serva, pahandades mõttes Tumba politseijuhtide peale. Ükski politseinik ei peaks sooritama sellist ülesannet üksinda. Joona ohkas, võttis telefoni ja palus end ühendada Lillemor Blomiga.

Lillemor Blom käis politseiakadeemias Joonaga ühel ajal. Pärast aspirandiaega oli ta abiellunud Jerker Lindkvisti nimelise kolleegiga jälitusosakonnast. Kaks aastat hiljem said nad poja, kellele panid nimeks Dante. Jerker ei võtnud välja seaduses ettenähtud isaduspuhkust, mistõttu perekond kaotas majanduslikult ning Lillemori tööalane karjäär pidurdus. Jerker jättis Lillemori varsti ühe noorema, äsja õpingud lõpetanud naispolitseiniku pärast maha ja Joona on kuulnud, et mees ei kohtu pojaga isegi mitte nädalavahetustel kaks korda kuus.

Kui Lillemor toru võttis, esitles Joona end lühidalt, vahetas kannatamatult mõned viisakusfraasid ja selgitas siis, mida oli äsja raadio kaudu kuulnud.

“Joona, meil on personalinappus,” selgitas Lillemor. “Ja tegelikult läks ta minu hinnangul…”

“Pole tähtis,” segas Joona vahele. “Sa panid oma hinnanguga puhta puusse.”

“Sa ei suvatse kuulata,” nentis Lillemor.

“Suvatsen küll, aga…”

“Kuula siis!”

“Sa ei tohi isegi Jerkerit üksipäini kuriteopaigale saata,” jätkas Joona.

“Oled lõpetanud?”

Pärast lühikest vaikusehetke selgitas Lillemor Blom, et kriminaalassistent Erland Björkander oli saanud kõigest ülesandeks teatada perekonnale nende kaotusest ning et ta oli tunginud ridamaja tagumisest rõduuksest sisse omal initsiatiivil. Joona kinnitas, et Lillemor oli toiminud õigesti, palus korduvalt vabandust ja küsis seejärel peamiselt viisakusest, mis Tumbas oli toimunud.

Lillemor kirjeldas Erland Björkanderi raportit selle kohta, kuidas noad ja lauahõbe verisel köögipõrandal vedelesid, tüdruku prillidest, vereplekkidest, käejälgedest ja surnukehade ning kehaosade paiknemisest korteris. Seejärel rääkis ta, et Anders Ek, kes tema hinnangul oli ohvritest viimane, oli sotsiaalvõimudele oma mängusõltuvuse pärast teada. Ta oli koostanud võlgade likvideerimiseks tagasimakseplaani, kuid samas laenanud raha mõningatelt selle piirkonna kurikuulsatelt kriminaalidelt. Nüüd oli keegi võlanõudjatest rünnanud mehe peret, et teda ennast kätte saada. Lillemor kirjeldas Anders Eki surnukeha spordiplatsi riietusruumis ja selle kallal alustatud tükeldamist ning mainis, et jahinuga ja mahalõigatud käsi leiti dušikabiinist. Ta kirjeldas seda, mida teadis majas olnud perekonnast, ja rääkis, et poeg oli viidud Huddinge haiglasse. Korduvalt pöördus ta jutus tagasi oma osakonnas valitseva personalinappuse juurde, mistõttu kuriteopaiga ülevaatus viibis.

“Ma tulen sinna,” ütles Joona.

“Mistarvis?” küsis Lillemor üllatunult.

“Tahan pilgu peale visata.”

“Praegu või?”

“Jah, tänan,” vastas Joonas.

“Kui tore!” lausus Lillemor viisil, mis pani Joona uskuma, et see on tõsiselt mõeldud.

Joona ei saanud hoobilt arugi, mis tema tähelepanu köitis. Selleks polnud esmajoones mitte kuriteo tõsidus, vaid mingi ebaklapp saadud info ja selle põhjal tehtud järelduste vahel.

Alles pärast mõlema mõrvapaiga, Rödstuhage spordiplatsi riietusruumi ja Tumbas Gärdesvägen 8 asuva ridamajaboksi külastamist oli ta kindel, et tema esialgne aimus läks kokku ka konkreetsete tähelepanekutega. Mõistagi ei olnud tegu veel kindlate tõenditega, kuid üksikasjad olid siiski sedavõrd markantsed, et ta ei suutnud hoiduda mõttelõnga edasi kerimast. Joona oli veendunud, et isa oli tapetud enne, kui rünnati ülejäänud perekonnaliikmeid. Esiteks olid jalajäljed riietusruumis paistnud ridamaja omadega võrreldes jõulisemad, energilisemad, teiseks aga oli spordiplatsi duširuumist leitud jahinoa ots murdunud, mis seletanuks ridamaja köögipõrandal vedelenud terariistade otstarvet: mõrtsukas otsis lihtsalt uut relva.

Joona oli palunud ühel Huddinge haigla üldarstil asjatundjana uurimist aidata, kuni kohtuarstid ja riikliku kriminaaltehnilise laboratooriumi tehnikud asja üle võtavad. Nad tegid mõrvapaiga esialgse ülevaatuse, misjärel Joona rääkis Stockholmi kohtuarstide ühinguga, paludes laiendatud kohtumeditsiinilist lahangut.

Kui Joona ridamajast välja tuli, seisis Lillemor Blom laternaposti kõrval elektrikapi juures ja suitsetas. Joona tundis, et pole juba ammu nii vapustatud olnud. Kõige tooremat vägivalda oli tarvitatud pisitüdruku kallal.

Üks kriminaaltehnikutest oli juba teel. Joona astus üle mõrvapaika piiravate võbelevate sinivalgete plastlintide ja kõndis Lillemori juurde.

Ilm oli läinud pimedaks ja tuuliseks. Nende näkku pudenes harvu kuivi lumehelbeid. Lillemor oli mingil närbunud kombel ilus, tema nägu oli nüüdseks kaetud väsimuskortsudega ning paksu lohaka meigikorraga. Joona meelest oli naine olnud aga alati ilus oma sirge nina, kõrgete põsesarnade ja viltuste silmadega.

“Kas olete algatanud eeluurimise?” küsis Joona.

Naine raputas pead ja puhus suitsu välja.

“Ma teen seda,” ütles Joona.

“Ma lähen siis koju magama.”

“Kõlab mõnusalt,” naeratas Joona.

“Tule kaasa,” naljatas Lillemor.

“Ma pean järele uurima, kas poisiga saab rääkida.”

“Õige küll, ma tegin ühe asja, helistasin Rootsi kriminaaltehnilisse laboratooriumi Linköpingis, et nad Huddinge haiglaga kontakti võtaksid.”

“Kuripatt kui tore.”

Lillemor laskis konil maha kukkuda ja astus hõõguva suitsuotsa surnuks.

“Mis riigikrimil selle juhtumiga õigupoolest pistmist on?” küsis ta oma auto poole kiigates.

“Saame näha,” pobises Joona.

Mõrvade põhjused ei olnud seotud mänguvõlgade sissenõudmisega, mõtles ta veel kord. Asi lihtsalt ei klappinud. Keegi tahtis hävitada terve perekonna, aga selle tahtmise taga olevad jõud ja motiivid olid seni veel selgusetud.

Taas autosse istunud, helistas Joona Huddinge haiglasse ja sai teada, et patsient oli viidud üle Solnasse Karolinska haigla neurokirurgia osakonda. Talle öeldi, et poisi seisukord oli halvenenud tund pärast seda, kui Linköpingi kriminaaltehnikud lasksid ühel arstil temalt proove võtta.

Oli juba öö, kui Joona hakkas Stockholmi tagasi sõitma. Södertäljevägenilt helistas ta sotsiaalametisse, et juhatada sisse eeluurimise raamesse planeeritud ülekuulamistega seotud koostööd. Ta ühendati valvesoleva tunnistajate tugiisiku Susanne Granatiga, kellele ta kirjeldas olukorra iseärasusi ning palus luba tagasi helistada, kui selgub, et patsiendi seisund on stabiliseerunud.

Joona jõudis Karolinska haigla neurokirurgia intensiivosakonda kell 02.05 ja sai veerand tundi hiljem võimaluse rääkida vastutava arsti Daniella Richardsiga. Tohter selgitas, et tema hinnangul ei tohi poissi veel mitu nädalat üle kuulata, kui ta ka oma vigastuste kiuste üldse ellu peaks jääma.

“Poiss on meditsiinilise šoki seisundis,” lausus Richards.

“Mida see tähendab?”

“Tal on suur verekaotus, püüdes seda kompenseerida, hakkab süda kloppima…”

“Kas saite verejooksud peatatud?”

“Ma usun küll, ma loodan, ja me teeme pidevalt vereülekannet, aga hapnikupuuduse tagajärjel ei suuda keha ainevahetuse jääkidest vabaneda, veri muutub happelisemaks ja võib kahjustada südant, kopse, maksa, neerusid.”

“On ta teadvusel?”

“Ei.”

“Kui ma pean siiski temaga rääkima,” küsis Joona, “kas on võimalik midagi ette võtta?”

“Ainus, kes võiks poisi paranemist kiirendada, on Erik Maria Bark.”

“Hüpnotisöör?” küsis Joona.

Daniella naeratas laialt ja tema põsed värvusid punaseks.

“Ära teda niiviisi nimeta, kui sa tema abi tahad,” lausus ta siis. “Ta on meie tippekspert šoki ja trauma ravi alal.”

“Oleks sul midagi selle vastu, kui paluksin tal siia tulla?”

“Vastupidi, ma mõtlesin ka ise selle peale,” kostis naine.

Joona otsis taskust telefoni ning mõistes, et ta oli selle autosse unustanud, palus luba laenata Daniella oma. Olles Erik Maria Barkile olukorrast ülevaate andnud, helistas Joona taas Susanne Granatile sotsiaalametist, avaldades lootust rääkida peatselt Josef Ekiga. Susanne Granat rääkis, et pere on kantud nende registrisse, et pereisa oli mängusõltlane ja et kolm aastat tagasi olid nad olnud kontaktis tütrega.

“Tütrega?” küsis Joona skeptiliselt.

“Vanema tütre Evelyniga,” selgitas Susanne.