Читать книгу Hüpnotisöör - Ларс Кеплер - Страница 7

Teisipäeva hommik, kaheksas detsember

Kriminaalkomissar Joona Linna tellib Bergsgatanil väikeses hommikusöögikohas nimega Il Caffé suure võileiva Parma juustu, bresaola ja päikesekuivatatud tomatitega. On varajane hommik ja kohvik on äsja lahti tehtud: tüdruk, kes tema tellimuse vastu võtab, ei ole jõudnud veel leibu paberkottidest lahtigi pakkida.

Olles eelmisel hilisõhtul Tumbas kuriteopaiku uurinud, Solnas Karolinska haiglas ainsat ellujäänud ohvrit külastanud ja rääkinud keset ööd mõlema arsti, Daniella Richardsi ja Erik Maria Barkiga, sõitis ta koju Fredhällis asuvasse korterisse ja magas ühtejutti kolm tundi.

Nüüd ootab Joona oma hommikusööki, vaadates läbi uduse akna raekoja poole ja mõeldes maa-alusele käigule, tunnelile, mis politsei hiiglasliku hoone ja raekoja vahel pargi alt läbi jookseb. Ta saab pangakaardi tagasi, laenab klaasletilt tohutusuure pastaka, kirjutab kviitungile allkirja ja lahkub kohvikust.

Taevast langeb suurel kiirusel lörtsisegust lund, kui ta Bergsgatanit mööda üles rühib, soe võileivapakk ühes ja spordikott saalihokikepiga teises käes.

Õhtul kohtume siis jälitusega – ja häda meile, mõtleb Joona. Piitsa saame, täpselt nagu lubati.

Riikliku kriminaalpolitsei saalibändi meeskond kaotab munitsipaalpolitseile, liikluspolitseile, merepolitseile, rahvuslikele sisekaitsejõududele, märulipolitseile ja kaitsepolitseile. See-eest annab toimunu neile ka piisava põhjuse pärast kokku saada ja ennast kõrtsis korralikult lohutada.

Ainsad, keda me võitnud oleme, on laborionud, mõtleb Joona.

Piki politseimaja külge peasissekäigust mööda kõndides pole tal aimugi, et ta ei mängi täna ei saalibändit ega lähe ka kõrtsi. Ta märkab, et keegi on joonistanud ringkonnakohtu istungisaali sildile haakristi. Pikkade sammudega kiirustab ta edasi Kronobergi kohtu poole ja näeb, kuidas kõrge värav ühe auto järel hääletult sulgub. Lumehelbed vahiputka suurel aknaruudul sulavad. Joona möödub politsei ujumishallist ning lõikab otse üle muru hiiglasliku kompleksi otsasissekäigu poole. Hoone fassaad meenutab tumedat läikimalöödud vaske kusagil vee all, mõtleb Joona. Kohtu eelistungite saali ees asuvas pikas rattaparklas pole ühtki ratast; mõlema lipuvarda küljes ripub lipp märja kaltsuna. Joona sörgib metallist sambaaluste vahelt ja kõrge kohrutatud klaaskatuse alt läbi, trambib kingad puhtaks ning astub siis riikliku politseiameti peauksest sisse.

Rootsis vastutab politseisüsteemi eest justiitsministeerium, millel pole aga võimu otsustada, kuidas seadust rakendada. Ainus tsentraalne haldusorgan on riiklik politseiamet, kuhu kuuluvad riiklik kriminaalpolitsei, kaitsepolitsei, politseiakadeemia ja riiklik kriminalistika labor.

Riiklik kriminaalpolitsei on Rootsi ainus keskne operatiivne politseijõud, mis vastutab raske kuritegevuse vastu võitlemise eest riiklikul ja rahvusvahelisel tasemel. Siin töötab Joona Linna üheksandat aastat kriminaalkomissarina.

Joona läheb mööda koridori, võtab kuulutusetahvli juures mütsi peast, laseb silmad üle sedelite joogakursuse ja müügiloleva haagissuvila kohta, üle riigiteenistujate, politsei ja ohvitserkonna ametiühingu teatiskirja ning info taktikalise laskmise klubi muutunud trenniaegade kohta.

Reedel pestud põrand on juba väga must. Benny Rubini kabineti uks seisab poikvel. Kuuekümneaastane halli vuntsi ja päevitamisest liigkortsulise nahaga mees kuulus mõned aastad Palme mõrva uurimisgruppi, ent on nüüd hõivatud kommunikatsioonikeskuse ja uuele raadiosüsteemile Rakel üleminekuga seotud töödega. Ta istub arvuti taga, sigaret kõrva taga, ja tipib midagi hirmuäratava aeglusega.

“Mul on silmad kukla taga,” sõnab ta järsku.

“See võib-olla siis selgitab, miks sul kirjutamine nii kaua aega võtab,” naljatleb Joona.

Ta paneb tähele, et Benny viimane leid on lennukompanii SAS reklaamiga plakat, mis kujutab noort, parasjagu eksootilist pisikestes bikiinides naist kõrrega puuviljajooki imemas. Benny vihastas keelu peale omada paljaste tüdrukutega kalendreid nii väga, et enamik uskus teda koha üles ütlevat. Selle asemel on ta pikkade aastate vältel pühendunud vaikivale tõrksale kodanikuallumatusele. Iga kuu esimesel kuupäeval vahetab ta seinakaunistuse välja. Keegi pole öelnud, et keelatud oleksid lennukompaniide reklaamid, pildid laialiaetud jalgadega uisuprintsessidest, joogajuhendid või Hennesi & Mauritzi pesureklaamid. Joona mäletab plakatit naissprinter Gail Deversiga liibuvates šortsides ja kunstnik Egon Schiele julget litograafiat, mis kujutas punajuukselist naist hargitamas reisi vanaaegses puhvis aluspesus.

Joona seisatab, et tervitada oma kolleegi ja assistenti Anja Larssonit, kes istub poolavatud suuga arvuti ees, sõõrjal näol nii süvenenud ilme, et Joona otsustab teda mitte segada. Selle asemel läheb ta oma tuppa, riputab märja mantli ukse kõrvale, lülitab sisse advenditähe aknal ja sirvib kiiruga läbi oma posti: mingi töökeskkonna-alane üllitis, säästulampide pakkumine, järelepärimine advokatuurist ja kutse personaliosakonnast Skansenisse jõulueelsele koosviibimisele.

Joona lahkub kabinetist, läheb koosolekusaali, istub oma tavalisele kohale, keerab võileivapaki paberist lahti ja hakkab sööma.

Pikal seinal rippuval suurel valgel tahvlil seisab kirjas: riietus, kaitsevarustus, relv, pisargaas, sidevahend, sõiduk, muud tehnilised abivahendid, kanalid, jaamasignaalid, alternatiivsed edastamisvõimalused, raadioside katkestus, koodid, sidekontroll.

Petter Näslund seisatab koridoris, naerab rahulolevalt ja toetub uksepiidale, selg koosolekusaali poole. Petter on kiilas lihaseline kolmekümne viie aastane mees, eriauastmega komissar, mis teeb temast Joona otsese ülemuse. Aastaid on ta flirtinud Magdalena Ronanderiga, panemata tähele naise vaevatud pilku ja pidevaid püüdlusi teda tööalasemale toonile juhatada. Magdalena töötab neljandat aastat jälitusosakonna inspektorina ja on seadnud eesmärgiks lõpetada juuraõpingud enne kolmekümneaastaseks saamist.

Nüüd esitab Petter summutatud häälel Magdalenale küsimusi teenistusrelva valiku ja selle kohta, kui tihti ta püssirauda vahetab, et vintsooned praeguseks kulunud on. Petteri kohmakaid kahemõttelisusi tähele panemata räägib Magdalena, et peab tulistatud laskude üle üksikasjalikku arvet.

“Aga sulle meeldivad suured riistad – või kuidas?” ütleb Petter.

“Ei, tähendab, ma kasutan Glock 17,” vastab Magdalena. “Kuna see saab hakkama kaitseväe 9-millimeetrise laskemoonaga.”

“Kas sa ei kasuta mitte seda Tšehhi oma…”

“Kasutan küll… aga pigem siis m39B-d,” kostab naine.

Mõlemad sisenevad koosolekusaali, istuvad kohtadele ja tervitavad Joonat.

“Ja Glocke on ju ka püssirohugaasi väljutusavadega otse sihiku kõrval,” jätkab naine. “Vähendab tagasilööki nii kuradimoodi ja järgmine lask tuleb kiiremini.”

“Millest Muumitroll mõtleb?” küsib Petter.

Joona naeratab malbelt ja tema helehallid silmad muutuvad lausa jäiselt selgeks, kui ta kostab oma laulva soome aktsendiga:

“Et sellel pole mingit tähtsust ja et otsustavaks saavad hoopis muud asjad.”

“Nii et sinul pole laskurivõimeid vajagi,” irvitab Petter.

“Joona on hea laskur,” lausub Magdalena Ronander.

“Iga asja peale mihkel,” ohkab Petter.

Magdalena ignoreerib Petterit ja pöördub hoopis Joona poole.

“Kompenseeritud Glocki kõige suurem eelis on see, et pimedas pole püssirohugaase raua suudmest näha.”

“Täitsa õigus,” ütleb Joona tasakesi.

Magdalena paistab rõõmus, kui ta oma musta nahkmapi lahti teeb ja pabereid lehitsema hakkab. Siseneb Benny, võtab istet, silmitseb kõiki, lööb labakäe raskelt lauale ja naeratab seejärel laialt, kui Magdalena Ronander talle ärritatud pilgu heidab.

“Ma võtsin selle Tumba juhtumi,” ütleb Joona.

“Mis juhtum see on?” küsib Petter.

“Terve pere pussitati surnuks,” kostab Joona.

“Meil pole sellega mingit pistmist,” ütleb Petter.

“Ma arvan, et tegemist võib olla sarimõrvari või vähemalt…”

“Kuule, lõpeta ükskord ära,” katkestab teda Benny, vaatab Joonale otsa ja lööb peoga uuesti vastu lauda.

“See oli kõigest arveteõiendamine,” jätkab Petter. “Laen, võlad, mängurlus… Tüüp oli Solvalla kihlveokontorites tuntud mees.”

“Mängusõltlane,” kinnitab Benny.

“Ta laenas raha kohalikelt kriminaalringkondadelt ja pidi selle eest tasuma,” lausub Petter kokkuvõtlikult.

Ruumis jääb vaikseks. Joona joob natuke vett, nopib üles mõned võileivaraasukesed ja pistab suhu.

“Mul on selle loo osas mingi tunnetus,” lausub ta summutatult.

“Siis pead paluma üleviimist teise osakonda,” ütleb Petter naeratades. “Riigikrimil pole sellega mingit pistmist.”

“Minu meelest on.”

“Mine Tumba muposse tööle siis, kui seda juhtumit tahad,” ütleb Petter.

“Ma kavatsen seda mõrvalugu uurida,” jääb Joona kangekaelseks.

“Selliseid asju otsustan mina,” vastab Petter.

Ilmub Yngve Svensson ja võtab istet. Tal on geeliga üle pea kammitud juuksed, silmade all sinihallid rõngad, lõua otsas punakas habemeoras ja seljas alati kortsuline musta värvi ülikond.

“Yngwie,” ütleb Benny rahulolevalt.

Yngve Svensson on organiseeritud kuritegevuse alal üle terve maa üks tippeksperte, vastutab analüüsisektsiooni eest ja kuulub rahvusvahelise politseikoostöö üksuse koosseisu.

“Yngve, mis sa Tumba kohta kostad?” küsib Petter. “Sa viskasid vist äsja pilgu peale?”

“Jah, paistab olevat mingi kohalik värk,” vastab too. “Võlgade sissenõudja sõidab maja juurde. Pereisa oleks pidanud sel ajal juba kodus olema, aga oli tol õhtul jalgpallikohtunikuks läinud. Sissenõudja on korraga ilmselt nii speed’i kui ka rahusteid võtnud, on tasakaalutu ja stressis ning millestki provotseeritud, ründab swat-noaga tervet perekonda, et meest üles leida, ja kuigi need räägivad raudselt, kuidas lugu on, läheb tüüp täiesti segi ja tapab kõik ära, enne kui spordiplatsi juurde sõidab.”

Petter irvitab parastavalt, joob paar suurt lonksu vett, röhatab pihku, vaatab Joona poole ja küsib:

“Mis sa selle seletuse peale ütled?”

“Kui see täitsa vale poleks, kõlbaks ehk üsna hästi,” kostab Joona.

“Ja mis sel viga on?” küsib Yngve sõjakalt.

“Mõrvar tappis kõigepealt mehe jalgpalliväljakul,” vastab Joona rahulikult. “Seejärel sõitis maja juurde ja tappis ära ülejäänud.”

“Ja siis pole võlgade sissenõudmisest enam juttugi,” lausub Magdalena Ronander.

“Vaatame, mida lahkamine näitab,” pobiseb Yngve.

“See näitab, et mul on õigus,” kostab Joona.

“Idioot,” ohkab Yngve ja topib huule alla kaks portsu põsktubakat.

“Joona, sa ei saa seda juhtumit,” ütleb Petter.

“Saan aru jah,” ohkab too ja tõuseb laua tagant.

“Kuhu sa lähed – meil on koosolek,” ütleb Petter.

“Ma pean Carlosega rääkima.”

“Mitte sellest asjast.”

“Siiski,” vastab Joonas ja lahkub ruumist.

“Püsi paigal,” käsutab Petter. “Muidu ma pean…”

Joona ei kuula tema ähvardusi, sulgeb lihtsalt enda järel ukse ning läheb mööda koridori edasi, öeldes tere Anjale, kes küsival ilmel üle arvutiekraani tema pilku kohtab.

“Kas sa polegi koosolekul?” küsib Anja.

“Olen küll,” vastab Joona ja liigub edasi lifti poole.

Kuuendal korrusel asub riikliku politseiameti koosolekusaal ja kantselei, kus istub Carlos Eliasson, riikliku kriminaalpolitsei ülem. Uks seisab irvakil, kuid on nagu tavaliselt rohkem kinni kui lahti.

“Sisse, sisse, sisse,” ütleb Carlos.

Joona sisenedes valgub Carlose näole võrdselt murest ja rõõmust koosnev ilmete segu.

“Toidan oma kallikesed ära,” ütleb ta akvaariumi servale koputades.

Ta vaatab naeratades pinna poole ujuvaid kalu ja puistab siis vette kalatoitu.

“Näe, võta siit natike,” sosistab ta.

Carlos näitab näpuga kõige väiksemale paradiisikalale Nikitale suuna kätte, pöörab siis ümber ja lausub sõbralikult:

“Mõrvakomisjon küsis, kas sa võiksid Dalarna mõrvale pilgu peale visata.”

“Selle lahendavad nad ise,” vastab Joona.

“Ise nad küll nii ei paista arvavat – Tommy Kofoed käis mul siin audientsil…”

“Aga mul pole niikuinii aega,” katkestab Joona.

Ta võtab istet Carlose vastas. Kabinetis lõhnab mõnusalt puidu ja naha järele. Päikesekiired piiluvad mängeldes läbi akvaariumi.

“Ma tahan Tumba juhtumit uurida,” lausub Joona keerutamata.

Põgusaks hetkeks võtab Carlose soojal kortsulisel näol maad murelik ilme.

“Petter Näslund helistas mulle sekund tagasi, tal on õigus, see ei ole õige riigikrimi juhtum,” kostab ta ettevaatlikult.

“Minu meelest just on,” ei jäta Joona jonni.

“Ainult juhul, kui sissenõudmine on seotud suurema organiseeritud kuritegevusega, Joona.”

“See polnud mingi sissenõudmine.”

“Ei olnud või?”

“Mõrvar ründas kõigepealt meest,” jääb Joona endale kindlaks. “Seejärel sõitis ridamaja juurde, et jätkata juba perekonnaga. Ta tahtis mõrvata terve pere, ta leiab täiskasvanud tütre veel üles ja saab kätte ka poisi, kui see peaks ellu jääma.”

Carlos heidab põgusa pilgu akvaariumi poole, justkui pelgaks, et kalad juhtuvad kuulma midagi sobimatut.

“Või nii,” vastab ta skeptiliselt. “Kust sa seda tead?”

“Sest majas olid sammud vereloikudes lühemad.”

“Mis mõttes?”

Joona naaldub ettepoole ja lausub:

“Muidugi oli igal pool jalajälgi, ma ei mõõtnud midagi, aga mulle tundusid sammud riietusruumis kuidagi… jah, reipamad, ja ridamajas juba väsinumad.”

“Hakkab pihta,” ütleb Carlos kõlatult. “Sa hakkad jälle asju keeruliseks ajama.”

“Aga mul on õigus,” vastab Joona.

Carlos vangutab pead:

“Sedakorda mulle nii ei tundu.”

Carlos pöördub kalade poole ning lausub:

“Seesinane Joona Linna on kõige kangekaelsem inimene, keda ma kunagi kohanud olen.”

“Aga mis siis juhtub, kui põnnama lööd, ehkki tead, et sul on tegelikult õigus?”

“Ma ei saa mängida üle Petteri pea ja anda sulle juhtumit uurida paljalt tunde järgi.”

“Saad küll.”

“Kõigi arvates oli tegemist mänguvõlgade sissenõudmisega.”

“Sinu meelest ka?” küsib Joona.

“Jah, minu meelest ka.”

“Jäljed olid riietusruumis reipamad, sest kõigepealt mõrvati mees,” jääb Joona endale kindlaks.

“Sa ei anna ka kunagi järele,” nendib Carlos. “Või kuidas?”

Joona kehitab naeratades õlgu.

“Ma parem helistan kohe ja kuulan, mida kohtuekspertiisi omad ütlevad,” pomiseb Carlos toru võttes.

“Nad ütlevad, et mul on õigus,” vastab Joona langetatud pilgul.

Joona Linna teab, et on kangekaelne inimene, kuid samuti teab ta, et vajab oma kangekaelsust edasi liikumiseks. Võib-olla sai see alguse Joona isast Yrjö Linnast, kes oli Märsta politseiringkonnas patrullpolitseinik. Ta viibis parajasti vanal Uppsalavägenil veidi maad Löwenströmksa haiglast põhja pool, kui juhtimiskeskusesse tuli häire ja ta saadeti Hammarbyvägenile Upplands Väsbys. Keegi naabritest oli politseisse helistanud ja kaevanud, et Olssoni lapsed saavad jälle kere peale. 1979. aastal oli Rootsi esimene riik maailmas, mis keelustas laste peksmise ning politsei oli saanud riiklikust politseiametist juhised jälgida uue seaduse täitmist täie tõsidusega. Yrjö Linna sõitis politseiautoga hoovi sisse ja peatus ukse juures. Ta ootas oma kolleegi Jonny Anderseni. Mõne minuti pärast saatis ta kolleegile raadiokutsungi. Jonny seisis Mamma vorstikioski juures sabas ning avaldas arvamust, et tema meelest võib üks pereisa vahel näidata küll, kelle jalas püksid on. Yrjö Linna oli tasase loomuga mees. Ta teadis, et vastavalt määrustikule tuleb viia sedalaadi arreteerimised läbi kahekesi, kuid ei käinud peale. Ta ei öelnud midagi, ehkki oli teadlik, et tal on õigus saada toetust ja abiväge. Ta ei tahtnud teist tüüdata, ei tahtnud paista nõrk ega saanud ka oodata. Yrjö Linna läks trepist üles neljandale korrusele ja andis kella. Ukse avas pelgliku pilguga tüdrukutirts. Yrjö palus tal trepikojas oodata, kuid tüdruk raputas pead ja jooksis tagasi korterisse. Yrjö Linna järgnes talle ja astus elutuppa. Tüdruk kloppis rõduuksele. Yrjö avastas, et väljas rõdul seisab väike poiss, kel ainsaks riietusesemeks mähe ümber pepu. Ta paistis umbes kaheaastane. Yrjö kiirustas üle toa, et last sisse lasta, ja avastas purjus mehe seetõttu liiga hilja. Too istus täiesti vaikselt ukse taga diivanil, nägu rõdu poole pööratud. Yrjö pidi kasutama mõlemat kätt, et rõduukselt riiv eest tõmmata ja käepidet keerata. Ta tardus alles siis paigale, kui kuulis selja tagant haavlipüssi kõlksatust. Kajas lask, kolmekümne kuuest väikesest tinakuulist koosnev kobar tungis otse tema seljaajju ja tappis mehe peaaegu silmapilkselt.

Toona üheteistaastane Joona kolis koos ema Ritvaga valgusküllasest kodust Märsta keskuses tädi kolmetoalisse korterisse Fredhällis Stockholmis. Pärast põhikooli lõpetamist ja kolme aastat Kungsholmeni gümnaasiumis astus ta politseiakadeemiasse. Ta mõtleb veel tänini üsna tihti samal kursusel õppinud sõpradele, jalutuskäikudele suurtel muruväljakutel, aspirandiajale eelnenud rahule ja esimesele politseiassistendina töötatud aastale. Joona Linna on teinud elus üksjagu paberitööd, andnud oma panuse võrdõiguslikkuse kehtestamisse ametiühingute liinis, korraldanud liiklust Stockholmi maratoni ajal ja sadade liiklusõnnetuste korral, tundnud häbi, kui jalgpallihuligaanid sõimasid metroovagunis kõmiseva lauluga tema naiskolleege: “Mis teeb naispolku sauaga? – Sisse-välja täie rauaga!”, on leidnud surnud heroiinisõltlasi, kehad mädaseid haavu täis, pidanud pikki tõsiseid kõnelusi taskuvarastega, aidanud kiirabipersonalil tulla toime oksendavate roolijoodikutega, rääkinud aidsi põdevate, abstinentsikrampides ja hirmunud prostituutidega, kohanud sadu mehi, kes peksid oma naisi ja lapsi, alati sama käitumismustriga – purjus, kuid metoodilised, raadio kõvaks krutitud, aknakatted ette tõmmatud, on kinni pidanud kihutajaid ja roolijoodikuid, konfiskeerinud relvi, uimasteid ja puskarit. Kord radikuliidi pärast haiguslehel olles välja jalutama minnes, et kerest mitte päris kangeks jääda, nägi ta pealt, kuidas üks skinhead Klastorpi kooli lähedal mööduva musliminaise rindu käperdas. Valutava seljaga jooksis ta piki veepiiri skinhead’ile järele, läbi kogu pargi, Smedsuddenist mööda ja üle Västerbro, piki Långholmenit Södermalmini välja ning sai ta kätte alles Högalidsgatani valgusfoori juures.

Ilma tegeliku karjääriambitsioonita on Joona Linna ametiredelil aina ülespoole kerkinud. Talle meeldivad oskusi nõudvad tööülesanded ja ta ei anna ilmaski alla. Tema paguneid ehivad kroon ja kaks tammelehetärni, puudu on veel üksnes neljakandiline nöör eriliste teenete eest. Teda jätab igasugune ülemuse mängimine kõigutamatult ükskõikseks ning riiklikku mõrvakomisjoni keeldub ta minemast.

Tänasel detsembrihommikul istub Joona Linna riigi kriminaalosakonna ülema kabinetis. Veel ei tunne ta pika Tumbas ja Karolinska haiglas veedetud öö järel väsimust, kuulates Carlos Eliassoni rääkimas Stockholmi kohtumeditsiini osakonna peapatoloogi abi, professor Nils Åhlén alias Nõelaga.

“Ei, mul on lihtsalt vaja teada, kumb neist on esimene kuriteopaik,” ütleb Carlos ja kuulab veidi aega. “Sellest ma saan aru, sellest ma saan aru… aga sinu enda hinnangul, kuidas praegu tundub?”

Joonas naaldub seljatoele, sügab oma sassis blondi juuksetukka ja näeb, kuidas kriminaalpolitsei ülema nägu aina punasemaks muutub. Too kuulab Nõela monotoonset häält, noogutab vastamise asemel üksnes pead ja paneb lõpuks head aega ütlemata toru hargile.

“Nad… nad…”

“Nad tegid kindlaks, et kõigepealt tapeti isa,” lõpetab Joona lause.

Carlos noogutab.

“Mis ma ütlesin,” tähendab Joona naeratades.

Carlos langetab pilgu ja köhatab hääle puhtaks.

“Okei, sina oled uurimisgrupi juht,” ütleb ta. “Tumba juhtum on sinu.”

“Varsti,” vastab Joona tõsinedes.

“Varsti?”

“Kõigepealt tahan ma ühe asja selgeks teha. Kellel oli õigus? Kellel, sul või mul?”

“Sul,” hüüab Carlos. “Jumala pärast, Joona, mis sinuga lahti on? Sul oli õigus nagu alati!”

Joona tõuseb, muiet käe taha peites.

“Nüüd pean ma oma tunnistaja üle kuulama, enne kui on liiga hilja.”

“Sa kuulad poisi üle?”

“Jah.”

“Süüdistajaga rääkisid?”

“Ma ei kavatse uurimist üle anda enne, kui mul on kahtlusalune,” ütleb Joona.

“Ei, seda ma ei mõelnudki,” vastab Carlos. “Minu arvates oleks lihtsalt parem veenduda, et prokurör on samas paadis, kui kavatsed rääkida nii kõvasti viga saanud poisiga.”

“Okei, sa oled tark nagu tavaliselt – ma helistan Jensile,” lausub Joona ja lahkub.