Читать книгу Painajalik leping - Ларс Кеплер - Страница 3

Penelope seisab roolisillal, sinine õhuline sarong puusade ümber, seljas valge napp rinnahoidja, paremal rinnal rahu ja anarhia märk. Läbi tuuleklaasi virvleb tema peale suvine valgus. Ettevaatlikult sõidab ta ümber Kungshamni majaka ning manööverdab siis suure mootorpaadi kitsasse väinasuudmesse.

Tema noorem õde Viola tõuseb ahtritekil laiutavast roosast lamamistoolist. Viimase tunni on ta istunud, Björni kauboikaabu peas, hiiglaslikud peegelklaasidega päikeseprillid ees, suitsetades unelevate liigutustega kanepipläru.

Viola teeb viis lõtva katset varvastega põrandalt tikutoosi haarata, kuid loobub siis. Penelope naeratab tahtmatult. Viola siseneb klaasuksest salongi ja küsib, kas peaks roolimise üle võtma.

“Muidu ma lähen alla ja segan ühe Margarita,” lausub ta, ise edasi trepist alla sammudes.

Vööritekil lamab rannalinal Björn, Ovidiuse “Metamorfooside” taskuväljaanne padjaks pea all.

Penelope märkab, et võre mehe jalgade juures on kinnituskohtadest roostes. Björn on saanud paadi kahekümnendaks sünnipäevaks oma isalt, kuid tal pole vahendeid selle korrashoidmiseks. Suur lõbusõidukaater on peale ühe reisi ainus kingitus, mille Björn on oma isalt saanud. Oma viiekümnenda sünnipäeva puhul kutsus too Björni ja Penelope ühte oma peenesse tipphotelli, Kenya idakaldal asetsevasse Kamaya Resorti. Penelope pidas hotellis vastu vaid paar päeva, siis aga sõitis Lõuna-Sudaani Kubbumi põgenikelaagrisse Dārfūri, kus asus Prantsuse abigrupp Action Contre la Faim.

Skurusundi sillale lähenedes alandab Penelope sõidukiirust kaheksalt viiele sõlmele. Kõrgel ülal sagivast vilkast liiklusest ei kosta alla ühtki heli. Samal silmapilgul, kui kaater varjulisse vette jõuab, silmab Penelope silla betoonist vundamendi ääres musta kummipaati. See on sama tüüpi nagu kasutavad piirivalve rannakaitsjad, sportlik hübriidalus (RIB) klaasfiibrist sõukruvi ja ülivõimsate mootoritega.

Penelope on juba silla alt läbi jõudmas, kui avastab, et keegi istub paadis. Mees kükitab hämaras, selg tema poole. Penelope ei taipa, miks tema pulss meest märgates kiireneb. Paadisolija kuklajoones ja mustas riietuses on midagi kahtlast, Penelope tunneb, et teda jälgitakse, ehkki mees istub seljaga.

Tagasi päikese kätte jõudes vappub ta kogu kehast, käsivartel püsib veel tükk aega kananahk.

Duvnäsist möödudes tõstab ta kiiruse viieteistkümnele sõlmele. Mõlemad pardamootorid podisevad, vesi vahutab ahtri taga ja kaater sööstab üle sileda veepinna.

Penelope telefon heliseb. Ekraanil on ema number. Võib-olla nägi ema viimast teledebatti? Penelope mõtleb kiiruga, et ema võib helistada selleks, et kiita, kui kena ta välja nägi ja kui tublilt esines, kuid teab, et see on üksnes unistus.

“Tere, ema,” võtab Penelope kõne vastu.

“Aeh,” sosistab ema hääl.

“Mis toimub?”

“Selg… ma pean kiropraktiku juurde minema,” kostab Claudia, saatjaks heli, nagu täidaks ta klaasi kraaniveega. “Aga ma tahtsin lihtsalt küsida, kas Viola on sinuga rääkinud.”

“Ta on meiega koos kaatris,” vastab Penelope ja kuuleb, kuidas ema joob.

“Ta on kaasas, kui tore, ma mõtlesingi, et see teeks talle head.”

“See teeb talle kindlasti head,” lausub Penelope summutatult.

“Mis te sööte?”

“Täna õhtul marineeritud heeringat, kartuleid, muna…”

“Heeringas talle ei maitse.”

“Ema, Viola helistas sellepärast, et…”

“Ma tean, sa ei teadnud arvestada, et ta kaasa tuleb,” katkestab Claudia. “Sellepärast ma küsingi.”

“Ma tegin natuke lihapalle,” kostab Penelope kannatlikult.

“Nii et ikka kõigile jätkub?” küsib ema.

“Jätkub? Oleneb…”

Ta vakatab, põrnitsedes helkivasse vette.

“Ma võin oma portsust loobuda,” lausub Penelope vaoshoitult.

“Juhul kui ei jätku,” ütleb ema. “Ma tahan ainult seda öelda.”

“Ma saan aru,” kostab Penelope tasa.

“Kas sind peaks nüüd haletsema?” küsib ema tagasihoitud ärritusega.

“Seda et… Viola on tegelikult täiskasvanud inimene…”

“Nüüd olen ma sinus pettunud.”

“Kahju küll.”

“Sina sööd minu tehtud lihapalle küll jõuluaegu, küll jaanipäeval…”

“Ma ei pruugi,” lausub Penelope kiiresti.

“Hüva,” vastab ema järsult. “Oleme siis kokku leppinud.”

“Ma tahan lihtsalt öelda, et…”

“Jaanipäevaks sa siia ei tule,” lõikab ema vihasel toonil.

“Aga ema, miks sa pead…”

Kostab klõps – ema on toru ära pannud. Penelope vakatab korrapealt, tundes sisimas värelevat ängi, silmitseb telefoni ja lülitab selle siis välja.

Paat liugleb aeglaselt üle haljendavate künkanõlvade rohelise peegelduse. Köögitrepp nagiseb ja hetke pärast ilmub tuigerdades nähtavale Viola, Margarita-klaas käes.

“Ema või?”

“Jah.”

“Kas ta pelgab, et te mulle süüa ei anna?” küsib Viola naeratades.

“Toitu on piisavalt,” vastab Penelope.

“Ema meelest ei saa ma iseseisvalt hakkama.”

“Ta lihtsalt muretseb,” vastab Penelope.

“Sinu pärast ei muretse ta kunagi,” märgib Viola.

“Mina saan omadega hakkama.”

Viola mekib drinki ja heidab pilgu aknast välja.

“Ma nägin seda teledebatti,” ütleb ta.

“Tänahommikust? Kus ma Pontus Salmaniga kohtusin?”

“Ei, see oli… eelmisel nädalal,” vastab Viola. “Sa rääkisid mingi ülbe mehega… tal oli mingi peen nimi…”

“Palmcrona,” ütleb Penelope.

“Täpipealt, Palmcrona.”

“Ma vihastasin, läksin näost punaseks ja pisarad tulid silma, mul oli isu tsiteerida Bob Dylani “Masters of Wari” või lihtsalt minema joosta ja uks enda järel kinni lüüa.”

Viola jälgib, kuidas Penelope ülespoole küünitades katuseakent avab.

“Ma ei osanud arvatagi, et sa kaenlaaluseid raseerid,” märgib ta kergel toonil.

“Seda küll, aga ma olen nii palju meedias esinenud, et…”

“Edevus tõstis pead,” naljatab Viola.

“Ma ei tahtnud, et mind mingiks tüütuseks või riigikukutajaks peetaks ainult sellepärast, et mul on kaenla all mõned karvad.”

“Kuidas sul bikiinijoonega lood on?”

“Nii ja naa.”

Penelope tõstab sarongi serva ja Viola naerab laginal.

“Björnile see meeldib,” muigab Penelope.

“Temal oma rastadega ei tohikski mingit ütlemist olla.”

“Aga sina raseerid ennast igalt poolt nagu ette nähtud,” torkab Penelope teravusega hääles. “Oma abielumeeste ja musklis idiootide jaoks.”

“Ma tean küll, et mul on halb maitse,” katkestab Viola.

“Muus suhtes ju ei ole.”

“Aga ma pole kunagi millegagi korralikult hakkama saanud.”

“Sa peaksid ainult natuke oma hindeid parandama.”

Viola kehitab õlgu:

“Ma tegin tegelikult ülikooli sisseastumiseksami ära.”

Nad liuglevad pehmelt üle läbipaistva vee, kajakad kõrgel õhus paadile järele lendamas.

“Ja kuidas läks?” pärib Penelope viimaks.

“Minu meelest oli lihtne,” vastab Viola klaasi servalt soola limpsides.

“Nii et hästi läks,” naeratab Penelope.

Viola noogutab ja paneb klaasi käest.

“Kui hästi?” küsib Penelope õele külge müksates.

“Maksimumpunktid,” sõnab Viola langetatud laugudega.

Penelope karjatab rõõmust ja kallistab õde kõvasti.

“Saad sa aru, mida see tähendab?” hüüab ta erutatult. “Sa võid omandada mis tahes hariduse, minna ükskõik mis ülikooli, ainult võta ja vali, kaubanduskõrgkool, arstiteaduskond, ajakirjandus!”

Õde naerab, puna palgel, ja Penelope kallistab teda jälle, nii et kauboikaabu kukub peast. Ta paitab Viola pead, korrastab ta juukseid nagu siis, kui nad väikesed olid, võtab oma juustest rahutuviga klambri ja kinnitab selle õe juustesse, seejärel silmitseb teda ning naeratab rahulolevalt.