Читать книгу Painajalik leping - Ларс Кеплер - Страница 6

On juuni esimene nädal. Stockholmis ärkavad inimesed juba mitmendat nädalat liiga vara. Päike tõuseb kell neli hommikul ja peaaegu öö läbi on täiesti valge. Hiliskevad on olnud ebatavaliselt soe. Toomingas ja sirel puhkesid õide käsikäes. Rasked õitekobarad levitavad oma lõhna Kronobergi pargist kuni riikliku politseiameti peasissekäiguni.

Riiklik kriminaalpolitsei on Rootsi ainus keskne operatiivpolitseiüksus, kes vastutab raske kuritegevusega võitlemise eest nii riigisisesel kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Kriminaalpolitsei ülem Carlos Eliasson seisab üheksandal korrusel madala akna all, pilk suunatud üle Kronobergi pargi järskude künkanõlvade. Ta hoiab käes telefoni, valib Joona Linna numbri, kuuleb, kuidas kõne taas postkasti ühendatakse, katkestab ühenduse, paneb telefoni kirjutuslauale ja vaatab kella.

Petter Näslund tuleb Carlose kabinetti ja köhatab ettevaatlikult, jääb seisma ja naaldub loosungile kirjaga “Me valvame, märgistame ja ärritame”.

Kõrvalruumist kostab tülpinud telefonivestlust, mis keerleb Euroopa arreteerimisorderite ja Schengeni infosüsteemide ümber.

“Pollock on oma kuttidega varsti siin,” ütleb Petter.

“Ma tunnen kella,” vastab Carlos vaguralt.

“Võikud on igatahes valmis,” lausub Petter.

Carlos sunnib näoilme tõsiseks ja küsib:

“Oled sa kuulnud, et nad tegelevad värbamisega?”

Petteri palged värvuvad punaseks ja ta langetab pilgu, kuid kogub end siis ja vaatab taas üles.

“Ma tahtsin… Kas sulle meenub keegi, kes sobiks paremini riiklikusse mõrvakomisjoni?” küsib ta.

Riiklik mõrvakomisjon koosneb kuuest eksperdist, kes löövad kaasa mõrvajuurdlustes üle kogu Rootsi. Komisjon töötab väga süstemaatiliselt, lähtudes tugimeetodist, mida tuntakse lühendi RKPJ all – raske kuritegevuse vastane politseijuurdlus.

Riikliku mõrvakomisjoni liikmete töökoormus on üüratu. Nad on nii hõivatud, et neil pole peaaegu kunagi mahti politseimajja kokku tulla.

Kui Petter Näslund on kabinetist lahkunud, istub Carlos toolile ja silmitseb akvaariumis paradiisikalu. Samal silmapilgul, kui ta sirutab käe kalatoidupurgi järele, heliseb telefon.

“Jah,” vastab ta.

“Nad tulevad üles,” ütleb Magnus vastuvõtulauast.

“Tänan.”

Carlos teeb viimase katse Joona Linnat tabada, tõuseb siis toolilt, heidab pilgu peeglisse ja väljub kabinetist. Samal hetkel, kui ta koridori jõuab, kostab kõlin ja liftiuksed sõidavad hääletult lahti. Riikliku mõrvakomisjoni liikmeid silmates vilksatab talle välkkiirelt pähe mälupilt Rolling Stonesi kontserdilt, kus ta koos paari kolleegiga mõne aasta eest käis. Lavale tulnud bändiliikmed meenutasid lõõgastunud ärimehi, sarnaselt riikliku mõrvakomisjoni liikmetega kandsid nemadki kõik tumedat ülikonda ja lipsu.

Kõige ees kõnnib Nathan Pollock, hallid juuksed hobusesabas, seejärel tuleb Erik Eriksson, ees teemantidega kaunistatud prillid, mille tõttu teda grupis omavahel Eltoniks hüütakse. Tema järel longivad kõrvuti Niklas Dent ja P. G. Bondesson, ning kõige taga kõnnib küürus seljaga kriminalist Tommy Kofoed, põrnitsedes pahuralt põrandale.

Carlos juhatab nad koosolekusaali. Operatiivülem Benny Rubin istub neid oodates juba ümmarguse laua taga, ees tass musta kohviga. Tommy Kofoed võtab puuviljakorvist õuna ja hakkab seda häälekate ampsudega sööma. Nathan Pollock vaatab naeratades tema poole ja vangutab pead, kui too küsivalt keset hammustamist peatub.

“Tere tulemast,” alustab Carlos. “Väga hea, et kõigil oli aega ja võimalust tulla, kuna meil on päevakorras mõnedki tähtsad arutluspunktid.”

“Kas Joona Linna ei peaks ka osalema?” küsib Tommy Kofoed.

“Peaks küll,” vastab Carlos viivitades.

“Ta teeb nagu tahab,” selgitab Pollock summutatud häälel.

“Joona lahendas ju mullu need Tumba mõrvad,” mainib Tommy Kofoed. “Ma mõtlen kogu aja selle peale, et ta oli ikka maru kindel… ta teadis, mis järjekorras need mõrvad toime pandi.”

“Vastu igasugust kuradi loogikat,” naerab Elton.

“Mina tean kriminalistikast enam-vähem kõike,” jätkab Tommy Kofoed. “Aga Joona lihtsalt läks ja vaatas neid verejälgi, ma ei taipa…”

“Tema nägi tervikut,” lausub Nathan Pollock. “Vägivalla ulatust, mõrvari pingutust, stressitaset ja seda, kui väsinud paistsid sammud ridamajas, võrreldes riietusruumi jäetud jälgedega.”

“Ma ei suuda seda ikka veel uskuda,” pomiseb Tommy Kofoed.

Carlos köhatab ja langetab pilgu mitteformaalsetele päevakorrapunktidele.

“Merepolitsei võttis täna hommikul ühendust,” lausub ta. “Mingi kalamehevana leidis vist naise surnukeha.”

“Võrgust või?”

“Ei, ta nägi suurt sportkaatrit hoovusega Dalaröst mööda triivimas, sõudis selle juurde, läks pardale ja leidis vöörikajutist naise.”

“Aga vaevalt midagi komisjoni jaoks,” naeratab Petter Näslund.

“Oli ta mõrvatud?” küsib Nathan Pollock.

“Ilmselt enesetapp,” vastab Petter kiiresti.

“Sellega pole kiiret,” märgib Carlos ja võtab tüki keeksi. “Aga ma tahtsin siiski ära mainida.”

“Veel midagi?” küsib Tommy Kofoed mornilt.

“Meil on järelepärimine Lääne-Götlandi politseilt,” ütleb Carlos. “Laual on selle koopia.”

“Mina seda võtta ei saa,” lausub Pollock.

“Teil kõigil on tööd kuhjaga, ma tean,” kinnitab Carlos laualt tasakesi puru pühkides. “Võib-olla peaksime alustama teisest otsast ja rääkima… riiklikku mõrvakomisjoni lisatööjõu värbamisest.”

Benny Rubin vaatab vahedal pilgul ringi ja selgitab siis, et juhtkond on suurest töökoormusest teadlik ning on seetõttu esimese meetmena eraldanud vahendeid riiklikku mõrvakomisjoni ühe lisatöökoha loomiseks.

“Avaldage arvamust,” ütleb Carlos.

“Kas poleks hea, kui Joona selle punkti arutamise juures viibiks?” küsib Tommy Kofoed, kummardub üle laua ja asub kilesse pakitud võileibade kuhjast sobivat valima.

“Pole üldse kindel, kas ta tulebki,” märgib Carlos.

“Me võime enne pisut kohvitada,” ütleb Erik Eriksson oma sätendavaid prille kohendades.

Tommy Kofoed harutab lõhesaia ümber oleva kile lahti, nopib ära saia kaunistava tillioksa, pressib kalale pisut sidrunimahla ja rullib siis salvräti seest välja noa ja kahvli.

Järsku avaneb suurde koosolekusaali viiv uks ja sisse astub Joona Linna, blondid juuksed viimseni turris.

“Syö tilli, pojat,” ütleb ta naeratades soome keeli.

“Täpselt,” naerab Nathan Pollock. “Poisid, sööge tilli!”

Nathan ja Joona vaatavad teineteisele lõbusalt otsa. Tommy Kofoed punastab ja raputab naeratades pead.

“Tilli,” kordab Nathan Pollock ja hakkab valjusti naerma, kui Joona Tommy Kofoedi juurde astub ja talle tillioksa uuesti võileiva peale tõstab.

“Äkki võiks koosolekut jätkata?” sõnab Petter.

Joona surub Nathan Pollockiga kätt, läheb siis vaba tooli juurde, riputab oma tumeda pintsaku seljatoele ja istub.

“Palun vabandust,” lausub ta poolihääli.

“Sa oled soojalt teretulnud,” kostab Carlos.

“Tänan.”

“Hakkasime just uuest loodavast töökohast rääkima,” selgitab Carlos.

“Hüva, hea meelega, ja ma ei kõnele praegu ainult enda eest,” alustab Nathan Pollock. “Vaid… me kõik oleme ühte meelt, me loodame, et sa tahad meie juurde tulla, Joona.”

Koosolekuruumis jääb täiesti vaikseks. Niklas Dent ja Erik Eriksson noogutavad. Petter Näslund paistab selja tagant langevas valguses musta siluetina.

“Me soovime seda väga,” ütleb Tommy Kofoed.

“Mul on pakkumise üle hea meel,” vastab Joona sõrmedega läbi paksu juustepahmaka tõmmates. “Te olete ju väga tublid, seda te olete tõestanud, ja ma austan teie tööd…”

Mehed naeratavad langetatud päi.

“Aga minu jaoks… mina ei suuda RKPJ-meetodiga töötada,” selgitab Joona.

“Me teame, oleme sellest aru saanud,” kiirustab Kofoed kinnitama. “See on veidi jäik, aga sellest võib ikkagi kasu olla, on ju välja tulnud, et…”

Ta jääb vait.

“Me tahtsime sulle siiski ettepaneku teha,” ütleb Nathan Pollock.

“Ma ei usu, et see mulle sobiks,” vastab Joona.

Nad langetavad pilgud, keegi noogutab ning Joona vabandab, kui ta telefon helisema hakkab. Mõne minuti pärast tuleb ta tagasi ja võtab toolileenilt oma pintsaku.

“Mul on kahju,” ütleb ta. “Ma oleksin meeleldi sellest koosolekust osa võtnud, aga…”

“Kas midagi tõsist on juhtunud?” küsib Carlos.

“Helistas John Bengtsson korrakaitseosakonnast,” vastab Joona. “Ta leidis äsja Carl Palmcrona.”

“Leidis?” küsib Carlos.

“Pooduna,” vastab Joona.

Tema sümmeetriline nägu muutub väga tõsiseks ja silmad helgivad nagu hall klaas.

“Kes on Palmcrona?” küsib Nathan Pollock. “Nimi ei tule tuttav ette.”

“Strateegiliste kaupade inspektsiooni peadirektor,” vastab Tommy Kofoed kiiresti. “Tema langetab otsuseid Rootsi relvaekspordi kohta.”

“Kas kõik selle inspektsiooni ametid pole mitte salastatud?” küsib Carlos.

“On küll,” kostab Kofoed.

“Sel juhul peaks kaitsepolitsei seda asja uurima.”

“Mina aga lubasin praegu John Bengtssonile, et lähen sinna,” vastab Joona. “Seal oli asju, mis hästi ei klappinud.”

“Mis asju?” küsib Carlos.

“Seal… Ei, ma pean ikka enne oma silmaga järele vaatama.”

“Kõlab põnevalt,” lausub Tommy Kofoed. “Kas tohib kaasa tulla?”

“Kui sa soovid,” kostab Joona.

“Sel juhul olen mina ka käsi,” ütleb Pollock kiiresti.

Carlos püüab lausuda midagi käimasoleva koosoleku kohta, kuid mõistab siis, et see on kasutu. Kolm meest lahkuvad päikesesse uppunud koosolekusaalist ja astuvad koridoris valitsevasse jahedusse.