Читать книгу Painajalik leping - Ларс Кеплер - Страница 5

Politseiseaduse kahekümne esimene paragrahv kirjeldab, kuidas politseinikul tuleb valmistuda sisenemiseks hoonesse, eluruumi või mujale, kui on põhjust oletada, et keegi on seal surnud, teadvuseta või muudel asjaoludel võimetu abi kutsuma.

Põhjus, miks politseiassistent John Bengtsson sel juunikuisel laupäeval saab ülesande uurida aadressil Grevgatan 2 asuvat ülemise korruse korterit, on asjaolu, et strateegiliste kaupade inspektsiooni peadirektor Carl Palmcrona on seletamatul kombel jätnud tööle ilmumata ega tulnud ka kokkulepitud kohtumisele välisministriga.

See pole John Bengtssonile kaugeltki esimene kord kellegi elukohta sisse murda, et surnud või haavatud inimesi otsida. Enamasti sugulaste palvel, kes on kahtlustanud enesetappu. Vaikivad õudusest haaratud vanemad, kes peavad trepikojas ootama, kuni tema ruumid läbi otsib. Vahel on ta avastanud noori mehi heroiini üledoosi järel vaevu aimatava pulsiga, mõnikord leidnud eest mõrvapaiku või elutoas teleri valguses surnuks pekstud naisi.

Maja peauksest sisenedes on John Bengtssonil kaasas nii sissemurdmisriistad kui ka lukupüstol. Ta sõidab liftiga kuuendale korrusele ja annab ukse taga kella. Ta ootab veidi, asetab siis raske koti trepimademele ja silmitseb turvaukse lukku. Korraga kuuleb ta koridoris korrus altpoolt mingit sahisevat häält. Nagu hiiliks keegi vaiksel, peaaegu hiilival sammul trepist alla.

Politseiassistent John Bengtsson kuulatab hetke, sirutab siis käe ja vajutab lingi alla: uks on lukust lahti ja vajub oma neljal hingel pehmelt valla.

“On siin keegi?” hõikab ta.

John Bengtsson ootab mõne sekundi, tõmbab koti üle läve, suleb enda järel ukse, pühib uksematil jalgu ja siseneb siis suurde halli.

Kõrvaltoast kostab vaikset muusikat. Ta seab sammud sinnapoole, koputab ja astub sisse. See on spartalikult kasina sisustusega avar võõrastetuba, ainsateks mööbliesemeteks kolm Carl Malmsteni disaindiivanit ja madal klaaslaud, seinal väike maal, mis kujutab laeva tormisel merel. Lame-läbipaistvast muusikakeskusest immitseb jääsinist valgust. Kõlaritest tulvab melanhoolset, peaaegu kõhklevalt mõjuvat viiulimuusikat.

John Bengtsson sammub üle põranda kahe poolega ukseni, avab selle ja suunab pilgu otse kõrgete juugendakendega salongi. Väljast imbuv suvine valgus murdub ülemistes klaasruudukestes.

Üks mees hõljub keset valget tuba.

See näeb üleloomulik välja.

John Bengtsson seisab ja silmitseb surnud meest. Tundub, nagu läheks terve igavik, enne kui ta märkab lambikonksu külge kinnitatud pesunööri.

Hästiriietatud mees on täiesti liikumatu, justkui kõrge hüppe pealt tardunud, pahkluud välja sirutatud, kinganinad vaatamas põranda poole.

Ta on poodud, ent siin on veel midagi, miski justkui ei klapi. Midagi on valesti.

John Bengtsson ei tohi üle läve astuda, sündmuskoht tuleb jätta puutumata. Tema südamelöögid on kiired, ta tunneb pulsi rasket rütmi, neelatab valjult, kuid ei suuda kiskuda pilku tühjas toas hõljuvalt mehelt.

John Bengtssoni peas hakkab kajama üks nimi, just nagu sosinal: Joona, ma pean rääkima Joona Linnaga.

Toas ei ole mingit mööblit, ainult see poodud mees, kes suure tõenäosusega on SKI peadirektor Carl Palmcrona.

Nöör on seotud lae keskel lambirosetis asetseva konksu külge.

Mehel ei olnud millegi peale ronida, mõtleb John Bengtsson.

Lagi on vähemalt kolme ja poole meetri kõrgusel.

John Bengtsson püüab rahuneda, mõtteid koondada ja kõike nähtut registreerida. Poodu nägu on kahvatu nagu märg suhkur, tema pärani silmades arvab John Bengtsson nägevat üksnes mõningaid verevalumeid. Mehel on seljas helehall ülikond, selle peal õhuke mantel, jalas madalad kingad. Põrandal lebavad must kott ja mobiiltelefon – pisut eemal uriiniloigust otse surnukeha all.

Korraga lööb poodu värisema.

John Bengtsson ahmib õhku.

Laepealselt kostab raske põmakas, pööningult kajavad haamrilöögid, keegi kõnnib ülakorruse põrandal. Kostab uus mürts ja Palmcrona keha lööb taas värisema. Nüüd kuuldub trellpuuri häält, mis samas vakatab. Meeshääl hüüab midagi. Tal on vaja lisajuhet, juhtmerulli, hõikab ta.

Tagasi salongi minnes tajub John Bengtsson, kuidas pulss taltub. Halli välisuks on lahti. Ta seisatab mõtte juures, et on kindel, et enne sulges ta selle korralikult, kuid mõistab, et võib ka eksida. Ta lahkub korterist, ja veel enne, kui ta käigust oma osakonnale ette kannab, võtab ta mobiiltelefoni ja helistab Joona Linnale riiklikust kriminaalpolitseist.