Читать книгу Painajalik leping - Ларс Кеплер - Страница 7

Kümme minutit hiljem pargib kriminaalkomissar Joona Linna oma musta Volvo Strandvägenile. Tema taga peatub hõbehall Lincoln Towncar. Joona väljub autost ja ootab järele kaht kolleegi riiklikust mõrvakomisjonist. Koos kõnnivad nad ümber nurga ja sisenevad Grevgatan 2 asuva maja peasissekäigust.

Vana logiseva liftiga üles sõites küsib Tommy Kofoed oma harjumuspärase pahurusega hääles, mida on Joona seni teada saanud.

“SKI tegi avalduse Carl Palmcrona kadumise kohta,” jutustab Joona. “Perekonda tal ei ole ja ükski kolleeg temaga tööväliselt ei suhelnud. Aga kui mees tööle ei ilmunud, sai korrakaitseosakond käsu asja kontrollida. John Bengtsson läks kohale, leidis Palmcrona korterist pooduna ja helistas mulle. Ta ütles, et kahtlustab kuritegu ja tahab, et ma kohe sinna tuleksin.”

Nathan Pollocki tuulest parkunud nägu tõmbub krimpsu:

“Millised asjaolud tema arvates kuriteole viitasid?”

Lift jääb seisma ja Joona tõmbab võre ukse eest. John Bengtsson seisab Palmcrona korteri ukse taga. Ta torkab pehmekaanelise raamatu taskusse ja surub Joona kätt.

“Need on Tommy Kofoed ja Nathan Pollock riiklikust mõrvakomisjonist,” lausub Joona.

Mehed tervitavad üksteist hillitsetult.

“Uks polnud lukus, kui ma tulin,” räägib John. “Ma kuulsin muusikat ja leidsin Palmcrona ühest suuremast toast pooduna. Aastate jooksul olen ma üksjagu mehi alla võtnud, aga seekord, ma tahan öelda… vaevalt et siin enesetapuga tegemist on, ja mõeldes Palmcrona ühiskondlikule positsioonile…”

“Hea, et sa helistasid,” sõnab Joona.

“Kas vaatasid surnu üle?” küsib Tommy Kofoed karmil toonil.

“Ma ei läinud isegi tuppa sisse,” kostab John.

“Väga hea,” pobiseb Kofoed ning asub koos John Bengtssoniga jalaplaate paigaldama.

Veidi aja pärast võivad Joona ja Nathan Pollock halli siseneda. John Bengtsson ootab sinise diivani kõrval. Ta osutab heledasse tuppa viivale tiibuksele, mis seisab poikvel. Joona astub mööda jalaplaate edasi ja tõukab uksepooled pärani.

Kõrgete akende reast tulvab sisse sooja päikesevalgust. Carl Palmcrona ripub keset ruumikat tuba. Tal on seljas hele ülikond ja suvemantel, jalas õhukesed madalad kingad. Kärbsed ronivad mööda tema kaamet nägu, silmi ja suunurki, munevad väikesi kollaseid mune, sumisevad ümber põrandal laiuva uriiniloigu ja sealsamas seisva õhukese portfelli. Peenike pesunöör on lõikunud sügavalt Palmcrona kaela, nööri jäetud vagu on tumepunane, veri on tunginud läbi naha ja voolanud särgikaelusest sisse.

“Hukatud,” nendib Tommy Kofoed kummikindaid kätte tõmmates.

Korrapealt kaob tema näolt ja häälest igasugune pahurus. Naeratades laskub ta põlvili ja asub rippuvat surnut pildistama.

“Küllap leiame siit kaelalülide vigastuse,” ütleb Pollock sõrmega osutades.

Joona vaatab üles lae poole ja seejärel põrandale.

“Tegemist on niisiis lausa väljanäitusega,” jätkab Kofoed innukalt, ise surnukeha suunas kaameraga sähvides. “Ma tahan öelda, et mõrvar ju ei katsugi kuritegu varjata, vaid vastupidi, tahab midagi öelda, midagi väljendada.”

“Jah, nii ma mõtlesingi,” kinnitab John Bengtsson innukalt. “Tuba on tühi, pole ühtki tooli või treppi, kuhu ronida.”

“Mida meile siis öelda tahetakse?” jätkab Tommy Kofoed, langetab kaamera ja uurib kissitades laipa. “Poomine on ju seotud reetmise, Juudas Iskariotiga, kes…”

“Oota ikka väheke,” katkestab Joona malbelt.

Nad märkavad tema ebamäärast žesti põranda suunas.

“Mis viga?” küsib Pollock.

“Mina usun, et see oli enesetapp,” ütleb Joona.

“Tüüpiline enesetapp,” kostab Tommy Kofoed natuke liiga valjult naerma pahvatades. “Ta lehvitas tiibu ja lendas üles lae…”

“See portfell,” jätkab Joona. “Oleks ta selle serviti maha pannud, oleks ta ulatunud küll.”

“Aga mitte lae alla,” vaidleb Pollock vastu.

“Silmuse võis ta juba enne valmis siduda.”

“Seda küll, aga ma arvan, et sa eksid.”

Joona kehitab õlgu ja pomiseb:

“Muusika ja need sõlmed kokku…”

“Ehk vaataks kõigepealt portfelli?” küsib Pollock otsustavalt.

“Ma pean enne mõned jäljed võtma,” vastab Kofoed.

Nad silmitsevad vaikides Tommy Kofoedi, kes oma jumpsaka kehaga küürakil edasi roomab, rullides põrandale musta plastkilet, mille all on õhuke želatiinikiht. Seejärel vajutab ta kile kummirulliga ettevaatlikult põranda külge kinni.

“Kas saaksid välja võtta paar biokarpi ja ühe suure pakendi?” küsib ta materjalikoti poole osutades.

“Lainepapist?” küsib Pollock.

“Jah, aitäh,” kostab Kofoed ja püüab kinni biokarbi, mille Pollock kõrge kaarega tema poole viskab.

Ta fikseerib kõigepealt põrandal asuvad bioloogilised jäljed ja viipab siis Nathan Pollockile, et see sisse astuks.

“Sa leiad kohvri välisküljelt jalajälgi,” ütleb Joona. “See on tagurpidi ümber kukkunud, kui laip diagonaalis õõtsus.”

Nathan Pollock läheb sõna lausumata nahkportfelli juurde ja põlvitab maha. Tema hõbedane hobusesaba langeb üle pintsakuõla, kui ta käe välja sirutab ja portfelli serviti seisma asetab. Mustal nahkpinnal on näha selged heledad kingajäljed.

“Mis ma ütlesin?” sõnab Joona.

“Kurat küll,” poetab Tommy Kofoed lugupidavalt ja naeratab Joonale terve oma väsinud näoga.

“Enesetapp,” pobiseb Pollock.

“Vähemalt puhttehnilises mõttes,” märgib Joona.

Nad vaatavad kõlkuva surnukeha poole.

“Mis meil siin lõpuks on?” küsib Kofoed ikka veel naeratades. “Inimene, kes otsustab sõjatehnika riigist välja vedamise küsimusi kõrgemal tasandil, on endalt elu võtnud.”

“Ei midagi meie osakonna jaoks,” ohkab Pollock.

Tommy Kofoed tõmbab kindad käest ja viipab käega rippuva mehe poole.

“Joona, mis värk õigupoolest nende sõlmede ja muusikaga oli?” küsib ta.

“See seal on kahekordne soodisõlm,” lausub Joona, osutades sõlmele lambikonksu küljes. “Mida ma seostasin Palmcrona pika mereväekarjääriga.”

“Ja muusika?”

Joona peatub ja vaatab uurivalt tema poole.

“Mida sa ise selle muusika kohta arvad?” küsib ta.

“Ma ei tea, see on mingi sonaat viiulile,” kostab Kofoed. “Üheksateistkümnenda sajandi algus või…”

Ta vakatab, sest uksekell heliseb. Neli meest vaatavad üksteisele otsa. Joona hakkab halli sammuma, teised tema kannul, kuid seisatavad salongis, et neid trepikojast näha poleks.

Joona läheb läbi sisehalli edasi esikusse, peatub ja kaalub, kas vaadata uksesilmast, kuid loobub siis. Linki alla vajutades tunneb ta, kuidas lukuaugust hoovab õhku. Raske uks paotub. Trepimademel on pime. Taimeriga süttiv lamp on jõudnud kustuda ja trepikoja pruunikaspunastest aknaruutudest immitsev valgus on nõrk. Korraga kuuleb ta aeglasi hingetõmbeid, keegi hingab päris lähedal. Peidus oleva inimese kare, peaaegu raske hingeldamine. Joona käsi liigub püstoli juurde, kui ta ettevaatlikult lahtise ukse taha vaatab. Käsipuu juurest praost immitsevas valgusviirus seisab pikk suurte kätega naine. Ta võib olla ehk kuuekümne viie aastane. Naine seisab täiesti liikumatult. Tema põsel paistab suur nahavärvi plaaster. Hallid juuksed on lõigatud lühikesse tütarlapselikku paažisoengusse. Ta vaatab Joonale otse silma ja tema näol ei kuma naeratusevirvendustki.

“Kas võtsite ta maha?” küsib ta.