Читать книгу Painajalik leping - Ларс Кеплер - Страница 4

Kleepjalt pahiseva heli saatel lõhestab paadivöör siledat veepinda. Käik on väga kiire. Suur järellainetus laksub vastu kallast. Nad pööravad risti üle murdlainete, paat hüpleb pladinal, vett pritsib nende ümber. Penelope võtab mootorite möirates suuna väina keskele. Vöör kerkib üles ja valge vahutav vesi pahiseb ahtri taga kahte lehte.

“Madlike, sa oled arust ära” hõikab Viola klambrit juustest välja kiskudes, täpselt nagu kunagi lapsena, kui soeng valmis sai.

Björn ärkab, kui nad Gåsö saare juures peatuvad. Nad ostavad jäätist ja võtavad tassi kohvi. Viola tahab väikese raja juures minigolfi mängida ja kui nad edasi sõidavad, on juba hiline pärastlõuna.

Vasakparda taga laiub kogu laht justkui üüratusuur kivipõrand.

Neil on plaanis randuda Kastskäri, pika, kitsa keskkohaga asustamata saare juures. Lõuna pool on rohetavate kallastega laht, kus ankrusse jääda ja ujumas käia, grillida ja ööbida.

“Ma lähen alla ja heidan veidikeseks pikali,” ütleb Viola haigutades.

“Mine aga,” naeratab Penelope.

Viola läheb trepist alla ja Penelope vaatab otse enda ette. Ta vähendab kiirust ning jälgib kajaloodi, mis hoiatab karide eest, sellal kui paat Kastskäri poole liugleb. Läheb kiiresti madalamaks, neljakümnelt meetrilt viiele meetrile.

Björn tuleb roolikajutisse ja suudleb Penelopet kaelale.

“Kas hakkan süüa tegema?” küsib ta.

“Viola peaks tunnikeseks silma looja laskma.”

“Nüüd sa räägid täpselt nagu su ema,” sõnab mees hellalt. “Kas ta on juba jõudnud helistada?”

“Jah.”

“Et küsida, kas Viola tohtis kaasa tulla?”

“Jah.”

“Kas läksite riidu?”

Penelope raputab pead.

“Mis siis on?” küsib mees. “Kas sa oled kurb?”

“Ei, ainult et ema ütles…”

“Mida?”

Penelope kuivatab naeratades pisarad põskedelt.

“Et ma ei tohi jaanipäevaks tema juurde minna.”

Björn embab teda.

“Ära tee välja.”

“Ei teegi,” vastab Penelope.

Väga pikkamööda manööverdab ta paadi sügavale lahesoppi. Mootorid podisevad tasa. Paat on nüüd maale nii lähedal, et võib tunda saare taimestiku sooja lõhna.

Nad viskavad ankru sisse, lasevad köit järele ja sõidavad kaldakividesse. Björn hüppab, köieots käes, üles kaldajärsakule ja seob selle puutüve külge.

Maapind on kaetud samblaga. Björn seisatab ja vaatab Penelope poole. Ankrupeli koliseb ja puulatvades sahistavad mõned linnud.

Penelope tõmbab jalga jooksudressid ja valged tossud ning võtab maale hüpates Björnil käest kinni. Mees haarab ta oma embusse.

“Lähme vaatame saart?”

“Kas polnud nii, et sa pidid mind milleski veenma?” küsib Penelope viivitusega.

“Igameheõiguse eelised,” vastab mees.

Penelope noogutab naeratades ning Björn pühib juuksesalgud ta silme eest ning tõmbab sõrmega üle ta kõrgete põsesarnade ja paksude mustade kulmude.

“Kuidas sa saad nii ilus olla?”

Ta suudleb naist kergelt huultele ja hakkab siis madala metsatuka poole sammuma.

Keset saart on väike mäekallak, kus kasvab tihedate puhmastena kõrge aasahein. Liblikad ja mesilased lendavad lillelt lillele. Päikese käes on palav, põhja pool puude vahel sillerdab vesi. Nad seisavad tasa, kõheldes, silmitsevad teineteist naeratades ja muutuvad siis tõsiseks.

“Mõtle, kui keegi tuleb,” lausub Penelope.

“Siin saarel pole kedagi peale meie.”

“Oled kindel?”

“Kui palju saari on Stockholmi skääristikus? Kolmkümmend tuhat? Kindlasti rohkemgi,” ütleb Björn.

Penelope võtab seljast bikiinirinnahoidja, pusib tossud jalast, tõmbab koos dressipükstega bikiinipüksidki alla ja seisab korraga rohu sees ihualasti. Tema esmane häbitunne asendub peaaegu kohe puhtakujulise rõõmuga, adudes, et meretuule kokkupuude ihuga on tegelikult väga erutav ja maapind kiirgab veel päevasoojust.

Björn silmitseb teda, pomisedes, et pole küll seksistliku suhtumisega, kuid peab veel natuke vaatama. Penelope on pikk, käsivarred lihaselised, ent siiski pehmed ja täidlased. Oma peenikese piha ja jõuliste reitega näeb ta välja nagu sportlik antiikjumalanna.

T-särki seljast ja lillelisi põlvini ulatuvaid rannapükse jalast võttes tunneb Björn, kuidas ta käed värisevad. Ta on Penelopest noorem, tema keha on poisilik, peaaegu karvutu, turi juba päikesest põlenud.

“Nüüd tahan ma sind vaadata,” ütleb Penelope.

Björn punastab ja läheb laialt naeratades Penelope ligi.

“Kas ei tohi?”

Poiss raputab pead, peites näo Penelope juustesse ja kaelaõnarusse.

Nad hakkavad suudlema, väga tasa, vaid seistes tihedasti teineteise vastas ja suudlust nautides. Penelope tunneb poisi sooja keelt oma suus ja teda täidab pulbitsev õnnetunne. Ta peletab huulilt laia naeratuse, et edasi suudelda. Nende hingamine muutub kiiremaks. Penelope tunneb poisi erektsiooni ja raskemaks muutuvaid südamelööke. Nad heidavad erutatult rohule, otsides endale heinatuustide vahel kohta. Björn otsib huultega ta rindu, suudleb pruune rinnanibusid ja kõhtu ning tõukab ta reied laiali. Naist vaadates tundub talle, nagu helendaksid nende kehad õhtupäikese käes iseenesest. Kõik muutub korraga ääretult intiimseks ja õrnaks. Naise üsk on juba märg ja paisunud ning kui mees teda väga pehmelt ja aeglaselt limpsima hakkab, peab naine tema pea hetke pärast eemale lükkama. Ta surub reied kokku, naeratab ja tema põsile valgub puna. Ta sosistab Björnile, et see tuleks, tõmbab meest enda poole, juhib käega ja laseb tal enda sisse libiseda. Björn hingab raskelt talle kõrva, sellal kui Penelope silmitseb enda kohal kõrguvat roosakat taevast.

Viivuke hiljem seisab naine soojal rohukamaral, sirutab end, teeb mõned sammud ja heidab siis pilgu puudesalu poole.

“Mis on?” küsib Björn summutatud häälel.

Penelope vaatab tema poole – poiss istub paljalt maas ja naeratab talle.

“Sul on turi puha kõrbenud.”

“Iga suvi.”

Björn puudutab ettevaatlikult õlgade punetavat nahka.

“Lähme tagasi, mul on kõht tühi,” ütleb Penelope.

“Ma pean ainult enne veidi ujuma.”

Penelope tõmbab alukad ja püksid uuesti jalga, ajab tossud varba otsa ja seisab, bikiinirinnahoidja käes, libistades pilguga üle poisi karvutu rinnakorvi, käsivarrelihaste, hooletu päevituse, õlal paikneva tätoveeringu ja heleda, mängleva pilgu.

“Järgmine kord oled sina alumine,” naerab ta.

“Järgmine kord,” kordab poiss lõbustatult. “Sa oled juba sõltuvuses, ma teadsin seda.”

Penelope naerab ja teeb tema poole tõrjuva liigutuse. Björn heidab muiates selili ja vaatab taevasse. Sammudes läbi metsa rannajärsaku juurde, mille ääres nende paat ankrus seisab, kuuleb Penelope poissi endamisi vilistavat.

Enne kaatri juurde jõudmist ta seisatab ja paneb bikiinirinnahoidja selga.

Pardale ronides juurdleb Penelope, kas Viola põõnab ikka veel ahtrikajutis. Ta mõtleb, et peaks panema tulele poti värskete kartulite ja tillipealsetega, seejärel käima duši all ja vahetama riided. Kummalisel kombel on ahtritekk üleni märg nagu pärast vihma. Ilmselt on Viola seda mingil põhjusel küürinud. Kaater tundub kuidagi teistsugune. Penelope ei saa aru, mida see tähendab, kuid ta ihule tekib järsku kananahk. Kõik jääb korrapealt peaaegu hääletuks, kui linnudki äkki laulmise lõpetavad. Kuuldub üksnes vee vaikset vulksumist vastu laevakeret ja köie tasast naginat puidu ümber. Penelope saab korraga teadlikuks omaenda liigutustest. Ta läheb trepist alla ahtrisse ja näeb, et külalistekajuti uks on poikvel. Lamp põleb, aga Violat seal pole. Väikese tualeti uksele koputades märkab Penelope, et ta käsi väriseb. Ta teeb ukse lahti, vaatab sisse ja läheb siis tagasi üles tekile. Eemal lahesopis silmab ta Björni vette kahlamas. Ta lehvitab, kuid poiss ei märka teda.

Penelope avab salongi viiva kahe poolega ukse, möödub sinistest diivanitest, tiikpuust lauast ja kokpitist.

“Viola?” hõikab ta vaikselt.

Ta läheb allpool asetsevasse kööginurka, võtab kastruli, kuid paneb selle käest, kui süda hakkab rinnus kõvemini pekslema. Ta heidab pilgu suuremasse vannituppa ja liigub siis edasi vöörikajutisse, kus nad Björniga tavaliselt magavad. Ta avab ukse, vaatab hämaras ruumis ringi ja arvab algul, et näeb peeglist iseenda peegeldust.

Viola istub täiesti liikumatult voodiserval, käsi toetumas kaltsukast ostetud roosale padjale.

“Mis sa siin teed?”

Penelope kuuleb iseennast küsimas, mida õde nende magamistoas teeb, ise juba taibates, et miski ei klapi. Viola nägu on veidralt kaame ja märg, pulkas juuksed veest nõrgumas.

Penelope läheb tema juurde, võtab õe näo käte vahele, haliseb tasakesi ja karjub siis otse tema näo juures:

“Viola, mis on? Viola?”

Kuid ta saab juba isegi aru, mis on juhtunud, mis on valesti: õe suust ei tule hingeõhku, nahk ei kiirga soojust, teda ei ole enam. Eluküünal on kustunud. Kitsas kajut hämardub, tõmbub Penelope ümber kokku. Ta oigab võõral häälel, komistab taganedes, ajab riiulilt riideid maha, lööb õla valusasti vastu uksepiita, pöörab ringi ja tormab trepist üles.

Uuesti ahtritekile jõudes ahmib ta õhku, justkui oleks lämbumas. Ta vaatab läkastades ringi, keha täis teravat hirmu. Sadakond meetrit eemal rannal märkab ta tundmatut mustas riides meest. Mingil moel mõistab Penelope, mis edasi juhtuma hakkab. Ta teab, et toosama mees varitseski silla varjus kaitsevärvi kummipaadis, kui nad kaatriga mööda sõitsid. Penelope mõistab, et see mees mustas tappiski Viola ja et ta ei ole veel lõpetanud.

Mees seisab rannal, viibates Björnile, kes ujub kakskümmend meetrit kaldast eemal – ta hüüab midagi, tõstes käe kogu pikkuses üles. Björn kuuleb teda ja peatub, ulbib ühe koha peal vees, kammides pilguga kallast.

Sekundid on peaaegu seisma jäänud. Penelope tormab kokpitti, sobrab tööriistakastis, leiab pussnoa ja jookseb tagasi ahtritekile.

Ta näeb Björni aeglaste tõmmetega ujumas, veeringe ta ümber laienemas. Björn silmitseb küsival ilmel meest. Too viipab teda enda juurde, tahab, et Björn ligemale ujuks. Poiss naeratab ebakindlalt ja hakkab kalda poole kroolima.

“Björn!” karjub Penelope täiest kõrist. “Uju eemale!”

Mees rannal pöördub tema poole ja pistab paadi poole jooksu. Penelope lõikab seisuköie läbi, libastub märjal puittekil ja kukub, tõuseb püsti, komberdab kokpitti ja paneb mootori käima. Kõrvale vaatamata vinnab ta ankru üles ja paneb tagurpidikäigu sisse.

Björn ilmselt kuuleb teda, sest muudab kurssi ja ujub nüüd kalda asemel kaatri poole. Penelope tagurdab talle vastu, nähes samal ajal, et mees mustas on suunda muutnud ja jookseb nüüd mäenõlvast üles saare teisele kaldale. Pikemalt mõtlematagi mõistab Penelope, et mees on oma musta kummipaadi põhjalahte jätnud.

Ta taipab, et neil pole mingit võimalust pakku pääseda.

Mürinal pöörab ta suure kaatri ümber ja tüürib Björni suunas. Ta hüüab Björni, tasandab lähenedes käiku ja sirutab mehe poole pootshaagi. Vesi on külm, mees paistab hirmunud ja kurnatud. Tema pea kaob pidevalt vee alla. Pootshaagi teravik vigastab ta laupa ja sellele nõrgub verenire.

“Hoia kinni!” karjub Penelope.

Must kummipaat hakkab juba ümber saare jõudma, ta kuuleb selgelt selle mootorimürinat. Björni näol on valugrimass. Pärast mitut katset läheb tal korda pootshaagist kinni haarata. Nii kiiresti kui jaksab, tirib Penelope ta ujumisplatvormi juurde, Björn saab selle servast kinni. Penelope pillab pootshaagi käest ja näeb, kuidas see vees eemale triivib.

“Viola on surnud!” karjub ta, kuuldes ise, kuidas tema hääles segunevad ahastus ja paanika.

Niipea kui Björn redeli külge klammerdub, jookseb Penelope roolipinki ja annab täisgaasi.

Björn ronib üle reelingu ja Penelope kuuleb teda hüüdvat, et ta sõidaks otse Ornäsi nina suunas.

Kiire kummipaadi mootorite möirgamine nende taga tuleb üha lähemale.

Penelope teeb napi kaarega tagasipöörde ja paadi põhja alt kostab tumedat raginat.

“Ta tappis Viola ära!” haliseb Penelope.

“Ära karile sõida!” hoiatab Björn hammaste plaginal.

Kummipaat on jõudnud teisele poole Stora Kastskäri ja laial siledal veepeeglil kiiruse üles võtnud.

Björni näost jookseb verd.

Nad lähenevad kiirelt suurele saarele. Björn pöörab ümber ja näeb kummipaati umbes kolmesaja meetri kaugusel.

“Sõida otse silda!”

Penelope pöörab aluse ümber, paneb tagurpidikäigu sisse ja lülitab süüte välja, samas kui vöör valju raksatusega vastu paadisilda põrkab. Kaatri külg kraapsab täies ulatuses vastu vettinud puitredelit. Murdlained paiskuvad vastu kaljut ja veerevad tagasi. Kaater vajub küljele, treppredel lendab pilbasteks. Vesi lööb üle reelingu. Nad hüppavad aluselt maha ja vinnavad end paadisillale. Selja taga on kuulda, kuidas kaatri kere murdlainete taktis naginal vastu paadisilda käib. Nad tormavad maa poole, kiire kummipaat lähenemas. Penelope libastub, toetab käe maha ja ronib hingeldades kõrgest kaldajärsakust üles metsaserva poole. Kummipaadi mootorid all rannal vakatavad ja Penelope mõistab, et nende edumaa on tühine. Koos Björniga tormab ta puude vahele, sügavamale metsa, mõtted lendlemas paaniliselt siia-sinna, pilk otsimas peidupaika.