Читать книгу Painajalik leping - Ларс Кеплер - Страница 8

Joona oli arvanud, et jõuab kella üheks riikliku mõrvakomisjoni koosolekule.

Ta pidi vaid Disaga koos Djurgårdenisse Rosendali aeda sööma minema. Joona saabus liiga vara ning seisatas hetkeks päikesevalguses, silmitsedes väikese viinamäe kohal hõljuvat udu. Siis silmas ta Disat jalutades lähenemas, riidest kott üle õla. Naise kitsas tarkade joontega nägu oli kaetud varasuviste tedretähtedega ja tema juuksed, mis olid tavaliselt põimitud kahte lohakasse patsi, langesid ometi kord vabalt õlgadele. Ta oli end ilusaks teinud ja kandis lillemustrilist kleiti ja kiilkontsaga suvesandaale.

Nad embasid teineteist ettevaatlikult.

“Tere,” ütles Joona. “Kui ilus sa oled!”

“Sina ka,” lausus Disa.

Nad võtsid selveletist toitu ja istusid väliterrassile laua taha. Joona märkas, et naise küüned olid lakitud. Disa oli peaarheoloog ning käis tihti ringi lühikeseks lõigatud küünte ja mullaste küünealustega. Joona pilk rändas naise kätelt üle puuviljaaia.

Disa hakkas sööma ja rääkis, suu toitu täis:

“Kuninganna Kristina sai Kuramaa hertsogilt kingituseks leopardi. Ta hoidis seda siinsamas Djurgårdenis.”

“Seda ma ei teadnudki,” kostis Joona rahulikult.

“Ma lugesin lossiürikutest, et Maksukoda maksis nelikümmend hõbetaalrit ühe teenijanna matuseabiks, kelle leopard oli puruks rebinud.”

Disa naaldus tahapoole ja võttis klaasi kätte.

“Lõpeta see liigne lobisemine, Joona Linna,” lausus ta irooniliselt.

“Vabandust,” ütles Joona. “Ma…”

Ta vakatas, tundes äkki kogu jõudu kehast kaduvat.

“Millepärast?”

“Palun ole pai, räägi leopardist edasi.”

“Sa paistad kurb.”

“Ma mõtlen ema peale, eile sai täpselt aasta tema lahkumisest. Ma viisin hauale valge iirise.”

“Ma igatsen Ritvat kohutavalt,” sõnas Disa.

Ta pani kahvli käest ja istus veidi aega vagusi.

“Kas tead, mis ta ütles, kui me viimane kord kohtusime? Ta võttis mu käe,” jutustas Disa. “Ja siis ta ütles, et ma peaksin su ära võrgutama ja katsuma sedapsi jääda.”

“Seda ma täitsa usun,” naeris Joona.

Päike helkis klaasidel ja mängles Disa omapärastes tumedates silmades.

“Ma vastasin, et ma ei usu, et see võimalik on, ja siis ütles tema, et ma pean üle õla vaatamata minema kõndima, ja ärgu ma kunagi tagasi tulgu.”

Joona noogutas, teadmata, mida kosta.

“Siis sa jääksid täitsa üksi,” jätkas Disa. “Suur üksildane soomlane.”

Joona silitas naise sõrmi.

“Seda ma ei taha.”

“Mida?”

“Jääda suureks üksildaseks soomlaseks,” vastas Joona malbelt. “Ma tahan sinuga olla.”

“Ja mina tahan sind hammustada, tegelikult täitsa kõvasti. Suudad sa seda selgitada? Mu hambad hakkavad alati sügelema, kui ma sind näen,” naeris Disa.

Joona sirutas käe välja, et teda puudutada. Ta teadis, et oli juba hiljaks jäänud kohtumisele Carlos Eliassoni ja riikliku mõrvakomisjoniga, kuid istus siiski Disa vastas edasi, lobisedes tühjast-tähjast ja mõeldes samal ajal, et temagi peaks minema Põhjala muuseumi saami pruudikrooni vaatama.

***

Joona Linnat oodates oli Carlos Eliasson rääkinud riiklikule mõrvakomisjonile noorest naisest, kes leiti surnuna Stockholmi saarestikus triivivast kaatrist. Protokolli kirjutas Benny Rubin, et juurdlusega pole kiiret ja enne tuleks ära oodata merepolitsei enda uurimistulemused.

Joona saabus viivuke hiljem ja oli vaevalt jõudnud koosolekut alustada, kui helistas John Bengtsson korrakaitseosakonnast. Nad tundsid teineteist juba palju aastaid ja mängisid üle kümne aasta koos saalihokit. John Bengtsson oli sümpaatne mees, ent eesnäärmevähi diagnoosi ilmsiks tulles kadusid peaaegu kõik tema sõbrad. Praeguseks oli John Bengtsson täiesti terve, kuid nagu paljudel inimestel, kes on tunda saanud surma ülemvõimu, heljus temagi ümber mingi helluse loor.

Joona seisis koosolekusaali ukse taga koridoris ja kuulas John Bengtssoni aeglast juttu. Hääl oli tulvil vahedat väsimust, mis tekib mõni minut pärast ränka stressi. Ta kirjeldas, kuidas ta oli alles hiljuti leidnud strateegiliste kaupade inspektsiooni peadirektori tolle kodust pooduna.

“Enesetapp?” küsis Joona.

“Ei.”

“Mõrv?”

“Kas sa võiks siia tulla?” küsis John. “Sest ma ei saa sotti sellest, mida ma näen.”

***

Koos Nathan Pollocki ja Tommy Kofoediga oli Joona äsja sedastanud, et tegemist on enesetapuga, kui Palmcrona koduukse taga kella anti. Pimedal trepimademel seisis pikka kasvu naine, toidukotid suurtes kämmaldes kõlkumas.

“Kas võtsite ta alla?” küsis naine.

“Alla?” kordas Joona.

“Direktor Palmcrona,” kostis naine asjalikult.

“Mida te allavõtmise all silmas peate?”

“Andestust, ma olen ainult majapidajanna, ma arvasin…”

Olukord muutis naise kohmetuks ning ta hakkas tagasi trepist alla minema, kuid seisatas järsult, kui Joona tema esimesele küsimusele vastas:

“Ta alles ripub.”

“Ahah,” sõnas naine ja pöördus Joona poole täiesti ilmetu näoga.

“Kas te nägite teda täna varem seal rippumas?”

“Ei,” kostis naine.

“Mis sundis teid küsima, kas me oleme ta alla võtnud? Kas midagi on juhtunud? Kas märkasite midagi erakordset?”

“Silmust väikese salongi lambikonksu küljes,” vastas naine.

“Te märkasite silmust?”

“Muidugi.”

“Aga te ei kartnud, et ta seda kasutab?” küsis Joona.

“Surra pole üldse hirmus,” vastas naine tagasihoitud naeratusega.

“Mida te ütlesite?”

Ent naine raputas üksnes pead.

“Kuidas tema surm teie meelest välja nägi?” päris Joona seejärel.

“Ma kujutan ette, et silmus tõmbus kaela ümber pingule,” kostis naine tasa.

“Ja kuidas sai silmus kaela ümber?”

“Ma ei tea, võib-olla kellegi abiga,” sõnas naine mõtlikult.

“Mida te abi all silmas peate?”

Naise silmad pöördusid pahupidi ja Joona arvas, et ta minestab, kuid naine toetas käe vastu seina ja vaatas taas Joonale otsa.

“Abivalmis inimesi on igal pool,” vastas ta poolihääli.