Читать книгу Linda mõrva juhtum - Leif G. W. Persson - Страница 3

TUNNISTAJA, KES OLI ohvri leidnud ja politseisse helistanud, kuulasid kaks lääni kriminaalbüroo valveosakonna inspektorit esimest korda üle juba hommikul kella kümne paiku. Ülekuulamine salvestati lindile ja kirjutati samal päeval puhtaks. Üle kahekümne lehekülje prinditud materjali: Margareta Eriksson, 55 aastat vana, lesk, lapsi pole, elab kõige ülemisel korrusel samas majas kus ohver ja tema ema.

Ülekuulamise viimase punktina oli märgitud, et tunnistajat on teavitatud niinimetatud vaikimiskohustusest kohtuseadustiku 23. peatüki kümnenda paragrahvi järgi. Seevastu ei olnud kirjas midagi selle kohta, mida ta oli lausunud teada saades, et ta – „karistuse ähvardusel” – ei tohi kellelegi avaldada, millest ülekuulamisel räägiti. Iseenesest polnudki see võib-olla imelik. Seda ei olnudki üldiselt tavaks ülekuulamisprotokolli märkida ja pealegi oli ta reageerinud täpselt samamoodi nagu enamik teisi, kellele sama asja teatati. Et tema ei ole küll inimene, kes jookseks sellest kohe kõigile kuulutama.

Maja, mis koosnes keldriruumidest, neljast korrusest ja pööningust, kuulus korteriühistule, mille esimees oligi tunnistaja. Kolmel alumisel korrusel kaks korterit ja kõige kõrgemal üks, mis oli kaks korda suurem ja kus elas tunnistaja. Kokku seitse korteriomanikku, kõik keskealised või vanemad, üksikud ning paarid, kellel täiskasvanud ja välja kolinud lapsed. Enamik kuriteo sooritamise hetkel puhkusele sõitnud.

Mõrvakorteri omanik oli ohvri ema ja tunnistaja sõnul elas ohver seal aeg-ajalt. Viimasel ajal oli tunnistaja näinud teda päris sageli, kui ema oli ise puhkusel, viibides suurema osa ajast oma suvekodus Sirköni saarel paarikümne kilomeetri kaugusel Växjöst lõunas.

Korter, neli tuba ja köök, asus esimesel korrusel tänava- ja välisuksepoolses küljes, aga kuna maja oli ehitatud kallakule, siis aiapoolses küljes oli trepp ning aiapoolne külg ise piirnes väiksema haljasalaga, mida ümbritsesid eramajad ja üksikud kortermajad.

Tunnistaja oli koeraomanik ja nagu ta ülekuulamisel teatas, olid koerad juba aastaid tema suur kirg. Viimastel aastatel oli tal olnud neid kaks, labrador ja spanjel, kellega ta käis neli korda päevas jalutamas. Juba hommikul kella seitsme paiku läks ta nendega pikemale, vähemalt tunniajalisele jalutuskäigule.

„Ma olen hommikuinimene ja mul pole kunagi olnud raske vara ärgata. Ma ei salli hommikuti vedelemist.”

Kui nad koju jõudsid, sõi ta tavaliselt hommikust ja luges lehte, samal ajal kui koerad said oma hommikuse eine. Kaheteistkümne ajal oli jälle minek. Uus umbes tunnine tiir koertega ja kui ta tagasi tuli, sõi ta lõunat ja tema kaht neljajalgset sõpra premeeriti „kuivatatud seakõrva või mõne muu maiustusega”.

Viie paiku oli taas aeg välja minna, aga siis oli ring enamasti lühem. Umbes pool tundi, et ta jõuaks õhtust süüa ning rahulikult „Peppele ja Piggele nosimist pakkuda”, enne kui teleuudised algavad. Siis jäi üle veel viimane „õhtune pissitamine” kümne ja kaheteistkümne vahel, sõltuvalt telekanalite poolt pakutavast valikust.

Kindlad harjumused, mida enamjaolt suunasid tema koerad. Sinna vahele jäävaid vabu tunde kasutas ta kas linnas mitmesugusteks asjaajamisteks, tuttavatega kohtumiseks – „enamasti küll sõbrannad ja teised koerainimesed” – või kodus töötamiseks.

Tema mees, kes oli surnud kümne aasta eest, oli olnud eraettevõtjast audiitor ja ka naine oli osalise tööajaga tema firmas töötanud. Pärast mehe surma oli ta jätkanud mõnele vanale kliendile raamatupidamise tegemist. Tema põhiline sissetulekuallikas oli siiski mehest jäänud pension.

„Ragnar oli selliste asjadega alati hoolikas, nii et minul pole küll häda midagi.”

Ülekuulamine oli toimunud naise korteris. Politseinikel, kes temaga vestlesid, olid ka omal silmad peas ja nad said aru, et selles punktis ei olnud põhjust naise aususes kahelda. Kõik, mida nad nägid, andis tunnistust sellest, et Ragnar oli oma mahajäänud naise eest hästi hoolitsenud.

Eelmisel õhtul kella üheteistkümne paiku, seoses niinimetatud õhtuse pissitamisega, oli naine näinud ohvrit välisuksest välja tulemas ja keskuse poole suundumas.

„Pealtnäha paistis, et ta läheb peole, kuigi minu meelest näeb suurem osa nüüdse aja noori olenemata kellaajast niimoodi välja.”

Ise seisis ta tänaval umbes kolmekümne meetri kaugusel ja nad ei olnud küll tervitanud, aga ta oli täiesti veendunud, et oli näinud ohvrit.

„Ma ei usu, et ta mind märkas, eks tal oli kiire. Muidu oleks ta kindlasti teretanud.”

Viis minutit hiljem oli ta üleval oma korteris, ja pärast rutiinseid toiminguid oli ta magama heitnud ja üsna kohe uinunud, ning suurt muud ta eelmisest õhtust ei mäletanudki.

See uskumatu suvi oli alanud juba maikuus ja lõppu ei paistnud tulevat. Päevast päeva ei tuulehingustki, päike kõrvetavalt kuum, taevas kahvatusinine, halastamatult pilvitu ja varjutu, üks kuumarekord purunes teise järel, ning järgmisel hommikul oli ta koertega juba poole seitsme paiku välja läinud.

Kellaaeg oli küll tavapärasest varajasem, aga arvestades seda „täiesti uskumatut suve … kusjuures seda ei arva sugugi ainult mina … tahtsin vältida kõige hullemat”. Ning iga vastutustundlik koeraomanik oli kahtlemata teadlik sellest, et füüsiline pingutus liiga palava ilmaga ei mõju koertele hästi.

Ta oli liikunud mööda sama trajektoori nagu tavaliselt. Pööranud kohe pärast uksest väljumist vasakule, lähimatest majadest mööda ja siis jalgteed mööda paremale suure metsa poole, mis laius üksnes paarisaja meetri kaugusel tema kodumaja taga. Pool tundi hiljem, kui valitses juba talumatu kuumus, mis siis, et kell oli alles natuke seitse läbi, oli ta otsustanud koju tagasi pöörduda. Peppe ja Pigge hingeldasid kahtlaselt ning ka nende perenaine igatses varjulise korteri ja jahutava joogi järele.

Umbes samal ajal, kui ta otsustas ümber pöörata ja koju minna, oli taevas äkki pilve läinud ja tumedaks tõmbunud, tuul oli hakanud põõsaid ja puid rebima ning otse sealsamas oli kõmisenud ka kõu. Kui esimesed rasked piisad langesid, jäi tal koduni veel ainult paarsada meetrit, ning ta liikus edasi pooljoostes, mis oli iseenesest tarbetu, kuna esialgne sadu oli juba üle kasvanud tõeliseks paduvihmaks, ning kui ta muruplatsi poolt tagaukse juurde jõudis, oli ta läbimärg. Siis ta nägigi, et naabri magamistoaaken oli lahti ja kolksus tuules, ning et kardinad toas sees olid juba läbi ligunenud.

Niipea kui ta oli trepikotta astunud – „ja siis pidi kell olema umbes pool kaheksa, kui ma ikka õigesti arvutasin” –, oli ta andnud naabri ukse taga korduvalt kella, ent avama ei tulnud keegi.

„Ma mõtlesin, et ta tegi akna lahti, kui öösel koju tuli. Erilist mõtet sel muidugi ei olnud … sest väljas on ju märksa soojem kui sees. Kui meie õhtusel pissiringil käisime, oli aken igatahes kinni, selliseid asju ma küll märkan.”

Aga kuna avama ei tulnud keegi, oli ta sõitnud liftiga üles oma korterisse. Kuivatanud koertelt suurema vee ära ja pannud endale kuivad riided selga. Tuju ei olnud kiita.

„Meil on ometi korteriühistu ja ega veekahjustused pole naljaasi. Rääkimata sissemurdmisohust. Aknalauani on küll paar meetrit, aga minu meelest ei kulu päevagi, kui lehes ei kirjutata sellistest mööda majaseina üles ronijatest, kes varastavad kõik paljaks, ja kui nad on lisaks veel pilves, siis ei oleks ju mingi ime, kui nad tuleksid mõne sõbra käest laenatud redeliga.”

Aga mida ta teha saaks? Rääkida tütrega järgmine kord, kui teda näeb? Helistada ta emale ja kaevata? Kaks nädalat varem oli olnud samasugune paduvihm, aga see oli kestnud ainult kümme minutit, enne kui lõppes sama äkitselt, kui oli alanud, päike oli hakanud uuesti sinisest ja pilvitust taevast sirama, ning tegelikult kulus see murule ja muudele taimedele väga ära. Ent seekord oli teisiti, ning veerand tunni pärast, kui ta toimetas koerte toidukausside ja enda kohvikannuga ning sadu ei olnud ikka veel järele andnud, jõudis ta äkki otsusele.

„Nagu ma ütlesin, olen ma ühistu esimees, ja meil töötab ka naabrivalve. Eriti nüüd, suvel, kui paljudel on puhkus. Nii et mul on enamiku meie maja korterite võtmed.”

Niisiis oli ta võtnud ohvri ema käest saadud võtme. Sõitnud liftiga alla, andnud veel paar korda ukse taga kella, „kindluse mõttes, kui ta ikkagi juhtub kodus olema”, luku lahti keeranud ja korterisse sisenenud.

„See nägi välja umbes samamoodi nagu tavaliselt, kui noored üksi koju jäävad, nii et ma selle peale eriti ei mõelnud, ma vist hõikasin, kas keegi on kodus, aga keegi ei vastanud ja ma läksin … magamistuppa … ja … ja siis ma ju nägin, mis juhtunud oli. Ma sain sellest kohe aru. Nii et ma … pöörasin ringi ja jooksin otse välja tänavale … mul käis korra peast läbi, et äkki on kurjategija ikka veel seal sees, nii et ma olin tõesti väga hirmul. Õnneks oli mul mobiil kaasas ja ma helistasin … teie häirekeskusse … sinna üks üks kahte. Ja tuldi peaaegu kohe, kuigi lehes kirjutatakse, et politseinikke pole kunagi võtta, kui neid tarvis on.”

Lahtist magamistoaakent ta ei jõudnudki sulgeda, millest polnud tegelikult väga lugu, kuna sadu oli juba järele jäänud, kui esimene patrull kohale jõudis, ning võimalikud veekahjustused olidki selleks hetkeks teisejärgulised. Konstaabel Adolfssonil ei tulnud muidugi mõttessegi seda teha. Küll aga oli ta täheldanud, et väljas aknalaual oli rohkesti verise vee jälgi, aga kuna enam ei sadanud, jättis ta ka selle detaili oma kogenumate kriminalistidest kolleegide hooleks.

Läbi aegade kõige kuumem suvi, naaber, kes tegi igal hommikul oma koertega sama tiiru ja kellel pealegi olid ohvri korteri võtmed, ootamatu paduvihm, lahtine aken. Asjaolude kokkusattumine, juhuse tahe, kui seda väljendit eelistada, aga nii ehk naa avastas politsei juhtunu just sellisel ja mitte muul moel. Ning teisi mõeldavaid alternatiive arvestades oleks võinud veel märksa hullemini minna.