Читать книгу Linda mõrva juhtum - Leif G. W. Persson - Страница 8

VASTUPIDI BÄCKSTRÖMI ARVAMUSELE oli komissar Jan Lewin tõmbunud kohe pärast õhtusööki oma tuppa, et oma uusima juhtumi juurdlusdokumendid rahus ja vaikuses läbi lugeda. Ta oli teinud endale selgeks, mis on hea ja mis halb, ning kuigi enamik, mis kirjas oli, oli esialgne hinnang, näis siiski leiduvat üht-teist, millest talle ja tema kolleegidele kasu võiks olla.

Ohvri isik ja kuriteopaik olid teada ning olemas oli vähemalt ligikaudne nägemus kuriteo käigust ja toimumise ajast. Ta jõudis koos kolleegidega kohale vähem kui ööpäev pärast juhtunut ja see ei olnud keskkriminaalpolitsei mõrvarühma puhul just igapäevane nähtus. Kuritegu oli sooritatud siseruumides, mis – muude tingimuste samaks jäädes – oli parem kui see, et see oleks toimunud väljas, ja nende ohver paistis olevat igati normaalne noor inimene ilma eriliste küsitavate harjumuste või kontaktideta.

Siiski haaras Lewini tavapärane näriv rahutus. Kõigepealt oli ta pidanud plaani käia Pär Lagerkvisti teel kuriteopaigas, et toimunust pilt silma ette saada, aga kuna jäi mulje, et tehnilise osakonna kolleegidel olid seal käed tööd täis, otsustas ta neid mõjuva põhjuseta mitte häirida.

Ajaviiteks ja peaasjalikult selleks, et midagi teha, pani ta arvuti käima, logis end internetti ja luges sealt kirjaniku ja Nobeli preemia laureaadi Pär Lagerkvisti kohta, kelle nime kandis tänav, kus nende ohver elu kaotas. Kuigi mida temal sellega õieti pistmist on, mõtles Lewin. Vana on ju juba kolmkümmend aastat surnud.

Mitte eriti ootamatult ilmnes, et Pär Lagerkvist oli pärit Växjöst. Sündinud 1891. aastal seitsmest lapsest noorimana. Kehvad majanduslikud tingimused, isa töötas raudteel, üliandekas noorim poeg, kellel avanes erinevalt oma õdedest-vendadest võimalus õppima minna ning kes oli kaheksateistaastasena lõpetanud Växjö kõrgema rahvakooli.

Siis oli ta jätnud noorpõlve selja taha, lahkunud kodulinnast ja hakanud kirjanikuks. 25-aastasena, aastal 1916, saabus tema kirjanduslik läbimurre luulekoguga „Äng”. Mingil hetkel sai ta Rootsi Akadeemia liikmeks ning 1951. aastal pälvis Nobeli kirjanduspreemia.

Ka Växjö rahvas meenutas omakandimeest hea sõnaga, sest ainult paar kuud hiljem sai tema sünni- ja noorpõlvelinnas üks tänav tema nime. Üle kahekümne aasta enne tema surma, hoolimata sellest, et enamasti jäädvustati temasuguste mälestust sedaviisi alles pärast surma, ning hoolimata sellest, et need majad, mis temanimelist tänavat ääristama pidid hakkama, olid olemas ainult detailplaneeringul.

Nüüd oli ühest neist saanud Jan Lewini kuriteopaik, ning niipea kui ta aega leiab ja tingimused selleks soodsad on, pidas ta plaani seda külastada. Aga mitte täna õhtul, mõtles ta. Mitte täna õhtul, sest tehnikaosakonna kolleegid peavad saama rahus tööd teha.

Selle asemel läks ta linna peale jalutama. Hilisõhtuselt tühjadele tänavatele, mis viisid ta neljasaja meetri kaugusel asuva uue politseimajani, kus ta polnud kunagi varem käinud ja millest pidi lähemaks ajaks saama tema töökoht.

Politseimaja asus Oxtorgeti ääres Sandgärdsgatanil. Valmis sai see moodsa aja õiguse ja õigluse tempel uue aastatuhande alguseks. Kasti meenutav hoone, neli või viis korrust sõltuvalt sellest, kuidas lugeda, kahvatukollane fassaad, politseiga ühe katuse all olid prokuratuur, eeluurimisistungite saal, arestimaja ja kriminaalhooldus. Õigluse koda, praktiliselt läbi mõeldud, nii et ruumi jätkus tervele õigusahelale ja jäi veel ülegi. Selge sõnum, mis oli nõrk lohutus sinna sattunuile ning kehv tugi teesile, et iga kahtlusalust tuleb kohelda nii, nagu ta oleks süütu, kuni pole viimase kahtlusekriipsuni tõestatud vastupidist.

Sissepääsust vasakul leidis Lewin väikese vasktahvli, mis teatas, et varem asusid samal kohal Växjö vana meierei ja kohaliku kariloomaäri lehmalaudad. Seda Pär Lagerkvisti ajal ja isegi veel tükk aega pärast talle Nobeli auhinna loovutamist, ja kõige selle juures tundis Lewin end äkitselt tujutuna, ta pööras ringi ja läks tagasi hotelli, et proovida paar tundi magada, enne kui päris elu lahti läheb.

Enne uinumist oli ta mingil põhjusel mõtisklenud ängi üle. Vaevalt see noorele luuletajale ebatavaline aines on, isegi kui tema kaasajal valitsenud olud kõrvale jätta. Raudselt täiesti tavaline aines kirjanikele sõltumata vanusest keset maailmasõda, kui terve Euroopa oli leekides.

Ängist teadis Jan Lewin nii mõndagi. Eraelulised ja isiklikud kogemused ängist, mis oli talle pärandatud juba lapseeas. Mis külastas teda küll aina harvemini, mida vanemaks ta sai, aga mis ikka veel varitses kusagil, pidevalt olemas, iga hetk valmis kallale viskuma, niipea kui ta ei olnud enese kaitsmiseks piisavalt tugev. Äkki, ootamatult, saatja iga kord erinev. Oma tagajärgedelt selgemast selgem, kuigi sõnum jäi alati hämaraks, nii selle sisu kui põhjused.

Sinna juurde veel see äng, mida ta on kohanud oma töös neil kordadel, kui see on põhjustanud vägivallategusid, mida tema on pidanud uurima. Kohtumised, mis olid väljunud kontrolli alt, suhted, mis olid kiskunud kiiva ja millest sai viljakas pinnas hirmule ja vihale. Vahel sattusid need Stockholmis mõrvarühmas tema lauale.

Kõige viimasena see äng, mis võis otse teolt tabada ka kõige kalestunumat ja südametunnistuseta kurjategijat, kes äkitselt mõistab oma teo ulatust. Eeldusel muidugi, et politsei saab ta kätte sellest pimedusest, kus ta end varjab. Ja kus ta on kogu aeg teadlik sellest, et Jan Lewini sugused on otsinud sedasama pimedust, et leida just teda.

Või siis hoopis selleks, et iseenda ängi leevendada, mõtles Jan Lewin ning uinus.