Читать книгу Linda mõrva juhtum - Leif G. W. Persson - Страница 9

Växjö, laupäev, 5. juuli

KAS MUL OLI õigus või oli mul õigus, mõtles Bäckström, kui ta laupäeval hotelli vestibüüli astus, et minna hommikust sööma. Õhtulehed olid juba kohal. Kuigi kell oli alles veerand üheksa, olid need vastuvõtulaua kõrval ajaleheriiulis. Bäckström haaras kaasa mõlemad väljaanded ning võttis suuna hommikusöögisaali ja oma kolleegide poole. Kui see on väike komplikatsioon, siis peame siiralt lootma, et me mõne suurema otsa ei satu, mõtles ta.

Terve esikülg ja suur osa järgmistest rääkis tema mõrvast ja vaatenurk oli täpselt see, millega ta oli arvestanud: „POLITSEINIKU SEKSUAALMÕRV,” karjus suurem pealkiri, kröömikese väiksem proovis aga veelgi valjemini kisendada: „NOOR NAISPOLITSEINIK TAPETUD … Kägistatud, vägistatud, piinatud.” Või nii, mõtles Bäckström. Pistis ajalehe kaenla alla, võttis kandiku ja hakkas sinna hommikusööki laduma. Tühja kõhuga küll keegi mõrvajuhtumit ei uuri, mõtles ta, kuhjates taldrikule munaputru, peekonit ja viinereid.

„Kas sa õhtulehti oled näinud?” küsis Lewin, kui Bäckström teiste juurde laua äärde istus. „Mida küll tüdruku lähedased seda lugedes mõtlevad?”

Peast päris lolliks läinud, mõtles Bäckström, kes sirvis juba vasaku käega innukalt lehti, pistes parema käega suhu munaputru ja viinereid.

„Ikka täitsa … sitt lugu,” nõustus Thorén, kes ei ropendanud peaaegu iialgi.

Veel üks, mõtles Bäckström. Mühatas kahe suutäie vahel ja luges edasi.

„Miks poliitikud nendega kunagi midagi ette ei võta?” toetas Knutsson omalt poolt. „Selline asi peaks olema seadusega keelatud. See on ju peaaegu samasugune vägivald kui … noh … see, mida ohvri kallal tarvitati.”

Ah soo, kujuta pilti. Et miks poliitikud seda ei tee? Keelaks ajalehtedel igasuguse saasta kirjutamise, mõtles Bäckström, ise samal ajal edasi süües ja silmadega üle ajalehe libistades.

Nii jätkasid nad oma tubli viis minutit, samal ajal kui Bäckström viisaka inimesena söögi ajal ei rääkinud ja jõudis ühele poole nii söögi kui ajalehtedega. Ainus, kes terve see aeg sõnagi ei lausunud, oli Rogersson. Teisalt ei olnud see tema puhul sellisel kellaajal kuigi haruldane.

Vähemalt üks, kellel on piisavalt aru peas, et lõuad pidada, mõtles Bäckström, samal ajal kui esimene kolmanda riigivõimu esindaja nende juurde astus, end esitles ja küsis, kas ta võib mõne küsimuse esitada. Siis avas kolleeg Rogersson lõpuks suu.

„Ei või,” teatas Rogersson ja koosmõjus tema pilguga oli vastus ilmselgelt ammendav, sest küsimuse esitaja kadus kui tuul.

Rogge on hea, mõtles Bäckström. Ta ei pidanud isegi urisema ega hambaid näitama, mis oli muidu tema leivanumber.

„Üks teine asi teeb mulle rohkem muret,” ütles Bäckström. „Kuigi sellega võiksime tegeleda siis, kui omavahel oleme.”

Esimene võimalus selleks avanes alles siis, kui nad olid parkinud oma autod politseimaja hoovi lukustatud väravate taha.

„Ma oletan, et kõik on jõudnud õhtulehti lugeda,” ütles Bäckström.

„Ma vaatasin ka hommikutelevisiooni, ega seal parem ei olnud,” ütles Lewin.

„See on sõna otseses mõttes sitt lugu,” nõustus Thorén, kes oleks nagu hakanud tasapisi üle saama suuremast vastumeelsusest rootsi keele leebemate vägisõnade vastu.

„Minule teeb muret see,” ütles Bäckström, „et kõik, millest me eile rääkisime, on täna juba lehes. Persse need väljendid ja muu värk ja kõik need kuradi spekulatsioonid, aga mõelge sellele, millised konkreetsed andmed seal on, ja seega on ainuvõimalik järeldus see, et meie purjekas lekib juba praegu nagu sõelapõhi.” Bäckström noogutas peaga politseimaja poole, millest pidi lähemaks ajaks nende töökoht saama. „Kui me sellele asjale piiri ei pane, siis tuleb meil suurem jama, kui me ära oleme teeninud.”

Mitte kellelgi ei olnud vastuväiteid.

Kõigepealt kohtus Bäckström lääni politseiülema ja Växjö kolleegiga, kellest pidi saama eeluurimise juht ja seega tema otsene ülemus. Formaalselt, mõtles Bäckström, sest nii oli juriidiliselt alati, kui tema ja mõrvarühma kolleegid kusagile sõitsid ja proovisid kohalike võsavõmmide kokku keeratud suppi ära helpida.

„Kuigi olukord on kurb, tunnen ma suurt kergendust ja heameelt, et sinul ja su kolleegidel oli võimalik siia meile appi sõita. Niipea kui ma aru sain, mis oli juhtunud, helistasin su kõige kõrgemale ülemusele … kaapeeüü Nylanderile ja küsisin abi … me oleme kooliajast vanad sõbrad … ja kui ma maalisin tondi seinale, siis olen ainult mina selles süüdi. Suur tänu, et sa tulid, Bäckström. Suur tänu.”

Bäckström noogutas. On ikka kuradi tola, mõtles ta. Võta kaks rahustit ja mine koju naisukese juurde, küll onu Bäckström tegeleb selle kolliga sinu eest.

„Jah, ma pean oma bossiga siiralt nõustuma,” sekundeeris Olsson. „Sina ja su kolleegid olete teretulnud ja oodatud.”

Veel üks, mõtles Bäckström. Kustkohast sellised õige tulevad?

„Aitäh,” ütles Bäckström. Nagu kaks ogarat eite, istuvad sama oksa peal ja kädistavad võidu, mõtles ta, aga äkki asuksime lõpuks asja kallale.

Kõigepealt tuli aga siiski tööjaotus ja eriti selle vormid paika panna.

„Laseme raamatu järgi nagu ikka,” ütles Bäckström. Sest lugeda te ju vähemalt oskate, mõtles ta.

„Kui sul midagi selle vastu ei ole, siis mõtlesin mina tegeleda kontaktidega väljapoole … info meediale ja selline asi, pluss personaliküsimused ja muu haldus. Meid on ju kaunis palju. Esiteks teie kuus ja siis veel üle kahekümne meie poolt. Me oleme Jönköpingist ja Kalmarist abi küsinud, nii et kokku tuleb selle juhtumi peale üle kolmekümne inimese. Või on sul vastuväiteid?”

„Sugugi mitte,” vastas Bäckström. Mitte seni, kuni nad teevad nii, nagu ma ütlen, mõtles ta.

„Siis on meil ka üks praktiline probleem,” jätkas Olsson ja vahetas ülemusega pilgu. „Kas ma räägin ise?”

„Lase käia, Bengt,” ütles ülemus.

„Kuna tegu on vapustava, lausa kohutava sündmusega, ja parajasti on puhkus ja inimesi vähe, ja paljud politseinikud, kelle me oleme appi kutsunud, on noored ja mitte kuigi kogenud … siis võtsime juba eile vastu otsuse, et ühendame uurimisrühmaga ka kriisiterapeudi, et need, kes juhtumiga seotud on, oleksid kogu aeg professionaali järelevalve all ja saaksid selle looga toimetulemiseks vajalikku abi … traumaennetus lihtsalt,” lõpetas Olsson ja ohkas raskelt, nagu oleks tal endal juba hädasti seda teenust vaja.

Raisk, see ei ole tõsi, mõtles Bäckström, aga välja öelda ta seda loomulikult ei kavatsenud.

„Kas te olete mõne kindla inimese peale mõelnud?” küsis Bäckström, proovides vapralt paista sama kaastundlik kui ülejäänud kohalolijad.

„Üks väga kogenud psühholoog, kes on töötanud nii meie majas kui korraldanud traumaennetuskursusi Växjö politseikoolis. Lisaks on ta aastaid vallas tööl olnud. Samuti on ta väga hinnatud loengupidaja.”

„Mis ta nimi on?” küsis Bäckström.

„Lilian … Lilian Olsson, kolleegidele LO,” vastas Olsson. „Kuigi me ei ole sugulased. Mitte mingil moel.”

Ega jah, te olete ainult nii kuradima sarnased, mõtles Bäckström, ja ikka ilgelt praktiline, kui kõikidel hulludel on üks ja sama perekonnanimi.

„Hea küll,” ütles Bäckström. „Ma eeldan, et ta juurdluses otseselt osalema ei hakka.” Parem see asi ka kohe selgeks teha, mõtles ta.

„Ei, loomulikult mitte,” vastas lääni politseiülem. „Ta tahtis ainult esimesel koosolekul viibida ja end tutvustada, et kõik teaksid, kuidas temaga ühendust saada ja nii edasi. Me andsime talle siin majas ühe kabineti.”

Lõpuks polnud ju väga vigagi, mõtles Bäckström, kui kohtumine lääni politseiülemaga läbi sai. Kõik tema kolleegid olid paigutatud tulipunktidesse. Lewin on tema otsene alluv ja vaatab läbi kogu sisse tuleva materjali. Eristab suure väikesest, olulise ebaolulisest. Hoolitseb selle eest, et pöörataks tähelepanu sellele, mis seda väärib, ja et niisama jamps satuks kähku riiuli tagaotsa kaustadesse.

Rogersson vastutab ülekuulamiste eest, samal ajal kui Knutsson ja Thorén saavad vähemalt koos istuda ning juurdlust korraldada. Isegi Svanströmi-tädi oli ta suutnud ära paigutada. Arvestades tema rikkalikku kogemustepagasit mõrvajuurdluste dokumentatsiooni korraldamisel hakkab ta koordineerima kohalike ametnike tööd ja vastutama kõikide paberite registreerimise eest, sest need ähvardasid juba praegu uurimisrühma ruume enda alla matta.

Mis kõige tähtsam. Tüürimees oli Bäckström. Pole paha, mõtles ta, kui astus suurde koosolekusaali, kus edaspidine töö pidi toimuma hakkama ja kus enamik juba istus ja ootas. Pole paha hoolimata kõigest, ja hoolimata sellest, et veel üks ogar naisterahvas hakkab oma nina tema ja ta meeste töösse toppima, kuigi tegelikult ei oleks ta tohtinud iialgi isegi oma jalga siia majja tõsta. Vähemalt mitte minu muinasjutus, mõtles Bäckström.

Algus oli nagu algus ikka, igaüks tutvustas end ja ütles, mis on tema nimi ja tööülesanded. Kuna ruumis istus kolmkümmend neli inimest, võttis see omajagu aega, aga ka selle võis üle elada, sest kahest kavatses ta lahti saada niipea, kui tutvustamisring läbi sai. Need olid Växjö politsei naissoost pressiesindaja ja uurimisrühma isiklik hingehoidja. Väga praktiline, et viimane oli end ka viimasena tutvustanud, ning pressiesindaja oli olnud oma väljaütlemistes üllatavalt selge ja konkreetne: meediakontaktidega tegeleb tema ja ainult tema, kooskõlastades oma sõnumi alati juurdluse juhtidega.

„Ma olin enne sellesse ametisse asumist kakskümmend aastat politseinik,” nentis naine. „Ma tunnen enamikku siin ruumis ja kuna ka teie tunnete mind, siis te teate, et ega ma ei pruugi alati nalja mõista. Pärast tänaste õhtulehtede lugemist tunnen ma kahjuks vastupandamatut vajadust meenutada kõikidele siinviibijatele kehtivaid salastatuse reegleid. Kui keegi on need ära unustanud, on viimane aeg need üle lugeda. Veel lihtsam on muidugi lõuad pidada ja rääkida juhtumist ainult nendega, kes selle kallal töötavad, ja ainult siis, kui selleks on põhjust. Kas kellelgi on küsimusi?”

Küsimusi ei olnud kellelgi ning naine oli neile ainult noogutanud ja ruumist lahkunud. Tal oli nimelt endalgi piisavalt tegemist. Kuradi värk, mõtles Bäckström. Ei tea, milline ta siis oli, kui ta politseinikuna töötas. Täitsa kenake kah. Kuigi vanemast vanuseklassist. Võib-olla oma nelikümmend viis juba, muld, mõtles Bäckström, kes ise oli kümme aastat vanem.

Nende kriisiterapeut, kutsetunnistusega psühholoog ja psühhoterapeut Lilian Olsson vajas ootuspäraselt pisut rohkem aega. Kuna ta vastas täpipealt Bäckströmi vaimusilmas tekkinud pildile – väike ja kõhetu blondiin, selja taga vähemalt viiskümmend vihmast sügist –, ei olnud too grammigi üllatunud.

„Ja minu nimi on siis Lilian Olsson … kuigi kõik tuttavad kutsuvad mind ainult LO-ks ja ma loodan, et see sobib ka teile … Ma olen niisiis kutsetunnistusega psühholoog ja psühhoterapeut … ja eks kindlasti paljud mõtlevad, et millega selline veel tegeleb,” jätkas ta. „Niisiis olen ma psühholoog … ma olen terapeut … pean loenguid ja teen koolitusi … töötan konsultandina … ja vabal ajal … vabatahtlikuna mitmes heategevuslikus organisatsioonis … naiste varjupaik … meeste tugikeskus … kuriteo ohvrite nõustamine … parajasti kirjutan ma ka üht raamatut … ja enamik, kes siin istuvad … sellest pole midagi, kui sa end halvasti tunned … paljud meist jätavad tundliku, nõutu, kriisi servale jõudnu mulje … samal ajal kui teised põgenevad ürgmehe rolli, vaikimisse ja eitusesse … mõned kuritarvitavad alkoholi ja seksi … iseend ja kaasinimesi … paljudel meist on söömishäired … me oleme kõik inimesed … me peame olema positiivsed … me peame iseend teadvustama … me peame astuma sammu … vabastama end kogukast ja takistavast taagast … me peame julgema näidata oma nõrkust … julgema abi küsida … julgema astuda kõigest sellest välja … eelkõige selles ongi asi … vabanemisprotsess lihtsalt … polegi midagi keerulist … nii et tegelikult on see päris lihtne ja loomulik. Ja minu uks on teile alati lahti,” lõpetas LO ja lasi oma naerataval palel paista kõikide peale seal ruumis.

Blää blää blää … blähäh, mõtles Bäckström, kohendas end toolil ja heitis pilgu käekellale. Üle kümne minuti uurimisrühma täpselt välja mõõdetud ja hinnalisest ajast on juba raisus, sest järjekordsel ohmakal kulus peaaegu veerand tundi, et öelda, et ka temal on üks uks, mis on pärani lahti, mõtles Bäckström.

„No nii,” ütles Bäckström, niipea kui LO enda järel ukse sulges. „Nüüd võiksime lõpuks midagi ära teha. Meil on üks hullumeelne jooksus ja me peame ta pokri pistma. Mida kiiremini, seda parem.” Ja tegelikult tuleks tüüp seebiks keeta, mõtles ta. Kuigi seda ta valjusti ei öelnud. Iga õige politseinik sai sellest isegi aru. Ilma et seda peaks talle nina peale kirjutama, ja ta oli juba proua kriisiterapeudi etteaste ajal välja peilinud paar nooremat geeniust, kes näoilmeid arvestades näisid vägagi lootustandvad. Võib-olla on siin ruumis isegi tulevane Bäckström, mõtles Bäckström. Nii võimatu, kui see ka tundub.