Читать книгу Linda mõrva juhtum - Leif G. W. Persson - Страница 6

BÄCKSTRÖMILE PAKKUSID SELTSI kaks noort talenti vägivallakuritegude osakonnast, kriminaalinspektorid Erik Knutsson ja Peter Thorén, kes ei olnud küll teab mis teravad pliiatsid, aga allusid vähemalt Bäckströmi korraldustele. Tööl hüüti neid Tikuks ja Takuks ning kui jätta kõrvale fakt, et Tiku oli blond ja Taku brünett, olid nad äravahetamiseni sarnased. Nad käisid peaaegu alati paaris, rääkisid omavahel vahetpidamata, ning kui silmad kinni panna, ei saanudki aru, kelle käes parajasti jutujärg on.

Roolis oli Knutsson, Thorén istus tema kõrval ja luges valjusti Växjö kohta ühest turismibrošüürist, mille ta netist välja oli printinud. Bäckström oli laotanud end tagaistmele, et saaks kõige üle veel ühe külma õlle seltsis rahulikult juurelda.

„Kahju küll, Bäckström,” ütles Thorén. „Växjö ei ole mere ääres. Sadakond kilti Läänemerest. Seal on nii toomkirik, maavanem kui ülikool. Sa vist mõtlesid Västerviki. Või Kalmarit. Kalmar ja Västervik on mere ääres. Smålandis. Tead küll, Astrid Lindgren ja see värk. Linnas elab vist umbes seitsekümmend viis tuhat inimest. Et siis Växjös. Paljukest seal lahkemat sorti naisterahvaid leiaks? Mis sa arvad, Erik?”

„Kas oleks väga palju tahta, et keegi midagi juhtumist räägiks?” päris Knutsson pahaselt. „Paar tuhat vast ikka,” pakkus ta ja tema hääl kõlas kohe natuke rõõmsamalt.

„Växjö kolleegid pidid faksiga saatma, niipea kui midagi kokku kirjutavad,” vastas Bäckström ja noogutas aparatuuripaneeli poole, mis ilutses istmete vahel.

„Aga midagi peaks ju ometi teada olema,” ei andnud Knutsson järele.

Blää-blää-blää, mõtles Bäckström ja ohkas.

„Hommikul leidsid nad noore naise, tapetud oma korteris. Kägistatud. Kui neid võsavõmme uskuda, siis on seks ka mängus. Tundmatu kurjategija ja kogu see kamm. Kui meil veab, siis nad eksivad ja me võime otsejoones ta kuti kinni panna.”

„Et muud me siis ei tea,” sõnas Knutsson umbusklikult. „Kas tal oli siis oma kutt või?”

„Ei paista sedamoodi,” venitas Bäckström vastuseks. „Väike komplikatsioon on ka. See on üks meie omadest.”

„Mis sa räägid?” pahvatas Knutsson. „Politseinik või?”

„Paha lugu,” nentis Thorén. „Politseinik. Iga päev seda ei juhtu. Tähendab nii, et seks on ka mängus.”

„Tulevane politseinik,” täpsustas Bäckström. „Käis Växjös politseikoolis. Aasta pärast oleks lõpetanud. Praegu suvevaheajal töötas politseimajas asendajana. Istus valvelauas.”

„Mis ometi toimub,” ütles Knutsson ja vangutas pead. „Kes hull paneb toime tulevase politseiniku seksuaalmõrva?”

„Kui see on keegi tema tuttavatest, siis on reaalne võimalus, et tegu on samuti politseinikuga,” kõkutas Bäckström. „Kuigi nii hulluks ei pruugi asi minna,” lisas ta, kui nägi auto tahavaatepeeglist Knutssoni umbusklikku pilku.

„See peaks olema lihtsam kui tavaline prostituudimõrv. Kui nüüd pisut asja positiivsemat poolt vaadata,” lohutas Thorén. „Noh et kõik need imelikud kunded ja kriminaalsed kontaktid ja kogu see värk jääb ära.”

Seekord ei paista üldsegi sellest meie suurim probleem kujunevat, nii et unista aga edasi, mõtles Bäckström.

„No loodame,” ütles Bäckström. „No loodame.”

Norrköpingi kohal andsid Växjö kolleegid endast faksi teel elumärki, aga arvestades saadetise sisu, oleksid nad võinud selle ka tegemata jätta. Kõigepealt tuli Växjö kaart, mõrvakoht oli tähistatud ringiga ning tee hotellini nooltega. Täiesti ilmaasjata, sest Thorén oli juba netist sama kaardi välja otsinud ja Knutsson oli esimese asjana hotelli aadressi auto pardaarvutisse toksinud.

*

Siis tuli napp teade politsei kohalikult juurdluse juhilt, kes tervitas neid, andis teada, et juurdlust on alustatud ja et kõik kulgeb plaanipäraselt, et muud andmed tulevad niipea, kui need on tema käsutuses, ning et uurimisrühma esimene koosolek toimub järgmisel hommikul kell üheksa Växjö politseimajas.

„Meie eeluurimisjuhiks saab ilmselt komissar Bengt Olsson Växjö lääni kriminaalpolitseist,” nentis Thorén, kes istus faksile kõige lähemal ja kelle käed olid vabad. „Kas sa tunned teda, Bäckström?”

„Oleme kohtunud,” vastas Bäckström ja neelas purgist viimase lonksu. Kerge vaimse puudega, ühesõnaga parim võimalik valik, mõtles ta. Vähemalt tema jaoks, kes ta oli juba välja mõelnud, kuidas ta töid korraldama hakkab.

„Kuidas ta siis on?” küsis Knutsson.

„Säärane kaastundlik tüüp,” vastas Bäckström.

„Kas ta mõrvadest ka midagi teab?” jätkas Knutsson visalt.

„Ei kujuta ette,” ütles Bäckström. „Aga ta olevat käinud igasugu koolitustel, mis käsitlesid vägivalda naiste ja laste vastu ja intsesti ja traumaennetust ja kõike seda värki.”

„Aga mõrvajuurdlusega peab tal ju ka ometi kogemusi olema,” ütles Thorén.

„Mõne aasta eest möllas ta mingi väikese migrandiplika rituaalmõrvaga, see olevat toimunud kuskil sügaval Smålandi kolkas veel mõni aasta varem. Juurdlust juhtis mingi segane, kes oli enda väitel sündmusel osalenud.”

„Kuidas sellega siis läks?” uuris Knutsson.

„Väga hästi läks. Asi tuli meie lauale ja järgmisel päeval me sulgesime juhtumi. Siis saatsime sõbraliku kirja ja ütlesime, et nimetatud mõrva ei ole kunagi toimunud. Tänasime üles näidatud huvi eest ja palusime uuesti pöörduda, kui nad mõne uue tondijutu leiavad.”

„Ma vist mäletan seda,” ütles Thorén. „See oli küll enne minu aega, aga kas see Bengt Olsson pole mitte see kolleeg, keda meie vanemad kolleegid Rituaalmõrvariks hüüavad?”

„Tema jah,” ütles Bäckström. „See ongi nagu tema nišš. Tondid ja tulnukad ja viirukiga vehkimine ja pikad kihvad musta keebi kohal ja siis lõpetuseks väike traumaennetus, enne kui konstaablid töölt koju koperdavad.” Vanemad kolleegid, ära sa märgi, mõtles Bäckström. Kuradi vanusefašistid.

„Mis selle politseisüsteemiga õieti toimub, kuhu me niimoodi jõuame?” hädaldas Thorén.

„Enda arvates ma sellest just rääkisin,” vastas Bäckström. „Nii et kui härrased nüüd hetkeks suu kinni hoiaksid, siis prooviksin ma oma väsinud aju puhata.” Nüüd hakkab see ka pihta, mõtles ta. Võta üks ja viska teist.

Ülejäänud teekond oli kulgenud suhtelises vaikuses. Faksile rohkem teateid ei tulnud. Knutsson ja Thorén olid küll omavahel edasi lobisenud, aga vaiksemalt ja üritamata Bäckströmi vestlusesse kaasata. Kui nad Växjö hotelli jõudsid, oli kell viis õhtul ning kuna Bäckström tundis end ikka veel pisut uimasena, otsustas ta paariks tunniks pikali visata, enne kui õhtust sööma läheb. Pealegi ei olnud teised kolleegid veel kohale jõudnud.

Bäckström oli olnud ettenägelik ja helistanud enne kohalejõudmist hotelli, nii et nad said otse oma tubadesse lipsata ega pidanud laiali peletama kolmanda võimu raisakulle, kes olid hakanud juba vestibüüli kogunema. Siis oli ta natuke ka tööülesandeid laiali jaganud. Tema oli ju ülemus, eks ole. Knutsson pidi ühendust võtma kohalike kolleegidega ja Bäckströmi poolt edasi ütlema, et tal on parajasti muud tegemist, aga ta annab endast esimesel võimalusel märku ja on hommikusel koosolekul kohal. Thorén oli lubanud anda pessu Bäckströmi musta pesu ja siis pidi ta käima korraks kuriteopaigal. Bäckström ise kavatses silma mõnusasti looja lasta.

„Mõni meist on ju hommikust saadik rivis olnud,” ütles Bäckström, kes oli end juba oma toas voodi peale pikali visanud. „Ja ärge unustage all restoranis kella kaheksaks üht diskreetsemat lauda kinni panna.” Lõpuks ometi, mõtles Bäckström, kui Thorén ukse enda järel sulges. Siis sättis ta padja mugavaks ja jäi enam-vähem silmapilk magama.