Читать книгу Linda mõrva juhtum - Leif G. W. Persson - Страница 7

POOL TUNDI ENNE õhtusööki saadi Bäckströmi toas kokku, et tulevik läbi arutada. Mis oli ka täiesti loomulik, sest tema oli ülemus ja kui arutamine toimunuks kusagil mujal kui ülemuse juures, siis olnuks tegemist mässuga. Seda teadis Bäckström kahekordsest kogemusest, sest ta oli olnud oma uurijana töötatud aastate jooksul nii kapten kui ka meeskonna liige. Kuigi senimaani tundus kõik rahulik. Kõik tema kolleegid olid kohale jõudnud. Elevil ja rõõmsad ja vaat et liigagi ootusärevad, nagu oleks tegemist olnud tavalise konverentsireisiga Soome, mitte mõrvajuurdlusega.

Kõigepealt saabus Bäckströmi tuppa tema vana kolleeg, kriminaalinspektor Jan Rogersson, kellega Bäckström oli tutvunud juba Stockholmi endises vägivallakuritegude osakonnas töötades. Tema oli sõitnud Växjösse üksi ja käinud läbi Nyköpingi politseist, kuhu ta oli viinud tagasi nüüdseks turvalisse unne suikunud juurdluse dokumente. Ohvri lesk oli lõpuks sussid püsti visanud ja lõpetanud õiguskantslerile kirjutamise ja vingumise. Rogersson oli Växjö hotelli jõudnud paar tundi pärast Bäckströmi. Üks õige mees Bäckströmi isiklikus väikeses märkmikus ja üldjoontes ainus tema töökaaslastest, keda ta suutis taluda ka eraviisiliselt.

Bäckström tundis end erksana ja parimas tujus, välja puhanud ja äsja duši alt tulnud, nagu ta oli, lisaks olid nad Rogerssoniga kasutanud juhust ja libistanud ühe õlle ning teinud paar teravat, enne kui teised sisse kobistasid ja nende rahu rikkusid. Knutsson ja Thorén tulid loomulikult koos. Knutsson oli käinud politseimajas, kolleegidega rääkinud ja saanud sealt kuhja pabereid. Thorén oli Bäckströmi mustad riided pessu andnud ja kuriteopaigal käinud, ning kummalegi ei pakutud õlut ega kangemat kraami, kui nad välja ilmusid. Niipea kui nad uksele koputasid, oli Bäckström pudelid ja klaasid silma alt ära pannud ja alles siis ukse avanud. Joogu oma vabast ajast, kui tahavad, mõtles ta.

Viimasena tuli kriminaalkomissar Jan Lewin, kes oli sõitnud Växjösse koos nende ametnikust assistendi Eva Svanströmiga. Iseenesest muidugi kummaline, sest just nemad olid Stockholmist lahkunud kõige varem, ja kuidas see neljasaja kilomeetri läbimine nüüd ikka seitse tundi aega võtab, aga kuna vastust teadsid kõik juba niigi, ei hakatud küsimusi esitama.

„Sõit läks hästi,” nentis Bäckström süüdimatu näoga ja silmitses seltskonna ainsat naist. Elevil, õhetav ja äsja keppi saanud, mõtles ta. Aga liiga kondine tema maitse jaoks, nii et targem oleks lõuad pidada ja lasta neil edasi toimetada.

„Suurepäraselt,” kädistas Svanström. „Jannel oli tee peal natuke asjaajamisi, sellepärast läks kauem.”

„Ahah,” ütles Bäckström. „Äkki kasutaks juhuks ja ajaks natuke tööasju, kuni me omavahel oleme, siis saaksime pärast all rahulikult vitsutada, ilma et peaks raisakotkaste keskel tööst rääkima. Sulle anti mingid paberid, Erik. Kas sul jagub neid kõigile?” Täiesti ajuvabad tegelased, mõtles ta.

Knutsson oli saanud politseimajast kaasa praktiliselt kõik, mis oli selleks ajaks paberil olemas ja selge. Lisaks kõike kuues eksemplaris, nii et igaüks sai oma. Nende paberipatakates olid saabunud häirekõne ja esimesena sündmuskohale jõudnud patrulli ütlused, fotod kuriteopaigalt ja lähiümbrusest, korteri joonis, kust ohver oli leitud, ohvri lühike isikukirjeldus ning väljavõte kellaaegadest ja abinõudest, mida kolleegid olid juba tarvitusele võtnud.

Bäckström tundis õrna pettumust, kui ta sellest silmad kiiresti üle lasi. Vähemalt ei olnud nad iseenesestmõistetavaid asju kahe silma vahele jätnud. Vähemalt mitte veel, ja kuna tema võtab juhtumi õige pea üle, siis saab kõik kindlasti korda.

„Küsimusi on?” küsis Bäckström ja sai vastuseks üksmeelse pearaputuse.

„Süüa veel ei saa,” ütles ta ja muigas kõveralt. Laiskvorstid, mõtles ta. Ikka ainult sigida ja sittuda.

„Kas me teame, millal kohtuarstilt või kriminalistidelt midagi kuulda võib?” küsis Rogersson.

„Homme lahatakse,” vastas Knutsson. „Nad olid ta vist Lundi kohtumeditsiiniekspertiisi viinud. Kriminalistid askeldasid seal parajasti, aga vähemasti see, kellega mina rääkisin, arvas, et neil on õnnestunud leida kurjategija spermat, lisaks veel mingeid verejälgi magamistoa aknalaualt. Mingid riided olid vist ka, mis võisid nende arvates temale kuuluda. Mis ta maha unustas, kui sääred tegi. Vist hakkas kiire ja see kolleeg, kellega ma rääkisin, oli kaunis kindel, et ta hüppas magamistoa aknast välja. Eks ta siis võiski ennast aknapleki vastu ära kriimustada.”

„Sa rääkisid midagi riietest,” mühatas Bäckström. „Ega meil ometi seda õnne pole, et ta oleks sealt püksata putku pannud?”

„Peaaegu,” vastas Knutsson. „Muidugi ma ei tea, kuidas ta sinna saabudes riides oli, aga tundub, et ta laskis sealt jalga ilma alukateta.”

„Ikka eriti hooletu temast,” ütles Bäckström. „Aga oma juhiluba ta vist püksis ei hoidnud, nii ropult meil ka ei vea,” lisas ta. Nii loll ei ole küll keegi, kuigi see sell tundus ikka piisavalt loll, ja see oli enamasti hea märk.

„Kas sa mäletad, Bäckström,” alustas Rogersson, kes näis äkitselt hiiglama heas tujus olevat. „Mäletad seda hullu, kes selle naisterahva seal Högalidsgatani korteris ära kägistas? Ritva mõrv? Ritva oli naise nimi. Tüüp hakkas enda järelt koristama ja sõrmejälgi ära pühkima ja küüris põhimõtteliselt nii seinad kui põrandad ja laed üle, enne kui minema läks. Toimetas seal mitu tundi. Kahju ainult, et see vaene Ritvake, kes seal elas, ei saanud enam oma kenast ja puhtast kodust rõõmu tunda.”

„Mäletan küll,” vastas Bäckström. „Me uurisime seda koos ja see on vist enam-vähem ainus juhtum, millest sa viimase kahekümne aasta jooksul rääkinud oled.” Küllap on see liigse viina viga, mõtles ta.

„Ah ära nüüd hakka jälle pihta,” ütles Rogersson, hääl ikka sama reibas. „Ei tea, kuidas ta end tundis, kui ukse enda järel kinni lõi ja kui talle siis äkitselt meelde tuli, mille ta maha oli unustanud.”

„Mitte eriti hästi,” vastas Bäckström. „Sa, Peter, käisid ja viskasid kuriteopaigale pilgu peale,” jätkas Bäckström ja noogutas Thoréni poole. „Kuidas tundus?”

„Oota, aga mis seal sai siis?” küsis Thorén. „Vabandust mõistmatuse pärast, aga mis seal siis ikkagi sai?”

„Mis mõttes sai?” küsis Bäckström. Mis asja ta nüüd soiub, mõtles ta. Kuidas oleks, kui vastaks parem ühele lihtsalt küsimusele.

„Selle mehega seal Högalidsgatanil,” ei jätnud Thorén jonni.

„Ah sellega,” ütles Bäckström. „No ta oli oma rahakoti maha unustanud, ohvri öökapile, seal oli juhiluba ja kõik see värk, mis ikka rahakoti vahel on. Aga muidu oli ta küll kõik ilusti korda teinud. Kriminalistid ei leidnud juuksekarvagi. Aga kui nüüd pöörduda tagasi meie enda väikese loo juurde …”

„Ei ole võimalik,” pahvatas Knutsson ja nägi välja sama õnnelik kui Rogersson.

„Meie juhtum,” tuletas Bäckström Thorénile meelde. „Kuidas kuriteopaik välja nägi?”

Thoréni hinnangul nagu tavaliselt. Nägi välja täpselt sama masendav kui alati, kui naine on vägistatud ja kägistatud. Võib-olla seekord veel kurvemgi, sest teo toimepanija oli koos ohvriga korteris omavahel olnud, tundus, et naine oli täielikult tema võimuses, ja lisaks oli tal ka aega.

Kahjuks ei olnud selles seoses leitud ühtki klassikalist kandidaati. Ühtki varasemat ega praegust peigmeest ega kedagi teist, keda ta tundis ja usaldas. Paistis, et juba mõnda aega tal kindlat kallimat ei olnud, ja teada-tuntud hulle või eriti kahtlasi tüüpe ei leidunud ei naabruses ega tema tutvusringkonnas. Üle jäi politseiniku õudusunenägu. Ohvrile tundmatu kurjategija. Keegi, keda too varasemast ei tundnud, ja halvimal juhul ei tundnud teda ka keegi teine.

„Nii et tõotab küll tõsist jälitustööd,” võttis Thorén oma jutu kokku.

„Okei,” ütles Bäckström. „Tuleme toime. Nüüd lähme sööma ja siis saate rahulikult enne magamajäämist kõik paberid läbi lugeda. Ärge neid kusagile ripakile jätke, et ma neid ajalehest ei peaks leidma. Terve see putka siin kubiseb ajakirjanikest ja teistest laibarüvetajatest. Aga nüüd pean vähemalt mina küll sööma. Hommikust saadik pole midagi süüa saanud, nälg tahab silmanägemise ära võtta.”

„Kui te kirjutate oma nime nurga peale ja annate need minu kätte, siis ma võin need söögi ajaks oma seifi luku taha panna,” ütles Svanström.

„Suurepärane mõte,” lausus Bäckström. Igavene lobamokk ja tüütus, mõtles ta. Liiga kondine pealekauba.

Pärast õhtusööki pöördusid kõik oma tubadesse, et juhtumist ülevaade saada. Vähemalt nii ütlesid nad Bäckströmile, ning Knutsson ja Thorén mõtlesid seda loomulikult koos teha. Ka Rogerssoni, kes oli üldiselt päris normaalne vend, oli tabanud lugemiskirg. Alustuseks suundus ta küll koos Bäckströmiga tolle tuppa ja võttis paar õlut. Bäckströmi pakkumisest lõpetuseks üks väike terav teha ta aga keeldus.

„Ega sa ometi haigeks ei hakka jääma, Rogge?” küsis Bäckström. „Hakka või muretsema.” Eriline memmepoeg, mõtles ta.

„Ah ei,” raputas Rogersson pead. „Ära muretse. Paar tundi tuleb ikka magada, et must homme asja oleks.”

Niisiis lahkusid nad teineteisest Bäckströmi toas, ja eks see mõistlik oligi, sest niikuinii oli Bäckström plaaninud linnas ühe tagasihoidliku tiiru teha. Vähemalt selleks, et olukorrast ülevaade saada, ja sellise asjaga sai ta väga edukalt ka üksi hakkama.

Bäckström oli hotellist tagaukse kaudu välja lipsanud ja jalutas huupi mööda kesklinna. Maavanema residentsist ja toomkirikust mööda, mööda kõikidest vanadest ilusatest majadest, mis olid väärikalt üles vuntsitud, mitmest välikohvikust, kus istusid suvises rõivastuses inimesed, kellele ei paistnud sugugi korda minevat see juhtum, mis Bäckströmi nende linnakesse oli toonud. Kuidas saab üldse keegi kellegi sellisel moel sellises kohas ära tappa, mõtles Bäckström. Kindlasti on see kohalikus kriminaalajaloos pretsedent, ja ise ei olnud ta iialgi varem Växjös käinud. Ei töö- ega eraasjus.

Mitu meeldivat kohta tee peal, õhusooja ligi kakskümmend kraadi, kuigi kell oli juba üksteist läbi, aga Bäckström jäi endale kindlaks ja talitses end, kuni hotelli tagasi jõudis.

Siis tellis ta välikohvikus ühe õlle ja istus kõige kaugemasse ja hämaramasse lauda, et saaks rahus olla. Eriti palju rahvast polegi, mõtles ta. Tema kolleegid hiilgasid oma puudumisega ja kõige lihtsam seletus oli see, et nad olid teinud täpselt seda, mida nad olid lubanud teha. Isegi kui tal olid teatavad kahtlused, mis puudutasid Lewini ja Svanströmi-tädi, kelle puhul ei pruukinud lugemine olla siiski prioriteet. Knutssoni ja Thoréniga oli asi kindlasti palju lihtsam. Need istusid ühe või teise toas ja rääkisid mõrvast, ja nad laseksid niimoodi pool ööd jutti, kui keegi neid ei takistaks. Kes seda küll võis teha, lisaks on need oinad kindlasti ka tuttkained, mõtles Bäckström ja maitses oma õlut. Ja kui ta oli mõtetes sinnamaale jõudnud, teda katkestati.

„Kas see koht siin on vaba?”

Küsija oli naisterahvas. Määramatus vanuses 35 ja 45 vahel ning naisterahvaste parim-enne-kuupäev selgelt möödas, mõtles Bäckström. Aga vähemalt ei olnud naine kõhn, pigem täidlasevõitu, ja parem juba niipidi, mõtles ta.

„Sõltub sellest, kes küsib,” vastas Bäckström. Ajakirjanik, mõtles ta.

„Jah, ma vist peaksin end tutvustama,” ütles naine, asetades samal ajal lauale oma õlle ja istudes vabale toolile. „Minu nimi on Carin Ågren,” ütles ta ja ulatas visiitkaardi. „Ma töötan kohalikus raadios.”

„Milline oivaline kokkusattumus,” ütles Bäckström naeratades. „Ja millega ma saan sind siis aidata, Carin?” Peale selle, et rautaks sind väheke üleval toas, mõtles ta.

„Tõesti,” ütles naine ja naeratas valgete hammaste välkudes. „Küll see elu on ikka imelik. Ma tundsin su muide ära. Ma olen sind varem näinud, kui ma paari aasta eest Stockholmis TV4-s töötasin. Kajastasin üht kohtuprotsessi ja sa andsid seal tunnistust. Kolm venelast, kes olid pannud toime ühe vanapaari röövmõrva. Kas tohib küsida, mida keskkriminaalpolitsei mõrvarühm siin teeb?”

„Mul ei ole õrna aimugi,” vastas Bäckström ja võttis oma õlleklaasist suure sõõmu. „Ise tahtsin ma külastada Astrid Lindgreni lapsepõlvekodu.”

„Ehk kohtume veel,” ütles naine ja naeratas. Sama laialt kui enne ja sama valgete hammastega.

„Kindlasti,” ütles Bäckström. Pistis visiitkaardi taskusse. Noogutas ja jõi oma pilsneri lõpuni. Siis tõusis ta püsti ja läkitas naisele oma kõige tõhusama naeratuse. Armilise näoga võmm suurlinnast. Kõva kõikide teiste kõvade meeste vastu, aga maailma kõige armsam poisu, kui oled ise piisavalt pehme ja silitad teda õigest kohast.

„Ma võtan seda kui lubadust,” ütles naine. „Muidu pean hakkama ise sind taga ajama.” Tõstis klaasi ja naeratas talle kolmandat korda.

Ilmselgelt pandav, mõtles Bäckström veerand tunni pärast oma vannitoas peegli ees seistes ja hambaid pestes. Nüüd tuli asju ainult rahulikult ja õiges järjekorras võtta, küllap avaneb naisel siis õige pea võimalus Bäckströmi supersalaamit maitsta, mõtles ta.