Читать книгу Linda mõrva juhtum - Leif G. W. Persson - Страница 5

Stockholm, reede, 4. juuli ennelõuna

KUIGI KELL OLI alles kümme hommikul – sellel kummalisel suvel, mis oli alanud juba mais ega paistnud iialgi otsa saavat –, viibis üks keskkriminaalpolitsei mõrvarühma legendaarsemaid töötajaid juba tööpostil. See oli kriminaalkomissar Evert Bäckström, kes erinevalt enamikust töökaaslastest ei olnud puhkust võtnud ning maale sääskede, torssis naise ja vinguvate laste juurde piinlema sõitnud. Rääkimata hulludest naabritest, haisvatest välipeldikutest, bensiinihaisustest grillvarrastest ja liiga soojast õllest.

Bäckström oli väike, paks ja primitiivne, aga vajadusel võis ta olla ka kaval ja kättemaksuhimuline. Iseenda meelest oli ta tark mees oma parimates aastates. Vaba ja sõltumatu mees, kes eelistas rahulikku elu linnas, ning kuna piisavalt palju ahvatlevaid ja kergeis rõivais naisi tundus sama arvavat, ei olnud kurtmiseks vähimatki põhjust.

Suvepuhkust nautisid need, kes ei osanud midagi targemat peale hakata, ning see, et seda tarvitasid mõõdutundetult peaaegu kõik tema kolleegid, andis hea põhjuse tööle jääda, sest nüüd lõpuks oli tal aega olla omaenda peremees. Viimasena tööle ja esimesena minema ning kellelgi ei olnud midagi kobiseda. See oligi asja uba. Rohkesti aega asjatoimetusteks väljaspool politseimaja, ning kui mõni juhuslik ülemus juhtuski tema kabinetti pilku heitma, oli ta selleks hästi valmistunud.

Juba päev enne seda, kui tema otsene ülemus puhkusele kadus, oli Bäckström teada andnud, et lisaks sellele, et ta on olemas praktilisteks asjatoimetusteks, kui tõesti peaks välk sisse lööma, kavatses ta oma võimalikku vaba aega täita vanade ja kahetsusväärselt juba jahtunud juhtumite läbivaatamisega. Ülemusel ei olnud vastuväiteid olnud, kõige rohkem soovis ta Kungsholmeni politseimajast välja pääseda ja kõige vähem Bäckströmiga vestelda, nii et Bäckströmi kirjutuslaual oli nüüd terve kuhi vanu lahendamata mõrvajuhtumeid, mis tema kesisemate vaimuannetega kolleegid olid täiesti mõttetult keeruliseks ajanud.

Esimese meetmena pärast tööle jõudmist tõstis ta tavaliselt oma paberikuhjasid, juhuks kui keegi satub seal ringi nuuskima. Pärast ülejäänud päeva kavandamist oma ülekuhjatud kirjutuslaua taga sugugi mitte ebamugavas toolis toksis ta ametitelefoni sisse mingi sobiva töölt puudumise põhjuse. Valikuid oli jalaga segada ning vältimaks kahtlust äratavat süsteemsust, viskas ta täringut ja lasi juhusel otsustada, kas ta on ülejäänud päeva „koosolekul”, „ametiasjus majast väljas”, „ajutiselt väljas”, „majavälisel kohtumisel” või lausa „töölähetusel”. Kui need igahommikused toimetused ühele poole said, oli viimane aeg rügamist jätkata „lõuna” söömisega. Inimese põhivajadus, tööseadusesse kirjutatud õigus, ning politsei telefonikataloogis oli selle jaoks loomulikult oma kood. Isegi täringut ei pidanud viskama.

Ainus praktiline probleem oli see, et ületunde ja muid väikesi lisatasusid tuli kasinalt, sest nagu palju kordi varemgi, oli rahaline seis nigel, kuigi palgapäevast oli möödas alles nädal. Küll kuidagi saab, mõtles Bäckström. Tuleb rõõmu tunda ilmast ja poolpaljastest naistest tänaval. Niipea kui mingi ohmakas kellegi õnnetukese kusagil kolmetärnikohas maha juhtub lööma, saab ette võtta tööreisi ja siis laekub tagasihoidlikule konstaablile juba nii ületunde, lähetustasusid kui kõiki mõeldavaid maksuvabasid soodustusi. Ja selle lohutava mõtiskluse katkestas äkki telefonihelin.

Ka keskkriminaalpolitsei ülem Sten Nylander – või kaapeeüü, nagu tema kaheksasada alluvat teda igapäevaselt nimetasid – oli parajasti oma mõtetes, kui Växjö politseiülem talle helistas. Lennukad mõttekäigud käsitlesid keerukat operatiivprobleemi, mille ta oli lasknud omaenda juhtimiskeskuse ehk op-keskuse – nagu ta ise eelistas seda nimetada – lauale tuua, ning konkreetsemalt oli küsimus selles, kuidas võimalikult tõhusalt viia lahinguvalmidusse omaenda erikomandot, kui rahvusvahelistele terroristidele turgataks pähe õnnetu mõte püüda Arlanda lennuväljal lennukit kaaperdada.

Växjö kolleegil ei olnud ilmselt samasugust oskust suurte ja väikeste probleemide vahel vahet teha, ning et pool tema päevast untsu ei läheks, lubas ta otsekohe omaenda riiklikust mõrvarühmast mehed kohale saata. Halvimal juhul, kui neil nüüd ongi parajasti midagi muud ees, seavad nad prioriteedid ümber, mõtles ta kõnet lõpetades, kutsus sekretäri ja palus tal saada kätte „see väike paks tüüp mõrvaosakonnast, kelle nimi mul kunagi meelde ei tule”. Seejärel pöördus ta tagasi olulisemate asjade juurde.

„Kaapeeüül tundub olevat tegemist küllaga, kuigi on puhkuste aeg,” nentis Bäckström, naeratades samal ajal lipitsevalt kõige kõrgema ülemuse sekretärile ja noogutades suletud ukse poole tolle selja taga. Op-keskus, kaapeeüü, kõlab veenvalt, mõtles ta.

„Jah, tegemist on tal tõesti,” vastas sekretär jahedalt ja pilku paberitelt tõstmata. „Olenemata aastaajast,” lisas ta.

Muidugi, mõtles Bäckström. Või on ta käinud kursusel ja õppinud, et temasugused peavad alati laskma minusugustel istuda ja veerand tundi oodata, kuni ta Svenska Dagbladeti juhtkirja loeb.

„Eks jah, rasked ajad,” silmakirjatses Bäckström.

„Jah,” vastas sekretär ja heitis talle uuriva pilgu.

Muidugi kui sa kaapeeüü ei ole, mõtles Bäckström. Kena tiitel oli sellel tüübil pealekauba. Kaapeeüü kõlas militaarselt ja mehelikult. Kindlasti paremini kui riigi politseijuht, kõige kirevam kukk sõnnikuhunniku otsas, keda nimetati ainult erpeeüüks. Kes kurat tahaks olla erpeeüü, mõtles Bäckström. Kõlab peaaegu sedamoodi, nagu oleks valede naistega ulakusi teinud ja mingi jama külge saanud.

„Kaapeeüü on nüüd vaba,” ütles sekretär ja noogutas kinnise ukse poole.

„Tänan alandlikult,” vastas Bäckström ja kummardas istudes. Täpselt veerand tundi, seda oleks isegi laps suutnud ennustada. Isegi sina, väike valvelesbik, mõtles ta ja naeratas sekretärile südamlikult. Too ei öelnud midagi. Vahtis talle ainult kahtlustavalt järele.

Bäckströmi kõige kõrgem ülemus näis ikka veel oma mõtteis viibivat. Vähemalt hõõrus ta mõtlikult parema käe pöidla ja nimetissõrmega oma mehist ja silmatorkavat lõuga, ning kui Bäckström sisse astus, ei lausunud ta sõnagi, noogutas üksnes põgusalt.

Imelik tüüp, mõtles Bäckström. Ja mis kuramuse riided tal seljas on, väljas on ju oma kolmkümmend kraadi kõrbekuumust.

Keskkriminaalpolitsei juht kandis tavapäraselt laitmatut mundrit ja just sellel päeval musti ratsasaapaid, ratsapolitsei siniseid pükse ja kiiskavvalget särki, mille õlakutel oli neli kuldset triipu tammelehtede ja kuningakrooniga, vasakul rinnal neljarealine ordenilint, paremal kaks kuldset ristatud mõõka, mis olid mingil hämaral põhjusel saanud keskkriminaalpolitsei sümboliks. Lips muidugi ka, fikseeritud täpselt õige nurga all politseiameti juhtivtöötajatele mõeldud lipsunõela abil, selg sirge kui ahjuroop, kõht sees ja rind ees, nagu prooviks see asuda võitlusse tema kõige etteulatuvama kehaosaga.

On ikka kuradi lõug. Nägu nagu naftatanker, mõtles Bäckström.

„Kui sa imestad mu riietuse üle,” sõnas kaapeeüü talle ainsatki pilku kinkimata ja eemaldamata sõrmi kehaosalt, mis oli hõivanud Bäckströmi mõtteid, „siis kavatsen ma täna hiljem Brandklippareni kordetada.”

Tähelepanelik on ta ka, nii et tasub ettevaatlik olla, mõtles Bäckström.

„Kuninglik nimi nooblil ratsul,” lisas kaapeeüü.

„Jah, nagu vist ka Kalle Kaheteistkümnenda suksul,” ütles Bäckström lipitsevalt ja kuigi ta oli sellel ajal koolist enamasti poppi teinud.

„Karl Üheteistkümnenda ja Karl Kaheteistkümnenda,” kinnitas boss. „Sama nimi, kuigi muidugi mitte sama hobune. Kas sa tead, mis see on?” küsis ta ja noogutas peenelt viimistletud maketi poole, mis oli tohutule töölauale üles pandud.

Arvestades neid terminale, angaare ja lennukeid ei saa Poltaava lahinguga küll tegemist olla, mõtles Bäckström.

„Arlanda,” pakkus ta. „Kuidas Arlanda ülaltvaates välja näeb?”

„Õige,” ütles kaapeeüü. „Kuigi ma ei tahtnud sinuga rääkida üldse sellest.”

„Ma kuulan,” ütles Bäckström ja proovis manada ette klassi priimuse näo.

„Växjö,” ütles kaapeeüü rõhuga. „Mõrv, kurjategija teadmata, ohver noor naine, leiti täna hommikul kägistatult oma elukohast. Tõenäoliselt ka vägistatud. Ma olen lubanud, et me aitame. Nii et korja kolleegid kokku ja sõida kohe sinna. Lähem info Växjöst. Kui kellelgi siin majas on vastuväiteid, siis saada nad minu juurde.”

Suurepärane, mõtles Bäckström. Raisk, see on ju veel parem kui kolme musketäri aegadel. Seda raamatut oli ta nimelt lugenud. Kui ta väike poiss oli ja koolist poppi tegi.

„Kõik ongi juba korraldatud,” ütles Bäckström. Växjö, mõtles ta. Kas see ei ole mitte mere ääres, kusagil Smålandi lõunaosas? Sellisel aastaajal peaks seal eitedest lausa kubisema.

„Jah,” sõnas keskkriminaalpolitsei ülem. „Üks asi veel. Enne kui ma unustan. Juhtumiga on seotud väike komplikatsioon. See puudutab ohvri isikut.”

Vaatame siis nüüd, ütles pime Saara, mõtles Bäckström, kui istus pool tundi hiljem oma kirjutuslaua taga ja tegeles hoogsalt praktiliste küsimustega. Kõigepealt mehine hulk likviidseid vahendeid rahakaardi kujul, mille ta oli jõudnud kassast välja ajada, kuigi oli reede ja puhkuste aeg. Siis oli ta täiendanud seda paari tuhandekroonisega vägivallakuritegude osakonna oma vihjekassast. See oli kiireteks ja ootamatuteks puhkudeks alati käepärast võtta ja Bäckströmil eriti hästi meeles, sest kuidas iganes tema enda kõhetu palgakonto edaspidi välja näeb, ei peaks ta lähiajal küll käppa imema hakkama.

Seejärel oli tal õnnestunud kokku kraapida tervelt viis kolleegi, kellest neli olid päris politseinikud ja ainult üks naisterahvas. Teisalt oli too naine tavaline tsiviilametnik ja tegeleks enamjaolt paberite korrashoidmisega, nii et mis seal siis ikka. Pealegi oskaks vähemalt üks kolleegidest säärast asjakorraldust hinnata, sest tal oli kombeks sellele naisele selga hüpata niipea, kui oli oma torisevast abikaasast piisavalt ohutus kauguses. Võib-olla pole see just kõrgliiga, mõtles Bäckström oma meeskonna nimekirja vaadates, aga käib küll, arvestades puhkuste aega. Pealegi on ta ju ise ka olemas.

Jäänud oli veel korraldada sõit Växjösse ja kohapealne eluolu. Autosid oli mingil põhjusel palju ja Bäckström oli kolm kõige paremat kinni pannud. Enda jaoks kõige suurema nelikveoga Volvo, millel oli kõige suurem mootor ja nii palju lisavarustust, et tehnikaosakonna kutid pidid küll pilves olema, kui selle tellisid.

Nüüd vist ongi kõik, mõtles Bäckström ja tegi oma väikesesse nimekirja linnukesed. Tuli veel isiklikud asjad kokku pakkida, aga kui ta selle peale mõtlema hakkas, läks tuju äkitselt ära. Alkoholipood ei olnud iseenesest mingi mure. Viina oli tal kodus kõvasti. Üks noorematest kolleegidest oli käinud nädalavahetusel Tallinnas suuremat sorti ostureisil ning ka Bäckström oli oma osa saanud: viski, viin ja kaks kasti kanget õlut, mis on ikka tõeline püssirohi.

Aga mida kuradit ma selga panen, mõtles Bäckström, nähes vaimusilmas oma katkist pesumasinat, üleajavat pesukorvi ja mustade riiete kuhjasid, mis olid seisnud magamistoas ja vannitoas juba peaaegu kuu aega. Alles samal hommikul enne tööletulekut oli sellega paras jama olnud. Värske ja duši alt tulnuna oli ta seal seisnud, vahelduseks täiesti pohmellitu, ja läbinud seejärel põrgu kõik seitse ringi, enne kui suutis lõpuks välja nuhkida särgi ja aluspüksid, mis ei pruukinudki otsekohe tema vestluskaaslaste mõtteisse tuua Taani juustukaupmeest. Sellele leiame lahenduse, mõtles Bäckström, kellel oli äkitselt tulnud oivaline mõte. Kõigepealt kiire põige Sankt Eriksgatani kaubanduskeskusse, et uued moekad riided osta. Sularahakriisi tal ei olnud ja kodus vedeleva musta pesu võis ta – kui järele mõelda – vabalt Växjö hotelli kaasa võtta ja seal pessu anda. Suurepärane, mõtles Bäckström. Aga kõigepealt sööma, sest seesuguse mõrva uurimine tühja kõhuga oleks teenistuskohustuste rikkumine.

Bäckström sõi korraliku lõunasöögi läheduses asuvas Hispaania restoranis, mis pakkus suupisteid ja muid suviseks ajaks sobivaid hõrke roogi. Kuna ta oli otsustanud, et tööandja võiks vabalt oma sajalisi luhvtitada, oli ta arvele lisanud ka ühe olematu allika. Allikas oli pealegi olnud piisavalt arukas, et juua kaks suurt kanget õlut. Bäckström ise, kellel oli tööaeg, oli rahuldunud tavalise mineraalveega, ning kui ta tänavale astus, kõht täis ja meel hea, tundis ta end üle tüki aja väga hästi. Päike paistab ja elu on ilus, mõtles Bäckström ning võttis kursi kodu poole. Ta ei pidanud isegi taksot võtma, sest juba mitu aastat elas ta õdusas väikeses korteris Inedalsgatanil, Kronobergsparkeni servas asuvast politseimajast üksnes paariminutilise jalutuskäigu kaugusel.

Korteri oli ta saanud ühelt vanalt kolleegilt, kes oli aastaid tagasi pensionile läinud ja kellega ta oli tuttavaks saanud juba Stockholmi politsei vägivallakuritegude osakonnas töötamise ajal. Kolleeg oli kolinud saarestikku oma suvekoju, et saaks end rahulikult surnuks juua ja sekka natuke kala püüda. Seetõttu ei olnud tal ka vajadust linnakorteri järele, nii et ta oli selle Bäckströmi nimele kirjutanud.

Bäckström oli oma korteri müünud ühele nooremale lääni kriminaalpolitsei kolleegile, kes löödi kodunt välja, sest tal oli olnud suhe ühe korrakaitse kolleegiga, aga kuna too naine oli juba abielus kolmanda kolleegiga, kes töötas märulipolitseis ja võis äärmuslikus olukorras üpris tigedaks saada, ei tulnud naise juurde kolimine kõne alla.

Selle asemel oli ta ostnud ära Bäckströmi uberiku. Sularahas, mustalt ja mõistliku hinnaga selle eest, et aitas Bäckströmil tema asjad Kungsholmenile kolida. Kaks tuba, köök ja vannituba teisel korrusel, vaatega hoovi poole. Mõistlik üür, enamikus vanemas eas naabrid, kes ei lärmanud iialgi ja kellel polnud aimugi, et ta on politseinik, nii et selles mõttes ei oleks võinud asjad paremini ollagi.

Ainus probleem oli see, et ta peaks leidma mõne naisterahva, kes võiks ta juures koristada ja pesu pesta, tasuks paar tubli tonksu Bäckströmi massiivses männipuust IKEA voodis.

Sest praegu näeb see ikka jube välja, mõtles Bäckström, kui ta oma pesemata riideid piisavalt suurde spordikotti toppis, et need Växjö hotelli ja sealt edasi lähimasse pesumajja transportida.

Kõige parem oleks muidugi terve korter kaasa võtta ja hotelli vastuvõttu anda, mõtles ta. Ah, vahet pole, küll kõik laabub, otsustas Bäckström ja tõi külmkapist külma õlle. Siis pakkis ta teise kotti kõik vajamineva ning seejärel turgataski talle pähe õudne mõte. Nagu keegi oleks tal selja tagant kraest kinni võtnud, viimasel ajal oli hakanud seda liiga sagedasti juhtuma. Mida paganat ma Egoniga teen, mõtles Bäckström.

Egon oli oma nime saanud sellelt erru läinud kolleegilt, kes oli talle korteri andnud, aga muidu nad eriti sarnased ei olnud, sest Bäckströmi Egon oli kõige tavalisem kuldkala, samal ajal kui talle nime andnud isik oli üle seitsmekümne aasta vana endine politseinik.

Bäckström oli saanud Egoni koos ümbritseva akvaariumiga kingiks ühelt naisterahvalt, kellega ta oli kohtunud pool aastat varem. Ta oli vastanud netist leitud tutvumiskuulutusele. Reageerima pani teda osalt kuulutaja enesekirjeldus, aga eelkõige tema märgusõna „Eelistan mundrit”. Bäckström oli muidugi enesekaitseks hoolikalt mundrikandmisest hoidunud, niipea kui temast sai piisavalt tähtis politseinik, aga kas see polnud mitte tühine detail?

Algul oli kõik väga hästi sujunud. Naise kirjeldus endast kui „vabameelsest ja uuele avatud naisest” ei olnudki väga eksitav. Algul mitte, küll aga mõne aja pärast, sest siis oli ta juba täpselt kõikide teiste õiendavate naiste moodi, kes Bäckströmi elust läbi olid vilksatanud. Ühesõnaga, kõik läks nii nagu alati, erandiks Egon, sest tema elas endiselt Bäckströmi juures, ja asi oli lausa nii hull, et peremees oli hakanud temasse kiinduma.

Murrang Egoni ja Bäckströmi vahelistes tunnetes oli toimunud paari kuu eest, kui Bäckström oli olnud sunnitud nädalaks maale mõrva uurima sõitma, nii et tal ei olnud võimalik kuldkala iga päev toita.

Kõigepealt oli ta helistanud naisele, kes oli talle selle ujuva murelapse pähe määrinud, aga too oli ainult karjunud ja toru hargile visanud. Läheb, kuidas läheb, oli Bäckström mõelnud ja valanud hoiatustekstile vaatamata akvaariumisse pool purki kalatoitu, enne kui ära sõitis. Kuldkalaga on oma eelis, mõtles ta autos teel mõrvajuurdlust sooritama. Penisid ei kannata kempsust alla lasta, kui need otsad annavad, ja akvaariumi eest saaks kindlasti paarsada kulli, kui netti kuulutuse paneks.

Kui ta kümne päeva pärast naasis, siis selgus, et Egon on ikka veel hinges. Enne Bäckströmi lahkumist oli ta tundunud küll muidugi erksam, ning esimestel päevadel oli ta ujunud pisut veidralt, aga seejärel oli ta jälle endine.

Bäckströmile avaldas see muljet, ta rääkis Egonist isegi tööl kohvinurgas – „hullult vintske väike tegelane” – ja umbes siis ta temasse kiinduma hakkaski. Juhtus isegi, et ta võis õhtuti istuda ja kala vahtida, samal ajal kui pärast pikka ja kurnavat tööpäeva oma välja teenitud õhtust viskikokteili rüüpas. Kuidas Egon ujus edasi ja tagasi ja üles ja alla ega paistnud üldse hoolivat sellest, et läheduses polnud ühtegi väikest preilit. Sul on hea elu, poiss, mõtles Bäckström ikka, ja kõikidele telekast tulevatele nõmedatele loodussaadetele tegi Egon pika puuga ära.

Pean vaatama, kas saaks juurdlust kiirendada, mõtles Bäckström, kes tundis end pisut süüdi, kui ta, pöial purgi alumise serva vastas, suure koguse kalatoitu välja mõõtis ja selle oma vaiksele väiksele sõbrale valas. Ja kui juurdlus peakski venima, tuleb lihtsalt tööle helistada ja paluda mõnel kolleegil kala eest hoolitsemine üle võtta.

„Ole siis tubli,” ütles Bäckström. „Papa peab tööle sõitma. Aga varsti näeme.”

Ja veerand tundi hiljem istus ta autos ja oli koos kahe keskkriminaalpolitsei mõrvarühma kolleegiga teel Växjösse.