Читать книгу Vaba langemine otsekui unenäos - Leif G. W. Persson - Страница 10

Hoolimata sellest, mida ta oli sissejuhataval koosolekul Holtile ja Matteile öelnud, alustas Lewin oma vanadest kastidest. Samadest kastidest, mis sisaldasid kõike maa ja taeva vahel ning mille väärtus politseitöö seisukohast oli parimal juhul kahtlane. Selle uurimise tulemus, mille eest ta oli rohkem kui kakskümmend aastat tagasi vastutanud.

Tol korral polnud ta midagi leidnud ja hiljem ei proovinudki vist enam keegi. Kolm tavalist papist kolimiskasti, mis seisid sadade teiste omasuguste hulgas. Muidugi igas virnas kõige alumistena, nii oli ju alati. Üles leidis ta need omaenda käega kirjutatud sisukirjelduste abil, mis ta oli kahekümne aasta eest kastidele kleepinud.

Sellest hoolimata, et keegi oli vahepeal kaste ringi tõstnud, ja kindlasti korduvalt, olid paberid seal täpselt nii, nagu ta nad ise oli pannud. Ainult ämblikuvõrgud puuduvad, mõtles Lewin, ja esimese asjana otsis ta välja vana enesetapu Mälaröarnas. Enamjaolt taktitundest ja omaenda mälupiltide kooskõlastamiseks. Mingit asjalikku põhjust tal selleks ei olnud.

Esimene avaldus – „kahtlane surmajuhtum” – kandis peaministri mõrva järgset kuupäeva, laupäev, esimene märts 1986, ja selle oli koostanud Norrmalmi politsei sama kolleegi vihje alusel, kes oli ka temaga ühendust võtnud. Miks see Norrmalmi politsei kätte sattus, oli segane, Mälaröarna kuulus teise piirkonna alla, aga ilmselt tulenes see sellest, et vihjega saabunud politseinik töötas seal, samuti pärast peaministri mõrva valitsenud üleüldisest kaosest.

Avaldus oli kõige peal ühes kaustas, milles oli ka lahkamisprotokoll, tehnilise uurimise andmed sellest Ekerö majast, kust oli leitud endine valvur, kes oli end keldritoas üles poonud, läbiotsimisel leitud, kuid enesetapuga mitte seotud revolvri tehnilised andmed, samast relvast tehtud proovilaskmine ja ballistiline võrdlus kahe kuuliga, mis olid leitud peaministri mõrvapaigast. Kuigi juba siis teati, et enesetapja relva kaliiber oli hoopis teine ja palju väiksem kui sellel relval, millega kurjategija peaministrit tulistas.

Kaustas kõige all olid viie tunnistaja ülekuulamisprotokollid: mehe endine naine ja neli naabrit. Kõige taga oli memo, mille Lewin oli koostanud juhtumi lõpetamisel. Veendunud, nagu ta toona oli, ja ilma vähimagi kõhkluseta, mis muidu painas teda alati rohkem kui peaaegu kõiki tema kolleege, et endalt elu võtnud mehel ei olnud Olof Palme mõrvaga mitte midagi pistmist.

Kui palju lihtsam oleks kõik olnud, kui see oleks ikkagi olnud tema, mõtles Lewin ohates.

Vanade parkimistrahvide koopiate jaoks oli omaette kast. Reede pärastlõunast 28. veebruaril 1986 kuni laupäeva, 1. märtsi pärastlõunani olid parkimisvalvurid kirjutanud trahvikviitungeid ligi kahele tuhandele valesti pargitud autole Suur-Stockholmi piirkonnas, Arlanda lennuväljal, Uppsala, Enköpingi ja Södertälje rongijaamas ning Nynäshamni, Norrtälje, Kapellskäri ja Põhja-Upplandi Hargshamni sadamas. Politseipiirkondade ja Stockholmi valvepiirkondade järgi virnadesse sorteeritud. Ajalises järjestuses alates trahvil olnud kellaajast. Kummipael korralikult ümber, ja küllap oli tema ise suurema osa neist pakkidest kokku pannud.

Virnade otsas oli sinine arhiivikaust. Kaustas olid üheksateistkümne parkimistrahvi koopiad, mida Lewin oli seostanud omaenda asutuse või üksikute politseinikega. Kuus neist puudutasid politseivärvideta operatiivsõidukeid ja kõik trahvid olid kustutatud. Ülejäänud kolmteist puudutasid autosid, mille omanikena olid registreeritud tema kolleegid.

Üheksa neist olid oma trahvi määratud aja jooksul tasunud ja kuna nende sõidukid olid seisnud nende kodu lähedal, ei olnud selles kindlasti midagi kummalist. Kaks trahvi olid tasutud pärast meeldetuletust ja ka seal ei leidnud Lewin midagi imelikku.

Ta oli rääkinud mõlema sõiduki omanikuga ja üks neist oli ausalt üles tunnistanud, et ta oli olnud naise juures, kes ei ole mitte tema ametlik abikaasa. Lisaks oli see naine samuti politseinik ja kui Palme uurijatel tõesti midagi muud teha ei ole, siis võivad nad loomulikult ka temaga rääkida. Pigem see kui sattuda televisiooni ühiskonnasaate arutelu objektiks niinimetatud politseijälje osana. Kui Lewin oleks nii kena ja ei räägiks tema abikaasaga, siis oleks ta väga rõõmus. Lewin oli piirdunud kolleegi/armukesega ja tõmbas pärast seda vestlust järjekordse potentsiaalse peaministrimõrvari nimekirjast maha.

Nimetatud ööpäevast jäi järele kaks valesti pargitud sõidukit, mille omanikud olid politseinikud ja trahvid olid tühistatud. Mõlemal juhul oli omanik kasutanud neid tööülesannetes. Ühel juhul oli tegu narkoosakonna uurijaga, kes oli kohtunud allikaga ja eelistas kasutada politseiameti teenistusautole omaenda Alfa Romeot, kuna see torkas neile, keda tema jahtis, märksa vähem silma kui politsei Saabid või Volvod.

Teisel juhul oli tegu kaitsepolitsei kolleegiga, kes oli astunud läbi isiku juurest, kes viibis ühes kapo turvakorteris. Muidu näis kõik klappivat. Nii aadressid, kus sõidukid seisid, kui ka kellaajad, mil trahvid välja kirjutati, rääkisid selget keelt, et nendel sündmustel ei olnud peaministri mõrvaga kõige vähematki pistmist. Lisaks oli ta saanud kinnituskirjad nii narkoosakonnast kui ka kaitsepolitseist.

Ma ei saa aru, kuidas ma jaksasin, isegi tol ajal, mõtles Lewin, kui ta oma vanad kastid tagasi lohistas ja selja säästmiseks omaette virna ladus.

Seejärel hakkas ta tegema seda, mida oli Holtile ja Matteile lubanud. Juba ainult nende uurimisdokumentide leidmine, mida ta vajas oma tööks, oli andnud talle tegevust hilisõhtuni. Alles kümne paiku lahkus ta politseimajast. Ta sõitis metrooga koju Gärdetisse. Kõhkles hetke oma kodukvartali 7-Eleveni poe juures. Jõudis otsusele, läks sisse ja ostis võileiva ning pudeli mineraalvett. Kui ta oma korterisse astus, oli kõik jälle nagu tavaliselt. Ees ootas järjekordne üksildane öö ja järgmisel hommikul järjekordne sama sisuga päev. Päevade ja ööde jada, mis ei paista iial otsa lõppevat, mõtles Lewin, kui ta lõpuks uinus.