Читать книгу Vaba langemine otsekui unenäos - Leif G. W. Persson - Страница 7

Rahul iseendaga ja otsusega, mis ta oli kohe esimesel puhkusejärgsel tööpäeval ellu viinud, võttis Johansson nõuks varakult õhtule minna ja lõpetada päev kodus töötamisega. Tema sekretäri arvates oli see lausa suurepärane mõte, eriti veel arvestades kaunist suveilma. Tema oleks heameelega samamoodi teinud, kui tal oleks võimalik valida või isegi sellesuunalist soovi avaldada.

„Tark mõte, boss,” nõustus ta. „Kui ilma vaadata. Kas ma peaksin ka midagi muud teadma?”

„Mind saab kätte ainult kriisiolukorras. Pluss kõik see tavapärane, tead küll,” ütles Johansson.

„Et ma hoolitseksin enda eest,” ütles sekretär.

„Täpselt. Pead lubama, et hoolitsed enda eest.”

„Ma luban,” vastas sekretär. „Kuigi tänaseks õhtuks pole ma erilisi seiklusi kavandanud. Mõtlesin rõdu lillekaste kasta, kui koju jõuan. Kas see sobib?”

„Suurepärane mõte,” nentis ta ülemus, kelle mõtted näisid juba muid radu liikuvat. „Vaata ainult, et sa üle piirde alla ei kuku.”

„Ma luban,” ütles sekretär. Mis minuga üldse juhtuda võib, mõtles ta, kui Johansson uksest välja kadus. Viiekümneaastane üksik lasteta naine, ainus sõbranna on oma uue mehega puhkusele sõitnud, ja mul endal pole isegi kassi, keda silitada.

Johansson jalutas mööda linna kaipealseid kodu poole meeldivas suvises briisis, mis puhus üle Mälari järve vee ja jahutas tema Norrlandi keret. Ameeriklane Pariisis, mõtles Johansson mingil põhjusel, ja hakkas seejärel mõtlema iseendast samas võtmes. Lihtne maapoiss Näsåkerist ja töölisliikumise kantsist Ådalenist Ångermanlandi põhjaosas, kes oli sõitnud neljakümne aasta eest kuninglikku pealinna, et astuda Solna politseikooli. Kes oli haaranud oma saatuse enda kätte ja kandnud seda kindlalt, kes oli sellega hästi hakkama saanud ja patrullinud end muudkui ülespoole, politseipüramiidi tippu välja. Lihtne maapoiss, kelle reis hakkas nüüd lõpule jõudma ja kes pidi pensionile jääma umbes samal ajal, kui riigi peaministri mõrva uurimine aegub. Kas oleks enne lavalt lahkumist veel paremat lõppu kui selle juhtumi lahendamine?

Selliseid ja sarnaseid mõtteid mõlgutades kõndis ta kogu tee mööda Norr Mälarstrandi, Riddarholmenit ja üles Söderi küngastele. Seal tegi ta väikese põike Södermalmi turuhalli, et osta mitmesuguseid hõrgutisi suviseks õhtusöögiks, millega ta kavatses oma naist üllatada, kui too pangast töölt tuleb. Head-paremat, enamjaolt kala, koorikloomi ja aedvilju, aga ikkagi kaks tuubil täis kotti, mis ta koju oma Wollmar Yxkullsgatani korterisse tassis.

Ülejäänud pärastlõuna kokkas ta usinalt. Kuna ilm oli just õige, kattis ta laua nende uuele hoovipoolsele terrassile, mis oli valmis saanud vahetult enne nende puhkusele sõitmist ja mida saigi alles nüüd sisse pühitseda. Ta oli teinud salati värskest lõhest, avokaadost ja mahedast rukolast, lõiganud värske tuunikala paraja paksusega viiludeks, hakkinud peale maitserohelist ja pannud kõik selle tagasi külmkappi õiget hetke ootama.

Seejärel kraapis ta värskeid porgandeid ja kartuleid, pani mõlemad eri potti ja valas vee peale. Kontrollis kuiva Saksa Rieslingi temperatuuri, mida ta oli mõelnud söögi kõrvale pakkuda. Pärast hetkelist arupidamist pani ta jahutusnõusse jää sisse ka šampanjapudeli. Nii tema kui ka tema naine eelistasid seda juua tõeliselt külmana.

Siis valmistas ta ette ka kõik muu alates värskest võiga sparglist ja juustutaldrikust kuni järelroa vaarikateni. Kõike otse loomulikult õiges järjekorras, ja samal ajal kui ta sellega tegeles, premeeris ta end külma Tšehhi pilsneriga. Kui naine helistas ja ütles, et hakkas just töölt tulema ja on veerand tunni pärast kodus, pani ta potid pliidile ja tervitas iseend õlleklaasiga.

Tervist, Lars, mõtles keskkriminaalpolitsei juht Lars Martin Johansson klaasi tõstes. Küllap pole siin planeedil ühtainustki isendit, kes ei nõustuks väitega, et sa oled erakordne multigeenius.

„Jumala eest,” pahvatas Pia Johansson, niipea kui oli esikusse astunud ja käekoti lauale pannud. „Ma olen nii näljane, et võiksin keedetud kutsika ära süüa. Koos saba ja karvadega.”

„Seda pole vist tarvis,” vastas Johansson. Kallutas end ettepoole, pani parema käe naise saleda kaela ümber, pöial kuklaõnaruses, puudutas vasaku käega õrnalt naise paremat põske, hingas sisse tema lõhna, riivates huultega juustepiiri.

„Mis oleks, kui sööks enne?” küsis Pia.

„Loomulikult,” vastas Johansson. „Muidu oleks ma su kohe maha murdnud.”

„Issand kui hea,” õhkas Pia kaks tundi hiljem, kui järg oli jõudnud vaarikateni ja pisut rohkem külmunud Rieslingini, mis Johansson oli just selleks otstarbeks varunud. „Oleks ma nelikümmend aastat noorem, siis ma röhitseksin.”

„Võimatu,” ütles Johansson. „Ainult väga väikesed lapsed röhitsevad. Ja hiinlased,” lisas ta. „See on vist neil seal Hiinas mingi traditsiooniline toidu eest tänamise viis.”

„Õnn, et ainult mina kuulen sind. No olgu, kui ma oleksin nelikümmend viis aastat noorem. Siis ma oleksin röhitsenud.”

„Lapsed röhitsevad, mehed norskavad, peeretavad salaja, teinekord ka kõva pauguga, kui nad üksi on või end seltskonnas mugavalt tunnevad. Naised midagi sellist ei tee.”

„Millest see sinu arvates tuleb?”

„Õrna aimugi pole.” Johansson raputas pead. „Mida sa tassist kohvist arvad?”

„Muidugi,” nõustus Pia. „Aga kõigepealt mõtlesin selle kuningliku pidusöögi eest tänada.”

„Kõigest tagasihoidlik eine,” ütles Johansson häbelikult. „Hädavajalik turgutus meie üksildasel maisel rännakul.”

„Hakkan juba peaaegu muretsema,” lausus Pia. „Ega sul ei ole mingit tagamõtet?”

„Tõesti ei ole,” vastas Johansson. „Tahtsin niisama üleüldiselt oma elu naise ees pugeda.”

„Sa ei taha raha laenata?”

„Raha laenata,” turtsatas Johansson. „Vaba mees ei laena raha.”

„Selge,” ütles Pia. „Siis võtan ma heameelega topeltespresso sooja piimaga.”

„Hea valik,” nõustus Johansson. „Ise mõtlesin võtta väikese konjaki, teeb seedimisele head.”

„Sellest ma loobun,” ütles Pia. „Mõeldes homsele. Pärast puhkust on jube palju tegemist.” Aga ennekõike seetõttu, et ma olen naine, mõtles ta.

„Ise mõtlesin ma homme ikka väga rahulikult võtta,” ütles Johansson. Lõpuks olen ma ju ülemus, mõtles ta.

Ega kunagi ei tea, mis homme saab, mõtles Johansson, kui oli espressomasina käima pannud ja endale seedimise parandamiseks tilgakese klaasi valanud. Ma olen õnneseen, ja mõni päev on parem kui teine.

Pärast õhtusöögi lõppu istusid nad Johanssoni töötuppa diivanile. Johansson pani televiisori käima ja vaatas neljanda kanali hilisõhtusi uudiseid. Aga kõik oli rahulik, ja kuna tema punane mobiil oli terve õhtu vait olnud, oli tema koosolekul edastatud viimane sõnum ilmselt kohale jõudnud. Mitte piiksugi ammu tapetud peaministrist. Keset saadet oli Pia diivanil magama jäänud, pea tema süles. Täiesti hääletult, samal ajal kui Johansson käega tema laupa silitas. Magad sa küll nagu laps, mõtles ta. Liikumatult, hääletult, aeg-ajalt ainult silmalaud võbelevad õrnalt. Plaane see küll muudab, aga mis seal ikka, arvestades söögi ja joogi koguseid, ja mida mina nüüd teen?

Tema naine oli probleemi tema eest ära lahendanud. Äkki tõusis ta jõnksatusega istuli, vaatas kella ja vangutas pead.

„Issand jumal,” ütles Pia. „Juba üksteist. Nüüd heidan ma küll magama. Ära liiga kaua üleval istu. Homme on tööpäev.”

„Ma luban,” ütles Johansson. Ega kunagi ei tea, mis homme saab, mõtles ta ja küünitas telekava võtma.

Kõigepealt istus ja plõksis ta erinevate filmikanalite vahet, mida oli nüüdseks tema käsutuses kahekohalise arvu jagu. Enamikku filmidest oli ta varem näinud ja ükski neist, mida ta näinud polnud, ei paistnud olevat vaeva väärt. Suurem osa oli mõttetu jama ja müstilised sarimõrvarid, kellel jätkus vähemalt oidu tema enda kirjutuslaualt eemale hoida, ja äkki tuli talle pähe üks mõte.

Palme-ruumis olid kaustad, kaaned ja kastid, mis katsid kogu sealse seinapinna ja tubli tüki põrandastki. Johanssoni suures kabinetis oli maast laeni raamatuid. Raamatuid kõigest maa ja taeva vahel, eeldusel, et nende sisu huvitab teda. Need, mis ei huvitanud, tassis ta pööningule või andis ära. Palme-ruum oli küll kaks korda suurem kui Johanssoni kodune kabinet, aga tähemärkide ja sõnade hulga vahe oli väiksem. Raamatud, raamatud, raamatud... videokassetid, DVD-de ja CD-de kaustad ja lugematu arv vanu häid grammofoniplaate. Aga enamjaolt raamatud, peaaegu ainult raamatud. Raamatud, mida ta oli lugenud ja heaks pidanud ja millest ta kujutas ette, et võib neid uuesti lugeda. Raamatud, mida ta vajas mingite asjade õppimiseks ja paremini mõtlemiseks. Raamatud, mida ta sõna otseses mõttes armastas, sest nende füüsiline eksistents näitas, et ta on juba ammu omaenda elu peremees ja et ta on endaga hästi toime tulnud. Kõik need raamatud, millest ta oma lapsepõlves Näsåkeri lähedal talus nii kibedasti puudust oli tundnud, et igatsus lausa lõikas teinekord rinnus. Aga iialgi ei olnud need kujutanud endast mäge, mille tippu tuleks tõusta.

Johanssoni lapsepõlvekodus oli vähe raamatuid. Sealne elu ei jätnud lugemisele kuigi palju ruumi. Suure saali raamatukapis olid vanad piiblid, lauluraamatud, põllumeeste käsiraamatud ja lahkusulised jutlused, mis oli loomulik osa sealse kandi kultuuripärandist ja mida oli peetud piisavalt mõtlemapanevaks, et need kaante vahele köita. Aga mitte kuigi palju midagi muud.

Isa töötoas – talukontoris – olid paksud kataloogid kõigest maa ja taeva vahel, mis oli seotud argipäeva ja tööga. Traktorite, põllu- ja metsamasinate tootjatelt, relvade ja laskemoona, kalapüügivahendite, kruvide, naelte, tõrva, seemnevilja, tõuloomade ja muu kergema kauba müüjatelt, kelle tooted kuulusid taluelu juurde; neid sai posti teel tellida, lunamaksu eest osta ja tehingu lõpetamise märgiks suruti kirjakandjaga kätt.

Vanemate vendade toas oli lohakalt ainsale kipakale riiulile kuhjatud, kapsaks sirvitud spordi- ja pildiajakirjade aastakäike. Lisaks leidus seal ka hoopis teisi trükiseid, kus pilt ütles rohkem kui tuhat sõna ja mida vennad eelistasid madratsi alla peita.

Õdede toas viimati nimetatud trükitoodangut loomulikult polnud. Seal olid hoopis „Roheliste viilkatuste Anne”, „Pollyanna”, „Frostmofjälleti lapsed” ja Kulla-Gulla raamatute sari ning kõike muud samal teemal, mis aitas väikestest tüdrukutest noori korralikke naisi ja häid emasid kasvatada.

Hoopis iselugu oli aga Johanssoniga, kes luges juba väikse poisina nii, nagu käopoeg sööb. Kes oli õppinud lugema juba aasta enne algkooli minekut ja täiesti seletamatutel põhjustel. Väikese Lars Martini lugemishuvi valmistas tema armsale isale tõsist muret ja oli alatasa põhjuseks, miks vanemad vennad teda narritasid ja kõhklemata klobisid, niipea kui nad sattusid peale temale ja mõnele liiga paksule raamatule, milles polnud pilte.

Kõik algas kuritegudest. Ture Sventon, Agaton Sax, meisterdetektiiv Blomkvist, ja Sherlock Holmes, neist kõigist suurim. Lugemisviljad, mille koristamine eeldas kuuri, aita ja abihoonetesse peitu minemist. Alles siis, kui ta oli kasvanud piisavalt suureks, et end kaitsta, sai ta valida selleks otstarbeks omaenda toa, omaenda lugemislambi ja suhtelise segamatuse, mida kutsumus nõudis.

Seal jätkas ta üleüldiselt seikluslugudega mõnest teisest ajast ja reaalsusest kui tema enda oma, ja just seetõttu sai ta fantaasia vabalt valla päästa. Piloot Bigglesi kõik seiklused, kolme musketäri sõprus ja Robinson Crusoe üksindus. Kaheksakümne päevaga ümber maailma ja Gulliveri reisid. Ise reisis ta ajas ja ruumis, vabalt reaalsuse ja fantaasia vahet liikudes, ja nii kaugele, kui Näsåkeri raamatukogu suutis pileti vormistada. Kõige õnnelikum reis üleüldse, mida inimene suudab ette võtta, kui kellelegi oleks tulnud pähe selle kohta väikese Lars Martini käest küsida.

Kui ta sai üheksa ja lõpetas algkooli, pani isa ta autosse ja võttis kaasa ühele teisele reisile, kolmekümne kilomeetri kaugusele kohaliku jaoskonnaarsti juurde. Viimane aeg, sest varitses ilmne oht, et noorimal pojal kukuvad varsti silmad pealuu seest välja, sest ta loeb raamatuid nagu napakas. Ehkki muidu paistis ta igati normaalne, ei saanud isa välistada, et poisi peas oli miski kinni jäänud. Umbes nagu kriimuga grammofoniplaat, kui temasuguse võhiku arvamust küsida.

„Ei, ega ta ei ole päriselt imelik ega mängi lolli,” täpsustas papa Evert küsimust, kui oli väikese patsiendi ooteruumi jätnud ja arsti kabinetiukse enda järelt kinni pannud. „Midagi sellist minu arvates küll ei ole. Teda võib vabalt igale poole kaasa võtta, talle meeldib kala püüda ja ta on kibe käsi õhupüssiga, mis ma talle jõuluks kinkisin. Ainult see lugemine. Ta on küla raamatukoguhoidja ja oma õpetajaga mestis ja niipea kui sa ta silmist lased, tassib ta koju kottide kaupa raamatuid, mis nad talle pähe on määrinud. Mul on täitsa mure, et silmad keerab see tal küll täitsa tuksi.”

Arst uuris asja. Valgustas üheksa-aastase Lars Martin Johanssoni silmi, kõrvu ja nina. Mudis ta pead ja toksis väikese haamriga ta põlvi ja sinnamaani paistis kõik kombes olevat. Siis lasti tal lugeda seinal oleva tahvli kõige alumise rea tähti. Kõigepealt mõlema silmaga ja seejärel nii, et käsi kõigepealt vasakul ja siis paremal silmal, ikka ei midagi erilist.

„Poisinaaskel on terve nagu purikas,” võttis doktor asja kokku, kui patsient sai loa tagasi ooteruumi minna.

„Sa siis ei arva, et tal oleks prille vaja? Mingit abi peaks ju ikka saama,” ei jätnud Evert jonni.

„Neid on tal vaja sama palju kui kotkal, ma ütleksin,” ütles doktor.

„Aga see lugemine? Poiss tundub ju justkui ära tehtud. Peas sa tal miskit viga ei leia?”

„Ju talle meeldib lugeda. Mõnele meeldib,” ütles jaoskonnaarst ja ohkas millegipärast raskelt. „Kõige hullem asi, mis võib juhtuda, on vahest see, et temast saab maa-arst,” ütles ta ja ohkas uuesti.

Siis sõitsid Evert ja tema noorim poeg koju talusse ega rääkinud sel teemal enam sõnagi. Rohkem kui kümme aastat hiljem sõitis Lars Martin Stockholmi, et politseinikuks saada ja rahus lugeda. Enamjaolt kuritegudest, millest enamik oli toimunud päriselus, harvemini fantaasiamaailmas. Võiks arvata, et ta jõudis sinna suure ringiga, aga kõik teekonnad pole lihtsate killast ja sihtpunkti viib rohkem teid kui vaid üks.

Pärast mõningast riiulitel tuhnimist leidis Johansson lõpuks raamatu, mida ta otsinud oli. Seitsmes köide, see, mis rääkis Gustavi ajast, Carl Grimbergi klassikalisest Rootsi ajaloo käsitlusest: „Rootsi rahva imepärased saatused”. Ilus väike raamat, mis pakkus käegakatsutavat meelelist naudingut, esimene väljaanne, poolnahkköide ja kullatrükk seljal.

Selleni ei küüni arvutikutid kunagi, hoolimata kõikidest võrgustikest ja otsimootoritest, mõtles Johansson rahulolevalt, kui oli valanud oma klaasi viimase tilga õhtusöögiveini, end diivanil mugavalt sisse seadnud ja hakanud lugema Gustav III mõrvast ja ajast, mil ta elas. Enam lähemale omaenda mõrvaohvrile ja sarnasele Rootsis toime pandud kuriteole ei olegi võimalik pääseda, mõtles ta.

Lugemisele kulus üle tunni, enamikku ta juba teadis, ning seejärel võttis ta paberi ja pastaka, et oma mõtted üles tähendada.

Ooperi maskiball Stockholmis 16. märtsil 1792. Kuritegelik seltskond ohvri ümbruses, kes teda ja tema põhimõtteid vihkas. Aadlikud, õukondlased, kuninga oma ihukaitse. Kuritegelik seltskond, kellele serveeriti võimalus hõbekandikul. Isikliku kutsega ja piisavalt suure ajavaruga, et jõuaks seda ära kasutada. Kuritegelik seltskond, kellelt eeldati maski kandmist juba enne seda, kui nad asja kallale asusid.

Kuritegelik seltskond, mille kõikidel liikmetel oli ligipääs tulirelvadele – Johansson muigas seda üles kirjutades –, ja kellest omakorda vähemalt üks oli piisavalt motiveeritud, et ohvrile ligi astuda, relv välja võtta, sihtida ja päästikule vajutada. Motiiv, võimalus ja vahend, võttis Johansson andmed kokku samamoodi, nagu kindlasti ka tema toonased kolleegid.

Ohver, keda vihkasid paljud, aadlikud, sõjaväelased, rikkad kodanlased. Ühesõnaga peenem rahvas, kelle võim oli nende mõõkades, rahataskutes ja ajaloos ja kes kartsid, et isevalitsejast monarh võtab neilt selle igaveseks ära. Ohver, keda paljud armastasid. Luuletajad ja kunstnikud, selle sära eest, mis nende väitel iseloomustas kuningas Gustavi päevi, ja just nende puhul oli ka majanduslik põhjus igati arvestatav, mõtles Johansson.

Seda, et ka suur osa lihtrahvast näis olevat oma kuningat armastanud, ei olnud niisama lihtne mõista. Pidevatest sõdadest piinatud riigi rahandus oli krahhi äärel, igapäevast häda ja viletsust iseloomustasid ikaldus, nälg, katk ja tavalised haigused. Rahvas vist lihtsalt ei saanud aru, mõtles talulaps Johansson ja ohkas.

Paljude poolt vihatud, paljude poolt armastatud, aga nende pooluste vahepealsetele tunnetele ei jää kuigi palju ruumi. Mida võiks niinimetatud motiivipildilt veel nõuda, võttis Johansson asja kokku, pestes vannitoas hambaid pärast töist päeva, omavalmistatud suurepärast söömaaega ja lõpuks veel mõningast lõbulugemist. Parimal juhul olen ka mina midagi õppinud, mõtles ta.

Kümne minuti pärast ta magas. Naeratus huulil, aga muidu täpselt nagu alati. Selili, sõrmed rinnal vaheliti, mehelikult norsates, turvaliselt omaenda kehas, unenägudeta. Või vähemalt selliste unenägudeta, mis jääksid meelde või mida ta vähemalt aimakski, kui järgmisel hommikul ärkab.

Enamasti uinus Lars Martin Johansson viimasena ja ärkas esimesena, aga erandkorras oli tema naine ilmselt varem üles tõusnud. Nõrk kohvilõhn andis mehe tundlikule ninale häiret ja äratas ta üles. Kuigi kell oli alles seitse hommikul, oli see ikkagi tavapärasega võrreldes kaks tundi hiljem. Tema naine Pia oli jõudnud juba hommikusöögi lauale panna – „ma olen rüganud nagu loom, et kuidagigi eilse õhtusöögi eest tasuda” – ja ajalehe kohta andis ta vihje täiesti möödaminnes, süütu naeratuse saatel.

„Sa oled muide lehes,” ütles Pia talle kohvi välja valades. „Miks sa midagi ei öelnud?”

„Mille kohta?” küsis Johansson, segades sooja piima oma kohvitassis.

„Et sa oled algatanud uue Palme-juurdluse.”

Mida põrgut sa nüüd räägid, naine, mõtles Johansson, kes ei oleks isegi unes näinud, et ütleb selle valjusti välja. Mitte oma armastatud naisele pärast ligi kahtkümmend abieluaastat. See, et kõik päevad ei olnud ühtviisi head olnud, ei kaalunud kuidagi üles fakti, et paljud olid olnud piisavalt head ja mitmed kaugelt paremad kui see, mida oleks ühel mehel õigus nõuda isegi oma naiselt.

„Mida sa räägid, kullake,” ütles Johansson. Mida kuradit ta räägib, mõtles ta.

„Loe ise,” ütles Pia ja ulatas selle „Dagens Nyheteri”, mille ta oli millegipärast asetanud oma tooli kõrvale põrandale.

„Püha jumal,” oigas Johansson ja vahtis mitte kuigi meelitavat pilti iseendast riigi suurima hommikulehe esiküljel.

„Viimane aeg, arvan mina isiklikult,” ütles naine. „Ma mõtlen uueks Palme-juurdluseks,” täpsustas ta. „Kuigi võib-olla peaksid hoolitsema selle eest, et neil oleks sinust parem pilt. Pärast selle pildi tegemist oled sa ju päris palju alla võtnud.”