Читать книгу Vaba langemine otsekui unenäos - Leif G. W. Persson - Страница 11

Anna Holtile ei tulnud mõttessegi Palme-ruumis istuda. Selle kipaka kokkupandava laua ääres, mille nad olid ise kohale tassinud ja kuhu hädavaevu mahtusid ära arvutid, mis Lisa Mattei nende jaoks ühendanud oli. Sellepärast oli Lisa nendesamade arvutite abil lokaliseerinud dokumendid, mida Holt vajas „Palme-mõrvari” Christer Petterssoni uurimiseks. Lõpuks olid nad üheskoos tassinud materjali Holti kabinetti, kus ta kavatses neid rahus ja vaikuses lugeda. Kokku kümmekond kausta, mis moodustas kõigest murdosa kogu Petterssoni kohta käivast materjalist. Samas olid need osad, mis Mattei hinnangul pidanuks katma olulisima tema isikust kuni süüdistuse esitamiseni mais 1989, eluaegse vangistuse määramiseni Stockholmi linnakohtus paar kuud hiljem ja kuni kõik see keerati pea peale, kui üksmeelne ringkonnakohus ta sama aasta novembris süüdistusest vabastas.

Kui Holt oma koormaga ruumist kadus, oli ta märganud Jan Lewini murelikku pilku. Lewini maailmas ei olnud seda laadi dokumendid asjad, mis kaenlasse võtta ja minema viia. Kõige vähem veel siis, kui neid hoiti Palme-ruumis. Väljavõetud dokumendid tuli eraldi nimekirja märkida, tagasi tuua niipea, kui ülesanne oli täidetud, ja tagasitoomine samas nimekirjas fikseerida. Kuupäev, kellaaeg, allkiri. Et kõik ta kolleegid tegid nii nagu Holt, oli küll tõsi, aga samas ka kurb selgitus sellele, et temasugustel hoolikatel inimestel oli sageli paras peavalu oma tööks vajalikke dokumente leida.

Kahju, et Jan on selline pabistaja. Ta näeb ju tegelikult väga hea välja, mõtles Holt, kui ta koos Lisaga uksest välja, omaenda kabineti segamatusse kadus.

„Kas ma saan sind veel millegagi aidata?” küsis Lisa Mattei, kui ta kaustad Holti lauale asetas.

„Praegu on hästi,” naeratas Holt. „Eks sul ole endal ka tegemist.”

„Ma koostasin sulle selle,” ütles Mattei, andes Holtile kiletasku, mida ta oli kaenla all hoidnud.

„Mille kohta?” küsis Holt.

„Mõningad huvipakkuvad kuupäevad Christer Petterssoni kohta ning tema väljavõte isiku- ja karistusregistrist. Leiad selle kindlasti ka mingist kaustast, aga lisakoopia võib ju ikka olla, kui tahaksid ise märkmeid teha. Muidu ei ole midagi erilist ja enamikku sa kindlasti juba tead. Aga mõnikord võib olla hea, kui täpsed kuupäevad ja sellised asjad on käepärast.”

„Millal sa seda jõudsid?”

„Niipea kui ma teada sain, millest Johansson rääkida tahab.”

„Aga see oli ju enne seda, kui me otsustasime, et mina uurin Petterssoni.”

„Keegi meist pidi seda tegema,” nentis Mattei õlgu kehitades. „See oli ju ette teada,” ütles ta naeratades.

„Aitäh,” ütles Holt. Väike Lisakene, mõtles ta. Tema pea lõikab kiiremini kui meil teistel siin kokku.

Kui ta oli ukse kinni pannud, koristas ta kõik muud asjad kirjutuslaualt ära. Pani kaustad mugavalt haardeulatusse, võttis märkmeploki ja pastaka, nõjatus küllaltki mugava kontoritooli seljatoele, võttis Matteilt saadud kiletasku Christer Petterssoni kohta ja tõstis lõpuks jalad kirjutuslauale. Kõik vastavuses üldiste nõuannete ja näpunäidetega mitmesugustes elulistes küsimustes, mida tema kõrgeimal ülemusel oli kombeks kolleegidele lahkelt jagada, kui ta vastavas tujus oli.

Lars Martin Johanssoni, „Näsåkeri geeniuse” – nagu teda nimetasid need kolleegid, kes ei uskunud, et ta suudab „näha nurga taha”, ja niipea kui ta oli kindlalt nende kuuldekaugusest väljas – arvates oli see nimelt peaaegu kõige ideaalsem kehaasend, kui tuleb tegelda „nõudlikumat sorti lugemisega”. Jalad tuleb asetada peast kõrgemale, et lihtsustada vere voolamist ajju, ja veel kõige parem oleks lamada mugaval ja piisavalt pikal diivanil, kus on sobiv kogus patju.

Oluline oli ka see, et diivaniga ruumis poleks liiga soe. Johanssoni arvates, kes viitas siinkohal tavaliselt ühele suuremale Jaapanis tehtud sotsiaalmeditsiinilisele uuringule, mille autorite nimesidki ta teadis, eeldas see lugemismoodus umbes sama temperatuuri kui paremate veinide säilitamine.

Esimest korda tutvustas Johansson seda hingelähedast teemat, kui nad istusid paari aasta eest ühe uhkemat sorti personalipeo lõpus baaris.

„Siis on vist küll külm,” väitis Holt vastu.

„Külm ja külm,” turtsatas Johansson. „Õhk peabki külm olema. Siis mõtled kõige paremini. Peab olema täpselt nii külm, et pea lööb klaariks, aga ilma et taguots ära külmuks.”

„Jah, aga minu meelest hoitakse veini mingi kümne-kaheteist kraadi juures.”

„Eks see oleneb,” ütles Johansson ebalevalt. „Aga üle kuueteist kraadi ei tohi toas kindlasti olla. Lugemiseks, ma mõtlen,” täpsustas ta. „Magamiseks peaks olema veel märksa külmem.”

„Liiga külm,” ütles Holt kindlalt pead raputades. „Minu jaoks kaugelt liiga külm. Ma ei suudaks üleüldse mõelda, kui mu tuba oleks nii külm.” Ei tea, kas tema vaene naine on eskimo, mõtles ta.

„Nojah, eks ma seda umbes aimasin,” nentis Johansson ja rohkem sellest asjast tol õhtul ei räägitud.

Akna avamine ei tule vist sellisel päeval kõne alla, ohkas Holt ja kõõritas päikesepaistet allatõmmatud ruloode taga. Oma diivani võib samuti ära unustada. Johansson ei olnud selles asjas mingeid konkreetseid samme astunud ja ainus kogu kriminaalpolitseis, kellel oli piisavalt suur ja mugav diivan eriti nõudlikeks vaimseteks ülesanneteks, oli loomulikult tema ise. Hästi informeeritud allikate andmetel kasutati seda eranditult tema igapäevasteks lõunauinakuteks. Seni ei olnud kellelgi veel õnnestunud teda sellel diival lamamas ja lugemas näha.

See mees on nagu suur laps, mõtles Holt. Ohkas uuesti ja hakkas lugema Matteilt saadud pabereid Palme-mõrvari Christer Petterssoni kohta.

Christer Pettersson sündis 23. aprillil 1947 Solnas. Surnud oli ta ligi kolme aasta eest viiekümne seitsme aasta vanuses, 29. septembril 2004. Palme-uurijate materjalides oli ta esimest korda esile kerkinud juba pühapäeval, 2. märtsil 1986, vähem kui kaks ööpäeva pärast peaministri mõrva.

Siis olid nimelt Jan Lewin ja tema kolleegid, kes vastutasid taustauuringu eest, saanud valmis oma esimesed ülevaated varasematest rasketest vägivallakuritegudest, mis olid aset leidnud Sveavägeni-Tunnelgatani ristmikul, kus peaminister maha lasti. See oli kaalukas nimekiri, mis hõlmas tuhatkond kuritegu ja rohkem kui tuhat inimest. Üks neist oli Christer Pettersson, kes oli kuusteist aastat varem, detsembris 1970, läinud tülli talle tundmatu mehega maa all metroojaamas, kõigest viiekümne meetri kaugusel peaministri mõrvapaigast. Pettersson oli meest taga ajanud välja tänavale, kus oli sõnavahetuse lõpetuseks löönud kaasas olnud torkerelvaga oma ohvrile südamesse. Paari nädala pärast võttis politsei ta kinni ning järgmise aasta juunis mõisteti ta süüdi tapmises ja talle määrati psühhiaatriline sundravi.

Ei olnud see mitte esimene kord, kui ta Rootsi õigussüsteemiga vastuollu läks. Politsei karistusregistri väljavõttes oli märkeid mitmesaja kuriteo kohta. Esimesest korrast aastal 1964, kui ta oli seitseteist aastat vana, kuni ta surmani välja. Viimased märkmed olid sattunud registrisse samal suvel, kui ta suri. Pettersson oli veetnud ligi pool oma täiskasvanuelust vanglates, vaimuhaiglates ja võõrutusravil. Kõik tema kuriteod kaldusid vägivallale. Samal ajal ei olnud ühtki märki sellest, et ta oleks kasutanud tulirelva, ei enne ega pärast peaministri mõrva. Ei olnud märke ka poliitilistest ega ideoloogilistest mõjuritest. Petterssoni vägivallategude ohvriks langesid tavaliselt isikud, kellel oli samasugune sotsiaalne staatus nagu temal endal või kellelt oleks võinud oodata temasuguste kontrolli all hoidmist. Mehed, kellega ta oli tülli läinud või kellelt raha või uimasteid röövinud, naised, keda ta oli tundnud või kellega elanud ja keda peksnud. Lisaks politseinikud, korravalvurid, kaupluste turvatöötajad.