Читать книгу Vaba langemine otsekui unenäos - Leif G. W. Persson - Страница 5

Kaheksa nädalat varem, kolmapäeval, viieteistkümnendal augustil. Keskkriminaalpolitsei peakorter Stockholmis Kungsholmenil.

„Olof Palme,” ütles keskkriminaalpolitsei peadirektor Lars Martin Johansson. „Kas see nimi tuleb härrastele tuttav ette?”

Millegipärast näis ta seda öeldes isegi nagu pisut elevil. Äsja puhkuselt naasnud, nägusalt jumekas, punased traksid ja lipsuta linane särk õrnalt tähistamas üleminekut puhkuselt argipäevale. Ta nõjatus oma kohal koosolekulaua otsas ettepoole ja lasi pilgul rännata üle nelja inimese, kes olid sama laua äärde kogunenud.

Keegi ei paistnud tema vaimustust jagavat. Kõhklevaid pilke olid vahetanud neljast kolm: ülemkomissar Anna Holt, kriminaalkomissar Jan Lewin ja kriminaalkomissar Lisa Mattei, samas kui seltskonna neljas liige, kriminaalkomissar Yngve Flykt, kes oli Palme-rühma juht, näis küsimuse üle pigem piinlikkust tundvat ja püüdis selle kompenseerimiseks välja näha viisakalt eemalolev.

„Olof Palme,” kordas Johansson, kelle hääl kõlas nüüd nõudlikumalt. „Kellelgi ei hakka kell helisema?”

Lisa Mattei oli see, kes viimaks vastas. Seltskonna noorim, aga klassi priimuse rolliga ammu harjunud. Kõigepealt piidles ta silmanurgast Palme-juurdluse juhti, kes oli vaid noogutanud ja väsinud välja näinud, siis vaatas ta oma märkmikku, mis oli tegelikult täiesti tühi nii märkustest kui ka tavalistest krõnksudest ja sirgeldustest, mida ta sinna ikka joonistas, olenemata jututeemast. Seejärel võttis ta kahe lausega kokku Olof Palme poliitilise karjääri ja nelja lausega tema lõpu.

„Olof Palme,” ütles Mattei. „Sotsiaaldemokraat ja Rootsi kõige tuntum sõjajärgne poliitik. Kahel korral riigi peaminister, aastatel 1969 kuni 1976 ja 1982 kuni 1986. Tapeti Stockholmi südalinnas Sveavägeni ja Tunnelgatani ristmikul kakskümmend üks aastat, viis kuud ja neliteist päeva tagasi. Oli reede õhtu, 28. veebruar 1986, kell oli kakskümmend minutit üksteist läbi. Teda tulistati selja tagant ühe korra ja surm oli peaaegu silmapilkne. Ise olin ma tol ajal kõigest üheteistaastane, nii et kardetavasti ei suuda ma kuigi palju rohkem lisada,” lõpetas Mattei.

„Ära sa räägi,” venitas Norrlandist pärit Johansson flegmaatiliselt. „Ohver oli peaminister ja korralik mees, ja kui tavalised on õieti sellises kohas sellised ohvrid? Mina olen küll kõigest keskkriminaalpolitsei juht, aga ma olen ka korraarmastaja ja lahendamata juhtumite suhtes ülimalt allergiline,” jätkas ta. „Võtan neid lausa isiklikult, kui te peaksite imestama, miks te siin istute.”

Selle üle ei olnud keegi imestanud. Samas ei paistnud keegi ka ülemäära innukas. Igatahes nii see kõik algas. Nagu selliste uurimiste puhul peaaegu alati. Mõned politseinikud istuvad ümber laua ja räägivad asjast. Aga ilma vilkurite ja sireenideta ning kohe kindlasti ilma laskevalmis teenistusrelvadeta. Kuigi esimesel korral, üle kahekümne aasta tagasi, oli see alanud niimoodi, nagu see peaaegu kunagi ei alga. Vilkurite, sireenide ja laskevalmis teenistusrelvadega. Kasu sellest ei olnud. Kõik lõppes halvasti.

Seejärel arendas Johansson edasi oma mõtteid sellest, mida tuleks teha. Tegutsemise motiividest ja sellest, kuidas kõike praktiliselt korraldada. Nagu nii palju kordi varemgi, oli ka tema toetunud oma isiklikule kogemusele, ilmutamata sealjuures vähimatki ei ehtsat ega teeseldud häbelikkust.

„Minu isikliku kogemuse kohaselt on nii-öelda umbe jooksnud juhtumi puhul sageli mõttekas kutsuda juurde uusi inimesi, kes vaataksid seda värske pilguga. Kanapimedaks on lihtne jääda,” ütles Johansson.

„Ma saan aru, mida sa öelda tahad,” ütles Anna Holt ja tema hääl oli nähvakam, kui ta oli kavatsenud. „Aga vabandust…”

„Loomulikult,” katkestas teda Johansson. „Kui sa ainult lased mul kõigepealt lause lõpetada.”

„Ma kuulan,” ütles Holt. Et ma ka iial ei õpi, mõtles ta.

„Kui aastaid on juba omajagu turjale kogunenud nagu minul, siis suureneb kahjuks risk, et pärast katkestamist ei tule enam meelde, mida sa öelda tahtsid,” selgitas Johansson ja naeratas Holtile veel sõbralikumalt. „Kuhu ma nüüd jäingi,” jätkas ta.

„Kuidas boss seda kõike mõelnud on?” pistis Mattei vahele. „Meie juurdlust,” täpsustas ta.

„Aitäh, Lisa,” ütles Johansson. „Aitäh, et aitad vana meest.”

Mida Johansson õieti teeb, mõtles Holt imestusega. Ja veel Lisaga, uskumatu.

Johanssoni arvates ei olnud tegu uue Palme-juurdluse käivitamisega ning need uurijad, kes sellega juba seotud olid ja kes mitmelgi juhul olid sellega seotud olnud terve oma kriminaalpolitseis töötatud aja, võivad muidugi rahulikult oma õrrel edasi istuda.

„Nii et selle tahan ma kohe alguses selgeks teha, Yngve,” ütles Johansson ja noogutas sõbralikult Palme-rühma juhile, kes näis siiski rohkem mures kui kergendatud.

„Ei-ei,” ütles Johansson. „Kõik sellised mõtted võite ära unustada. Olin ette kujutanud midagi märksa lihtsamat ja mitteformaalsemat. Minu eesmärk on saada lihtsalt teine arvamus. Mitte uue uurimise algatamine. Ainult teine arvamus tarkadelt kolleegidelt, kes näeksid juhtumit värske pilguga.”

„Ma tahan, et te vaataksite juurdluse läbi,” jätkas ta. „Kas on midagi, mida me pole teinud, aga oleksime pidanud tegema? Kas materjalis endas on midagi, mida me pole tähele pannud ja millest tasuks kinni haarata? Sel juhul tahan ma seda teada ja nii lihtne see ongi.”

Hoolimata tema lootusrikkast viimasest punktist pühendati järgmised kolm tundi neljast kolmelt ruumisviibijalt laekunud vastuväidete arutamisele. Ainsana ei lausunud sõnagi Lisa Mattei, aga kui nende kohtumine läbi sai, oli tema märkmeplokk ikkagi niisama täis soditud nagu ikka. Osalt oli kirjas tema kolleegide öeldu. Osalt tema tavapärased krõnksud ja sirgeldused, millel puudus jutuga vähimgi seos.

Esimesena võttis sõna kriminaalkomissar Jan Lewin, kes pärast sissejuhatavat ja ettevaatlikku köhatust haaras kärmesti kinni Johanssoni põhiargumendist, nimelt et on vaja uut värsket pilku. Idee kui selline oli suurepärane. Ise oli ta seda lähenemist sageli pooldanud. Eriti sel ajal, kui ta oli keskkriminaalpolitsei niinimetatud külmade ehk vanade, ummikusse jooksnud juhtumitega tegeleva rühma juht. Ent just seetõttu oli just tema just selle ülesande jaoks eriti ebasobiv.

Juurdluse algusaastatel töötas Lewin toonases Stockholmi vägivallakuritegude osakonnas ja just tema oli vastutanud suure osa selle juurdluse jälitusmaterjali kogumise eest. Alles siis, kui keskkriminaalpolitsei juhtumi üle võttis, naasis ta oma endiste tööülesannete juurde Stockholmi vägivallakuritegude osakonnas ja ka seal oli ta mingitel aegadel abistanud Palme-juurdlust, muu hulgas uute laekunud vihjete registreerimise ja kontrollimisega.

„Ma ei tea, kas boss seda mäletab, aga juurdluse juht, kes oli sel ajal Stockholmi lääni politseiülem, Hans Holmér, kogus kokku suure hulga andmeid, millel iseenesest ei pruukinud olla otsest seost mõrvaga, aga mis mõnel juhul võivad osutuda väärtuslikuks.” Lewin noogutas selgitavalt Lisa Matteile, kes oli ju tol ajal olnud kõigest väike tüdruk.

„Toonast politseiülemat ma mäletan,” ütles Johansson. Olgu muld talle raske, mõtles ta. „Kuigi enamik, mis ta välja suutis mõelda, on mul õnnestunud mälust kustutada. Mis sinu lauale sattus, Lewin?”

Omajagu parimal juhul ähmase väärtusega asju, Lewini hinnangul.

„Kõik hotellibroneeringud Stockholmi piirkonnas enne ja pärast mõrvahetke. Kõik riigist sisse- ja väljasõitmised, mida sai kinnitada tavaline passi- ja piirikontroll, kõik valesti parkimised üle kogu Stockholmi kuriteo ajal, kõik kiiruseületamised ja muud liiklusrikkumised üle kogu riigi mõrvaööpäeva jooksul, ööpäev enne ja ööpäev pärast seda, kõik teised kuriteod ja politsei sekkumised Stockholmi piirkonnas mõrva toimepanemise ajal. Lisasime juurde kõik, alates purjuspäi kaklemistest ja korteritülidest kuni tavaliste kuritegudeni, millest tolle ööpäeva jooksul teatati. Kogusime kokku ka õnnetusjuhtumid. Pluss kõik enesetapud ja imelikud surmajuhtumid, mis olid aset leidnud enne ja pärast Palme mõrva. Ma tean, et kui mina juurdluse juurest lahkusin, tegeldi ikka veel selle osaga. Materjali oli palju, nagu te mõistate. Sadu kilosid paberit, kümneid tuhandeid lehekülgi, ja ma räägin ainult sellest, mis minu ajal laekus.”

„Lai ja eelarvamusteta lähenemine,” nentis Johansson, kelle hääl kõlas kahtlaselt rahulolevana.

„Jah, eks seda niimoodi nimetatakse,” ütles Lewin, „ja mõnikord see ka töötab, aga seekord jäi peaaegu kõik läbi töötlemata vedelema. Lihtsalt ei olnud aega midagi teha. Istusin ja lasin silmad üle sellest, mis tuli, ja üksjagu oli tegemist juba sellega, mis kõige rohkem silma torkas. Üheksakümmend protsenti kõikidest paberitest läks üldjoontes otse tagasi kastidesse, kus nad alguses olid olnud.”

„Too mõni näide,” ütles Johansson. „Mis sulle, Lewin, silma torkas?”

„Näiteks meenuvad mulle neli enesetappu,” ütles Lewin. „Esimene toimus kõigest paar tundi pärast peaministri mõrva. Ma mäletan seda üksikasjalikult, sest kui ma oma laual olnud pabereid läbi käisin, siis tundsin õrnalt neid vanu häid vibratsioone, mis võivad tekkida, kui asi kuumaks läheb.” Lewin vangutas mõtlikult pead.

„See, kes end ära tappis, oli end oma kodumaja keldritoas üles poonud. Üks eelpensionil valvur, kes elas Ekeröl, paarikümne kilomeetri kaugusel Stockholmist. Ta oli ühe politseiniku naaber, nii et tollelt ma teada saingi. Lisaks oli tal ühekäerelva luba, pealekauba oli tegu revolvriga, mis võis väga hästi klappida infoga, mis meil tolleks hetkeks mõrvarelva kohta oli. Tuttavad pidasid teda üldiselt pisut kummaliseks. Eraklik, aastaid tagasi lahutatud, alkoholiprobleem ja muu tavaline jutt. Ühesõnaga näis ta lootustandev, aga tal oli mõrvaõhtuks alibi. Kõigepealt oli ta tülitsenud paari naabriga, kes õhtul kümne paiku oma koeraga jalutasid. Siis oli ta helistanud lauatelefonilt oma eksnaisele, kokku kolm korda, kui ma õigesti mäletan, ja temaga jauranud umbes samal ajal, kui Palme maha lasti. Mul ei olnud sugugi raske teda maha tõmmata. Tema revolvri leidsime muide läbiotsimisel üles. Sellega tehti isegi proovilaskmisi, kuigi me saime juba siis aru, et kaliiber on vale.”

„Aga teine?” Johansson vaatas oma kolleegile peaaegu lõbustatult otsa.

„Ei,” ütles Lewin. „Pean sulle pettumuse valmistama, aga just nende lugudega tegelesin ma päris hoolsalt, kui nii võib öelda. Ma mäletan, et kui meedia hakkas jahuma sellest nii-öelda politseijäljest, et meie kolleegid olevat Palme mõrvanud, siis läksin omal algatusel uuesti materjali kammima ja just seda kontrollima. Kõiki valesti parkimisi ja muid liiklusrikkumisi, kus sõidukit või rikkujat sai seostada politseinikega, olenemata sellest, kas nad täitsid parajasti töökohustusi või ei.”

„Aga ka see ei andnud midagi,” ütles Johansson.

„Ei,” vastas Lewin. „Peale mõne üsnagi fantastilise selgituse selle kohta, miks just see politseinik ei peaks maksma oma parkimistrahvi või miks oli tema auto sattunud nii imelikku kohta.”

„Täpselt,” ütles Johansson. „Ikka need samad vanad naistelood, ma pakun. Igatahes oleks sul ju päris huvitav oma vanade kastide juurde tagasi pöörduda? Ma mõtlen nüüd, kui sul on neile uus perspektiiv. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mulle jääb mulje, et see ülesanne ei tundugi sulle väga ebameeldiv. Ja et sa võiksid heita pilgu ka kõigele muule, kui sa juba selle sees oled, eks.”

„Mõningase reservatsiooniga värske pilgu suhtes,” ütles Lewin ja tema hääl kõlas positiivsemalt, kui ta oli kavatsenud. „Jah, võib-olla. Mõte kui selline on hea.”

Argpüks, mõtles Anna Holt, kellel ei olnud mõtteski lasta Johanssonil nii kergelt pääseda.

„Kogu lugupidamise juures, boss, ja kuigi ka mina usun seda värske pilgu juttu ja kuigi ma ise pole selle juurdluse lähedussegi sattunud, ei usu ma ikkagi sellesse ideesse,” ütles Holt. Nüüd on see öeldud, mõtles ta.

„Ma kuulan, Anna,” ütles Johansson, silmis sama pilk, mille ta oli õppinud esimeselt päris oma põdrakoeralt. Pilk, millele otse loomulikult järgneb jäägitu positiivne tähelepanu. Kui tema ja kuts olid jahil pausi teinud, kui ta oli käskinud kutsil ilusti istuda, ja just enne seda, kui ta andis talle toidukotist viilu vorsti. „Mida sa silmas pead?”

„Ma pean silmas seda, et ma ei suuda ette kujutada ühtki rohkem läbihekseldatud juurdlust Rootsi politsei ajaloos. Seda on uuritud ikka ja jälle igast võimalikust ja võimatust vaatenurgast. Ilma nimetamisväärsete tehniliste tõenditeta. Tunnistajatega, kes tarvitati ära juba kahekümne aasta eest ja kellest paljud on kindluse mõttes juba surnud või ei saa nendega enam rääkida. Kus ainus mainimist väärt kahtlusalune, ma pean silmas muidugi Christer Petterssoni, mõisteti Stockholmi linnakohtus ligi kahekümne aasta eest süüdi, et ringkonnakohus ta pool aastat hiljem õigeks mõistaks. Samale Petterssonile üritati kümne aasta eest esitada uus süüdistus, aga prokuröri taotlus lükati tagasi. Sama Pettersson, kes suri mõne aasta eest. Nagu poleks kõigest varem juhtunust juba piisanud, et tema toimikut sulgeda.”

„Sa tuletad mulle meelde seda klassikalist sketši, Anna. See vist võitis isegi mingi maailma parima telesketši preemia. See Monty Pythoni surnud papagoi lugu, tead küll,” ütles Johansson. „Kas see ei olnud mitte Norwegian Blue? Oli vist selline nimi? Papagoil, ma mõtlen.”

„This parrot is dead. Tead küll seda stseeni, kus ärritunud klient seisab loomapoes ja taob oma surnud papagoid vastu letti,” selgitas vaimustuses Johansson ja lõi samal ajal jutu näitlikustamiseks rusikaga vastu lauaplaati.

„Ikka tean,” ütles Holt. „Kuidas soovid. See juurdlus on surnud. Sama surnud kui Monty Pythoni papagoi.”

„Võib-olla on ta ainult veidi väsinud,” ütles Johansson. „Kas see poemüüja ei öelnud seal sketšis niimoodi? See, kes oli papagoi müünud. Kui klient kaebama tuli. Ta ei ole surnud, ainult veidi väsinud. Mul on tunne, et äkki ongi sedasi. Mitte surnud, vaid veidi väsinud.”

Ära proovigi, mõtles Holt. Alla anda ta küll ei kavatsenud, hoolimata kõikidest ülemuse suitsukatetest ja läbinähtavatest naljadest.

„Palme juurdlus ei ole kinni jäänud,” kordas Holt. „Palme juurdlus on läbi hekseldatud, puruks hekseldatud. See ei ole külm juhtum, isegi mitte jääkülm. See on surnud.”

„Sa ei pea end üles kütma, Holt. Ma saan aru, mida sa räägid,” ütles Johansson, kelle hääl polnud enam raasugi kena ega sõbralik. „Mulle endale tundub, et ehk on see lihtsalt pisut väsinud. Et võib-olla tuleks sellele värske pilk heita. Lähtuda vanast heast politsei põhireeglist, mis selliste asjade puhul alati kehtib.”

„Hinda olukorda adekvaatselt,” ütles Holt, kes tundis oma Johanssoni.

„Täpipealt,” ütles Johansson ja naeratas sama sõbralikult kui enne. „Tore kuulda, et me oleme ühel nõul, Anna.”

Viimasena võttis sõna komissar Yngve Flykt, Palme-rühma juht. Kui temal oleks olnud vähegi sõnaõigust, poleks seda koosolekut kunagi toimunud. Ise oli ta rahumeelne mees ja arvestades seda, mida ta oli oma kõige kõrgema ülemuse kohta kuulnud, eriti selle kohta, mida too võib pihta hakata korraldustele mitte alluvate kolleegidega, oli ta juba algusest peale päästmatult kadunud.

Kogu lugupidamise juures ülemuse vastu, kahtlemata mõtte kui sellise tulise pooldajana, lisaks rõõmu ja tänutundega ülemuse selge väljaütlemise eest, et hästi sissetöötatud ja toimiva organisatsiooni muutmine ei tule kõne alla, kogu lugupidamise juures kõige selle vastu ja ka selle vastu, mis ta kiiruga ära on unustanud, soovis ta ometi, ja muidugi ainult heade kavatsustega, osutada mõningatele praktilistele probleemidele, mida kolleeg Lewin tegelikult juba puudutas…

„Mida sa mõtled?” katkestas teda Johansson.

„Meie uurimismaterjali,” ütles Palme-juurdluse juht Johanssonile peaaegu anuvalt otsa vaadates. „Selle kogus ei ole ka väga suure juhtumi kohta tavapärane, kui nii võib öelda. Ma ei tea, kas sa oled all meie juures käinud ja seda näinud, aga see materjal on kolossaalne. Lihtsalt hiiglaslik. Nagu sa ehk tead, võtab see enda alla kuus ruumi meie koridoris. Oleme juba viis vaheseina maha võtnud ja varsti on järgmise kord. Kaustu ja kaste on maast laeni.”

„Ma kuulan,” ütles Johansson. Kujundas oma pikkadest sõrmedest kirikuvõlvi ja naaldus tooli seljatoele. Flykt,^[1.] mõtles Johansson. See on vist kaasa sündinud.

„Nii palju kui mina ja mu uurimisrühma kolleegid oleme aru saanud, on tegu kogu maailma politseiajaloo mahukaima uurimismaterjaliga. See pidavat olema isegi suurem kui Kennedy mõrva eeluurimismaterjal ja tolle Šotimaal Lockerbies toimunud Boeingu plahvatuse uurimine.”

„Ma saan aru, mida sa öelda tahad,” katkestas teda Johansson. „Milles probleem? Suur osa on ju nüüdseks juba arvutisse kantud.”

„Muidugi, ja iga päevaga üha enam, aga ega see pole selline asi, et istud maha ja sirvid läbi. Me räägime umbes miljonist A4-leheküljest. Enamik on ülekuulamisprotokollid, nende hulgas on tuhandeid niisuguseid, mis on kümneid lehekülgi pikad ja vahel pikemadki. Ümmarguselt sada tuhat eri dokumenti, mida hoitakse ligi tuhandes kaustas. Rääkimata kõikidest kastidest, kuhu me oleme pannud selliseid asju, mida ei saa panna tavalistesse kaustadesse. Vist selle viimase valitsuskomisjoni ekspert arvutas välja, et juba toona, ja sellest saab varsti kümme aastat, pidanuks kvalifitseeritud uurija tegema kümme aastat täiskoormusega tööd, et materjalist ainuüksi silmad üle lasta. Minu isiklik arvamus on, et selleks kuluks veelgi rohkem aega, ja uusi andmeid laekub kogu aeg.”

„Ma saan aru, mida sa ütled,” ütles Johansson ja tegi parema käega kergelt tõrjuva liigutuse. „Aga mingisugune sõelumine peaks ju siiski võimalik olema? Kui ma päris valesti aru pole saanud, siis peaks seal olema näiteks kümneid tuhandeid lehekülgi tavalisi hullukeste vihjeid ja need saaks ju ometi kõrvale panna?”

„Kardetavasti sellest ei piisa,” väitis Flykt vastu. „Hullude vihjeid on palju rohkem. Nagu boss väga hästi teab, on nende puhul probleem see, et mõni neist võib algul üsnagi veenev tunduda. Nägin mõne aja eest ajalehes intervjuud meie enda keskkriminaalpolitsei professoriga, kus ta väitis, et kui me lahendaksime äkitselt Palme mõrva ära ja kõik saaks selgeks, siis tuleks välja, et üheksakümmend üheksa protsenti kogu uurimismaterjalist on täiesti asjasse puutumatu ja et peaaegu kõik, mis me kokku oleme kogunud, on olnud suisa eksitav. Siinkohal olen ma temaga tõesti täiesti nõus.”

„Kole lugu,” ütles Johansson muiates. „Ma mõtlen fakti, et sa oled sihukesega nõus. Tahan öelda ainult seda, et loomulikult peab saama materjali sorteerida. Kui seda teevad targad värske pilguga kolleegid. Ise olen ma aastaid toime tulnud sündmuse kirjeldusega, niisiis kõige olulisemate tunnistajatega, tehnilise uurimise ja kohtumeditsiini protokolliga.” Johansson tõstis rääkimise ajal ükshaaval sõrmi ja naeratas muhedalt, kui kolm sõrme püsti said.

„Liiatigi,” lisas ta, „on just selle juhtumi kohta olemas nii mõnigi viisakas kokkuvõte, mis suudab vastata tavapärastele küsimustele nagu kus, millal ja kuidas. Seda, kes ohver oli, olevat ju mõistnud isegi korrakaitse kolleegid kõigest paar minutit pärast kuriteo toimepanekut.”

„See on tõsi.” Flykt noogutas kinnitavalt ja näis peaaegu kergendust tundvat, otsekui oleks ta äkki kindlama pinna jalge alla saanud. „Meie enda kurjategijaprofiili rühm on koostöös FBI-ga koostanud nii kuriteo analüüsi kui ka kurjategija profiili. Lisaks on veel analüüse, mille on teinud väliseksperdid, kelle poole me oleme pöördunud. Nii kuriteo enese põhijoontest kui ka detailidest. Näiteks see, mis käsitleb mõrvarelva ja kaht kuuli, mis kuriteopaigalt leiti. Seda on omajagu.”

„Muidugi on,” ütles Johansson ja laiutas käsi samasuguse kõigutamatu veendumusega nagu usukuulutajad tema Ångermanlandi noorusajal. „Nii et mida me ootame?”

Niipea kui Johansson Palme-rühma juhi oma haardest vabaks lasi, hakkasid kõik ruumisviibijad ettevaatlikult toolijalgadega põrandat kraapima, aga Johansson ei teinud nende lootust märkamagi.

„Ma saan aru, et härrased ei jõua ära oodata, millal saaks pihta hakata,” ütles Johansson kõvera muigega, „aga enne kui me lahku läheme, tahan veel üht asja rõhutada. Ühe hoiatuse teele kaasa anda.” Ta noogutas rõhukalt ja vaatas neile kordamööda mõrul ilmel otsa.

„Te ei tohi sellest mitte kellelegi hingata. Üksteisega võite rääkida, niipalju kui asja huvides vajalik. Kui teil on samal põhjusel tarvis rääkida kellegi teisega, peate selleks saama kõigepealt minu loa.”

„Mis ma oma kolleegidele ütlen?” Palme-rühma juht ei olnud just rõõmsa moega. „Ma mõtlen…”

„Mitte midagi,” katkestas teda Johansson. „Kui keegi tahab midagi teada, siis saada ta minu juurde. Sina peaksid seda mõistma paremini kui keegi teine,” lisas ta. „Missuguse põrgu on meedia Palmejuurdlusele kõikide nende aastate jooksul korraldanud. Ma ei taha, et mul oleks kari kolleege, kes jooksevad ringi ja räägivad mingit jama. Kuidas sinu arvates meedia kogu sellest saastast teada saab, millest ta kirjutab? Viimane asi, mida ma homme hommikul silmi avades lehest lugeda tahan, on see, et ma olen algatanud Olof Palme mõrva uue uurimise.”

„Just sellepärast ma arvangi, et minu rühma inimestele tasuks mingit infot anda. Et ei tuleks tarbetuid jutte, ma mõtlen.” Flykt näis seda öeldes peaaegu anuv. „Üks lahendus oleks öelda, et sa palusid Holtil, Lewinil ja Matteil andmete registreerimist kontrollida. Selline töö käib ju jooksvalt, eks, ja sageli tegelevad sellega rühmavälised kolleegid. Või näiteks, et tegu on puhtadministratiivse kontrolliga.”

„Nagu öeldud,” sõnas Johansson. „Ei ühtki sõna. Saada kõik Uudishimulikud Uunod minu juurde ja ma kustutan nende teadmisjanu, ja kui nad sellega ei lepi, siis õnnestub mul kindlasti korraldada neile teisi tööülesandeid. Meie kohtume siin kabinetis nädala pärast. Samal ajal, samas kohas. Küsimusi?”

Küsimusi ei olnud kellelgi ja kui nad laiali läksid, noogutas Johansson kõigepealt põgusalt kolleeg Flyktile. Seejärel naeratas ta sõbralikult Lisa Matteile, palus endale üht eksemplari koosolekuprotokolli puhtandist ja ütles, et pidagu vastu. Holti ta lihtsalt ignoreeris, ja samal ajal kui teised väljusid, kutsus ta Jan Lewini kõrvale.

„Üks asi segab mind selle loo juures,” ütles Johansson.

„Et algusest peale mõeldi valesti,” vastas Lewin, kes oli varemgi juhtunud kuulma, kuidas Johansson samasugust teksti esitab, ja seda rohkem kui ühel korral.

„Täpselt,” nõustus Johansson. „Üksik hull, kes satub juhuslikult kokku julgestuseta peaministriga, keset ööd, keset linna, ja kellel pealekauba on taskus põrsasuurune revolver. Nii näib ju enamik uskuvat, nende hulgas paljud meie kolleegid. Ettevaatlik küsimus küpselt keskealiselt meesterahvalt: kui sageli sellist asja ette tuleb?”

„Ma saan aru, mida sa mõtled,” ütles Lewin.

„Hästi,” ütles Johansson. „Siis kohtume nädala pärast, ja kui sa selle raisa varem kätte peaksid saama, siis võta kindlasti ühendust.”

1 Flykt – rootsi k. põgenemine, taandumine. [ ↵ ]