Читать книгу Vaba langemine otsekui unenäos - Leif G. W. Persson - Страница 8

Pärast hommikusööki käis Johansson kõigepealt duši all ja pani seejärel hoolikalt riidesse. Ei mingit lahtise kaelusega linast särki, ei mingeid punaseid trakse. Selle asemel hall ülikond, valge särk ja diskreetne lips, mustad viksitud kingad, ühesõnaga varustus, mida temasugusel mehel oli tarvis lahinguväljale suundumiseks. Siis läks ta kööki, voltis lehe kokku, pistis selle pintsakutaskusse ja sõitis tööle. Artiklit polnud ta lugenud. Seda polnud isegi vaja, sest piisas põgusast pilgust, et peensusteni aru saada, mis seal kirjas on.

Tööle jõudnud, tervitas ta sõbralikult sekretäri, vehkis tõrjuvalt ajalehega, läks oma kabinetti ja sulges ukse. Alles siis luges ta hoolikalt, pastakas käes, läbi selle, mis oli päeva suurim meediasündmus. Et keskkriminaalpolitsei juht on algatanud „uue salajase Olof Palme mõrva uurimise”. Kas mul oli õigus või oli mul õigus, mõtles Johansson ja ohkas, sest kõik, mis seal kirjas oli, kinnitas ta kartusi.

Isegi pilt. See oli paar aastat vana ja paarikümne kilo jagu paksem Lars Martin Johansson vahtis pahaselt kaamerasse. Muidugi ei olnud selliselt tegelaselt kommentaari saadud ning ajalehe kaks anonüümset allikat olid võinud vabalt möllata ja kõikidest oma kannatustest vesta. Ebapiisavad ressursid, mõistmatud ülemused ja kuidas nende tööülesanded neilt nüüd ära on võetud.

Paks ja õel ülemus, kes on omaenda vajakajäämised vaeste süütute alluvate peal välja elanud, mõtles Lars Martin Johansson.

„Meil paistab olevat tööjärg ees,” ütles Johansson sekretärile, niipea kui too oli teispool tema suurt kirjutuslauda istet võtnud.

„Mõned inimesed on ühendust võtnud ja tahavad sinuga rääkida,” vastas sekretär sama süütul ilmel kui Johanssoni naine.

„Mis neil siis südamel oli?”

„Nad olid midagi lehest lugenud,” vastas sekretär. „Mingist uuest salajasest Olof Palme mõrva juurdlusest, mille sa olevat eile käivitanud.”

„Kes need siis on? Kes ühendust võtsid, ma mõtlen.”

„Enam-vähem kõik, nagu paistab,” vastas sekretär, lastes samal ajal silmad üle paberi, mida ta käes hoidis.

„Ütle mõni nimi,” ütles Johansson.

„No Flykt muidugi. Ta on juba kaks korda siin käinud. Ta tahtis sinuga isiklikult kohtuda, et selgitada võimalikke arusaamatusi seoses selle artikliga.”

„Kujuta pilti,” ütles Johansson. „Ja minul ei olnud õrna aimugi, et Flykt töötab „Dagens Nyheteris”. Ütle sellele närukaelale, et oodaku,” ütles Johansson.

„Noh, võib-olla ma ei ütle nii sõna-sõnalt,” vastas sekretär. „Sest sel juhul oleks vist parem, kui sa seda ise ütleksid. Ma annan teada, et sa võtad päeva jooksul ühendust ja tahad, et ta oleks kättesaadav.”

„Väga hea,” ütles Johansson rahulolevalt, sest ta teadis, et Flykt eelistab oma tööpäeva aegsasti lõpetada, eriti sellistel päevadel nagu täna, mis tõotasid suurepärast golfiilma. „Hoolitse selle eest, et ta oleks majas olemas, kuni ma ühendust võtan.”

„Ma saan täpselt aru, mida sa silmas pead,” ütles sekretär, kes tundis oma ülemust ega kadestanud hetkel keskkriminaalpolitsei Palme-rühma komissari Yngve Flykti sugugi.

„Kes need teised siis on?” kordas Johansson.

„Enam-vähem kõik, nagu ma ütlesin. Vähemalt meediast kõik, sest nad helistavad nagu hullud, nii et ma suunan nad edasi meie pressiosakonda. Aga kui alustada siitsamast majast, siis politseiameti peadirektor tundis huvi meie uue kommunikatsioonijuhi kaudu. Peadirektor ise pidavat olema Haparanda politsei juures mingil visiidil. Meie asedirektor seevastu on küll vist kohal, sest tema helistas samuti ja küsis, kas ta peaks midagi teadma või saaks millegagi aidata. Ma lubasin sinult küsida. Siis helistas Anna Holt ja küsis, kas on midagi uut, mida tema ja ta kolleegid peaksid teadma. Helistas ka sinu parim sõber, muidugi kui te jälle tülli pole pööranud.”

„Jarnebring,” ütles Johansson vaimustunult. „Kas Bo helistas? Mida tema tahtis?”

„Jah,” vastas sekretär. „Mida ta tahtiski? Jah, ta tahtis sinuga rääkida. Ütles, et luges hommikust lehte ja on sinu pärast mures.”

„Sõna-sõnalt,” ütles Johansson lõbustatult.

„Olgu,” ohkas sekretär. „Ta küsis, ega sa rabandust pole saanud. Et kas ta saaks kuidagi aidata, ja et sa ühendust võtaksid, niipea kui aega leiad.”

„Ah et nii ütleski,” lausus Johansson.

„Stockholmi peaprokurör helistas. Tegelikult juba kaks korda. Ta tahaks tungivalt sinuga otsekohe rääkida. Kui ma õigesti mäletan, siis on tema Palme-juurdluse eeluurimise juht, nii et võib arvata, et see on kuidagi sellega seotud.”

„Ah et sina arvad nii,” ütles Johansson. „Või nii. Siis teeme sedasi. Helista sellele kõhnale naisterahvale seal prokuratuuris ja ütle, et kui ta ikka veel tahab minuga rääkida, siis sobib see loomulikult suurepäraselt. Vastasel korral võid teda lihtsalt valgustada, et ei tasu lugeda kõike jama, mida lehtedes kirjutatakse. Meie enda meediavennikestega võin kohtuda veerand tunni pärast siinsamas oma toas. Teised oodaku, kuni ma ise ühendust võtan. Kas oli veel midagi?”

„Eks alustame siis sellest,” nõustus sekretär.

Esimesena sai Johanssoni telefonil löögile Stockholmi peaprokurör. Eeluurimise juht ja formaalselt peaministri mõrva uurimise eest vastutav naisterahvas. Kui nüüd ametlikult läheneda ja vaadata rohkem vormi kui asja ennast. Et miks peaks? Johanssoni roll oli selles seoses tagasihoidlikum ja seisnes prokuröri varustamises nende politseiressurssidega, mida too pidas oma ülesande sooritamiseks vajalikuks. Kõigest sellest oli Johansson loomulikult hästi teadlik ja enne otsusele jõudmist oli ta mitu tundi mõelnud, kuidas sellele küsimusele läheneda. Et midagi saaks ka tehtud ja et neile, kes seda teevad, võimaldataks töörahu. Määravaks sai suur lekkeoht. Nii oli Johansson toona mõelnud ja kõik muu oleks võinud vabalt jääda hilisemaks, aga nii ei läinud, ja nüüd oli viimane aeg asuda ümber rivistuma.

„Ma näen „Dagens Nyheterist”, et sa oled algatanud Palme-juurdluse,” alustas peaprokurör vaoshoitud häälel ja kahtlaselt viisakal tooni. „Mind huvitab ainult…”

„Jah, ma nägin seda ise ka,” katkestas Johansson teda lõbusalt. „On ikka segaseid maailmas. Kust nad kõik selle võtavad?”

„Vabandust?”

„Hapukurgihooaeg,” ütles Johansson. „Puhas fantaasia. Tüüpiline hapukurgihooaja lugu. Aga seal sopalehes on neil vist aasta ringi hapukurgihooaeg.”

„Kas ma peaksin seda niimoodi tõlgendama, et sa ei ole algatanud uut uurimist ega teinud muudatusi juurdluses, mille ametlik juht olen mina?”

Mitte enam sama vaoshoitud. Mitte enam sama viisakas, ja viimane aeg on piir panna, mõtles Johansson.

„Kuhu see veel kõlbaks,” ütles Johansson pahasel ilmel, kuigi ta oli toas üksi. „Seda tead sina muide paremini kui mina. Sina oled ju Palme-juurdluse juht. Lisaks oled sina meist kahest jurist, kui ma asjast õigesti aru olen saanud.”

„Siis ei saa ma enam üldse millestki aru.”

„Mina ka mitte,” nõustus Johansson rõhukalt. „Nagu sa kindlasti tead, on kogu uurimismaterjal olnud juba mitu aastat kastidesse pakitud ja alles paari kuu eest sai ruumi juurde tehtud ja see riiulitesse tagasi pandud. Sellega oled ometi kursis?”

„Muidugi,” vastas prokurör. „Mina võtsingi selle otsuse vastu, pärast nõupidamist Flykti ja ülejäänud rühmaga.”

„Täpselt,” kinnitas Johansson. „Aga pärast seda hakkasid nad mind painama ja ütlesid, et neil on veel rohkem ruumi vaja, ja kui me ülejäänud, kes me siin töötame, ei taha päris lageda taeva alla sattuda, sest meil pole enam kusagile oma tagumikku toetada, siis leidsin, et on viimane aeg andmete registreerimine üle vaadata. Leida parem ja tänapäevasem süsteem lihtsalt. Võib-olla kanda kõik üle nendele väikestele diskettidele, tead küll, ja tassida kõik paberid keldrisse. Või vähemalt osa neist. Tegelikult Flykt ise osutas sellele vajadusele. Minu meelest oli mõte suurepärane ja seetõttu palusin paaril nooremal kolleegil vaadata, kas neil äkki tuleb häid mõtteid. Uuema aja andmetöötlus ja -salvestus, no kõik selline, tead küll, mis läheb minusugustest vanadest pässidest kaarega mööda, hoolimata kõikidest kursustest, kuhu meid on veetud.”

„Aga Lewin,” küsis peaprokurör, kelle hääl ei kõlanud ikka veel veendunult. „Ta ei ole küll iidvana, aga tema nimetamine nooremaks kolleegiks on siiski pisut kummaline.”

„Kuna ta tunneb materjali varasemast ajast ja kuna neil, kes sinu heaks töötavad, näib olevat palju muudki tegemist,” selgitas Johansson. Ju sa oled rääkinud kellegagi meie majast, mõtles Johansson. Artiklis ei olnud Lewinist sõnagi. Keskkriminaalpolitseis on üle seitsmesaja politseiniku, aga ainult üks sellenimeline, ja küll sul ikka vedas, et sa minu juures ülekuulamisel ei istu, mõtles Johansson.

„Ma olen kaugel sellest, et sekkuda sinu administratiivsesse töökorraldusse,” nõustus prokurör.

„Ei, kuhu see veel kõlbaks,” ütles Johansson rõõmsal häälel.

Ülejäänu sujus nagu tants, mida juhtis Johansson. Püha ürituse nimel oli ta kulutanud tervelt viis minutit tavapärastele viisakustele ja lõpetanud kõne lootusega, et nad kohtuvad õige pea eraviisiliselt ja seltskondlikumalt. Johansson ja tema kallis naine olid ammu rääkinud, et peaks peaprokuröri koos abikaasaga külla kutsuma. Midagi head sööma ja jooma, ja mis meediasse puutub, siis ärgu ta üleüldse muretsegu. Sellega tegeleb Johansson ise, sest praegu on probleem nimelt tema laual, mille nad on suutnud täis lagastada.

„Tõesti ei tea, kust nad kõik selle võtavad,” ohkas Johansson ja vangutas kindluse mõttes pead, kuigi oli endiselt oma kabinetis ihuüksi.

Siis kohtus ta politseiameti infojuhiga ja omaenda infoosakonnaga, et panna paika meediastrateegia. Johanssoni hinnangul oli kõik väga lihtne. Tema ei ole mingit uut Palme-juurdlust algatanud. Ta ei ole teinud isegi kõige väiksemat muudatust selles juurdluses, mis oli käivitatud juba kahekümne aasta eest. See ei ole nimelt tema, vaid eeluurimisjuhi pädevuses, ja too on teatavasti Stockholmi peaprokurör.

„Asi on aga selles,” ütles Johansson, kallutades end ettepoole ja toetades küünarnukid lauale, „et ma olen palunud kolmel keskkriminaalpolitsei uurijal, kellel on kogemusi suurte eeluurimismaterjali koguste ja uusimate meetoditega – eks arvutid arenevad ju tormiliselt, pehmelt öeldes, ja seda teate teie, noored, ju kindlasti paremini kui mina – välja selgitada, kuidas säilitada materjali nii, et Palme-rühm saaks sellega töötada, ilma et me peaksime majale lisakorruse ehitama. Ja kui kedagi huvitab, siis tegelikult oli see Flykti mõte.”

„Jah, ma olen aru saanud, et uurimismaterjal oli juba mitu aastat kastidesse pakitud,” ütles infojuht kavala ilmega.

„Just nimelt,” kinnitas Johansson. „Nii ju ei saa. Rühma liikmetele peab olema see hõlpsalt juurdepääsetav, et sellega töötada. Muidu võiksime selle samahästi keldrisse tassida ja asja lõpetada.” Tubli poiss, mõtles ta.

„Kuidas me meediaga teeme?” küsis tema enda infojuht.

„Harilik pressiteade. Ma tahan seda enne näha, kui ma välja lähen. Peadirektor tahab seda samuti kindlasti enne näha,” ütles Johansson ja kooskõlastas küsimuse pilguga politsei peadirektori infojuhile.

„Kuidas me telega teeme?” küsis ta kripo-kolleeg. „Kas ma määran pärastlõunaks siiasamasse intervjuu ajad?”

„Et nad saaksid oma kuradima toimetustes istuda ja oma suva järgi lõigata ja kleepida? Kindlasti mitte,” ütles Johansson, lastes oma infojuhil maitsta vana head politseinikupilku, mille ta oli õppinud oma parimalt sõbralt Bo Jarnebringilt. „Kui nad on ikka veel huvitatud, võin täna õhtul otsesaatesse minna, esimesel, teisel ja neljandal kanalil. Ainult mina, ei keegi teine, ja kindlasti mitte niinimetatud eksperdid.” Sinul pean ma küll silma peal hoidma, mõtles ta.

Flykt oodaku edasi, mõtles Johansson kaks tundi hiljem, kui oli oma laual paberid läbi vaadanud, politseimaja lähedal Jaapani restoranis lõunat söönud ja tundis, et hakkab oma lootsiku tüüri taas kindlamalt pihku saama. Küll aga peaksin Annakesega vestlema, mõtles ta. Ta võib olla küll kohutavalt tüütult kangekaelne, aga igal juhul ütleb ta seda, mida mõtleb.

Viis minutit hiljem istus „Annakene”, see tähendab ülemkomissar Anna Holt, nelikümmend seitse aastat vana, tema kabinetis külalistetoolis.

„Kuidas läheb?” küsis Johansson sõbraliku naeratusega, huvitatud pilk sinistes silmades.

„Sa mõtled meie Palme-materjali andmekäitluse ülevaatega,” ütles Holt sapiselt. Tiitlid ja teietamise võib kõrvale jätta, mõtles ta. Nad olid ruumis kahekesi, tundsid teineteist hästi juba aastaid ja ausalt öeldes ei olnud tal selleks tuju.

„Täpselt,” ütles Johansson. „Kas te leidsite selle raisa üles, kes seda tegi?”

„Ma arvan, et sa ei pea muretsema ei minu, Lisa ega Lewini pärast,” vastas Holt. „Meedia ajab meid muidugi hullumoodi taga, aga keegi meist pole nendele midagi öelnud. Ei kavatse öelda ka.”

„Nii et selles oled sa kindel,” ütles Johansson.

„Jah,” ütles Holt.

Siis küllap nii ongi, mõtles Johansson. Holt ei valetanud. Asi võis olla lausa nii hull, et ta ei teadnudki, kuidas see käib. Ja Mattei on ju ometi Mattei. Ning Lewin? See äbarik ei räägi üldse ühegi elava hingega, kui ta parajasti kedagi üle ei kuula ja pole sunnitud rääkima.

„Küll aga peaksid sa ehk mõtlema kahele muule asjale,” ütles Holt.

„Ma kuulan,” ütles Johansson ja naaldus tooli seljatoele.

„Esiteks,” ütles Holt, „tundub mulle, et terve see mõte on hullumeelne. Kuidas saaks kolm niinimetatud värsket pilku leida midagi uut ja väärtuslikku, kui sadadel meie kolleegidel pole see rohkem kui kahekümne aasta jooksul õnnestunud? Sest sa ei saa ju ometi päris tõsiselt mõelda, et kõik, kes on nende aastate jooksul Palme asjaga töötanud, on poolearulised, kanaajud, pimesikud, tainapead ja mõttehiiglased, kui kasutada mõnd sinu enda lemmikepiteeti.”

„Ei, mitte kõik,” nõustus Johansson naeratades. Lemmikepiteeti, mõtles ta vaimustusega. Annast hakkab saama haritud naine. Küllap tuleb see Matteiga suhtlemisest. See pisike tirts oli ju paari aasta eest filosoofiadoktoriks saanud. Tõsi küll, täiesti arusaamatu väitekirjaga teemal, kui kahju on naistest, kelle nende mehed maha on löönud, aga vähemasti kõlbas seda vajaduse korral näljastele meedia raisakullidele kõrri toppida, mõtles ta.

„Materjal on üüratu,” ütles Holt. „See on paberimägi, mitte mingi tavaline heinakuhi, kus võiks nõel peidus olla. Olenemata sellest, kas see seal on, ei leia me seda üles. Aga seda sa ju teadsid isegi?”

„Muidugi,” ütles Johansson lepitavalt. „Nii et siin tuleb tõepoolest olukord endale meeldivaks mõelda. Aga see teine asi, mis sa ütlesid. Mis see on?”

„Hea küll,” ütles Holt. „Oletame, et läheb siiski teisiti. Oletame, et me leiame midagi otsustavat, mis toob kaasa läbimurde uurimises. Sellisel juhul julgen arvata, et sind ootavad ees väga suured probleemid inimestega sinu lähikonnas. Kui arvestada, et sa lihtsalt valetasid neile näkku. Rääkimata meediast. Käisin enne lõunat meie infoosakonnast läbi ja juhtusin nägema sinu pressiteate visandit. Ma ei saa aru, kuidas sa julged.”

„Ma saan aru küll, mis sa räägid,” ütles Johansson, kelle mõtted näisid juba mujal olevat. „Ma õppisin oma isalt üht asja,” jätkas ta.

„Nii?”

„Kui ma väike poiss olin ja veel talus elasin, käis mu isal kord külas kindlustusagent, kes tahtis talle pähe määrida kindlustust ühele metsatükile, mille isa oli just ostnud. See metsatükk asus natuke pahas kohas, kui oleks tulnud suurem tuul, ning tormimurrud ja poolikud tüved pole just hea äri. Probleem oli selles, et kindlustussumma oli suurem kui see, mis ta oli metsa enda eest maksnud. Nii et ka see ei olnud hea äri. Kas sa tead, mida vanamees vastas?”

Hakkab jälle peale, mõtles Holt. Üheotsapilet viiskümmend aastat ajas tagasi. Palme mõrva uurimisest, aktuaalsest ja väga konkreetsest probleemist Johanssoni järjekordse lapsepõlvemälestuseni.

„Ei,” vastas Holt. „Kuidas ma seda teada võiksin?” Ju siin ongi asja uba, mõtles ta.

„Iga asi omal ajal,” ütles Johansson. „Nii ta ütles. Iga asi omal ajal. Kindlustusest niisiis asja ei saanud, aga kui isa kahekümne aasta pärast metsa maha võttis, teenis ta päris priskelt. Ega sa päris tõsiselt ei usu, et minust saaks kõikide peksupoiss, kui me vastu ootusi, nagu ma möönan, selle looga kuidagi järje peale saaksime? Sel juhul ähvardab mind ainult oht, et ma lõpetan ratsamonumendina Polhemsgatani peamaja peaukse ees.”

„Ma ei ole selles nii kindel,” ütles Holt.

„Iga asi omal ajal,” ütles Johansson õlgu kehitades.