Читать книгу Vaba langemine otsekui unenäos - Leif G. W. Persson - Страница 9

Alles veerand seitse sai komissar Flykti ootamisaeg läbi. Ta oli olnud sunnitud juba kolm korda helistama, et rahustada oma üha mürgisemaks muutuvaid golfimängukaaslasi, kui tema ülemus äkitselt ukse avas ja lihtsalt sisse astus.

„Kop-kop,” ütles Johansson, naeratas sõbralikult ja vehkis oma suure parema käega. Ei tea, kuhu see tüüp oma golfikoti on pannud, mõtles ta pärast kiirpilku Flykti kabinetile.

„Jah, ma saan aru, et bossil on olnud palju tegemist,” ütles Flykt ja üritas manada häälde samasugust kergust kui Johanssonil. „See oli nüüd küll paha lugu, aga ma püüdsin tegelikult hoiatada…”

„Kama kaks, Flykt,” ütles Johansson tõrjuvalt. „Mulle ei tuleks mõttessegi välja uurida, kes kõigist su kolleegidest enne ütles ja alles siis mõtles oma napi aruga. See, et see polnud sina ise, on mulle algusest peale selge olnud.”

„Jah, ma tõesti loodan, et boss seda ei arva,” ütles Flykt.

Ei, mõtles Johansson. Küllap lõksutasid sina oma lõugu natuke niisama üldiselt.

„Oled sa pressiteadet näinud?” küsis Johansson. „Vastuväiteid pole, kui ma õigesti aru olen saanud?”

„Ei,” ütles Flykt kindluse mõttes pead raputades.

„Hästi,” ütles Johansson. „Siis on meil nüüd viimane aeg sõita televisiooniga rääkima,” ütles Johansson. „Kanalite vahel sööme ka midagi.”

„Aga ma ei ole intervjuuks valmis,” väitis Flykt vastu.

„Sa ei peagi olema,” ütles Johansson. „Sina tuled lihtsalt kaasa, et raisakullid õpiksid, milline näeb välja ühtne rinne.” Kuigi sul on golfikott juba autos valmis, mõtles ta.

Kell oli jõudnud saada peaaegu üksteist õhtul, kui Johansson sai lõpuks astuda oma kodukotuse alla Wollmar Yxkullsgatanil. Kõigepealt kaks intervjuud kolmele telekanalile, ja siis oli autojuht Flykti kontori juures maha pannud, et too saaks sealt võtta oma auto, mis seisis politseimaja garaažis.

Korter oli pime ja vaikne. Pia oli pangaga mingil hooaja avamisüritusel kusagil saarestiku konverentsihotellis ja pidi tulema alles järgmisel päeval. Johansson ootas paari tundi rahus ja vaikuses pärast rasket päeva, mis oleks võinud lõppeda halvasti, aga lõppes loodetavasti hästi. Postipilu all korvis oli diskett tema teleesinemistega, mille tema sekretär oli salvestanud ja keegi tema paljudest kolleegidest seejärel talle koju toonud.

Tipp-topp, mõtles Johansson, kes oli rahul nii iseenda kui ka õhtuga.

Kõigepealt pani ta kandikule sobiva valiku eelmise õhtu jääkidest ja külma õlle. Pärast põgusat kaalumist valas ta välja ka mehise käraka. Lõpuks on ju neljapäev ja varsti nädalavahetus, mõtles Johansson rahulolevalt muiates.

Siis kandis ta kandiku oma kabinetti, valas õlle välja ja valmistas endale vanaaegse ausa võileiva, millel oli igasugu häid asju, pistis disketi aparaati ja võttis suures tugitoolis teleka ees koha sisse.

Eks me näe, ütles pime Saara, mõtles Johansson, ampsas suure suutäie võileiba, kummutas pool napsu sisse, loputas õllega alla ja lülitas televiisori tööle.

Üldjoontes sama lõik nii riigitelevisiooni kahe kanali varajastes kui ka hilistes uudistes. Vahele jäi liiga lühike aeg, et nad jõuaksid seal kuigi palju lõigata ja kleepida. Oluline erinevus seisnes selles, et hilisemas saates oli lõik lühem. Hea märk, et kogu asi on varsti unustatud.

Korrektne meessaatejuht, kes esitas ootuspäraseid küsimusi, aga kellel oli lõpu poole raske varjata oma vaimustust selle üle, kui kategooriliselt lükkas Johansson ümber kõik riigi suurimas päevalehes äratoodud väited. Enamjaolt selle üle, mismoodi Johansson seda tegi, ja kindlasti ka seetõttu piirdus ta vaid viimaste rutiinsete katsetustega.

„Aga teie positsiooniga mees on kindlasti mõelnud, kuidas sellised kuuldused võivad tekkida?” küsis uudisteankur.

„Muidugi olen,” ütles Johansson. „Kumu levimine on minu töökohas täpselt sama suur probleem kui teie omas ja põhjusedki on ilmselt samad. Aga enamik, millest meedia raporteerib, on tegelikult tõsi, ja enamik, millest me minu töö juures räägime, samuti. Paljad spekulatsioonid või see, millest keegi on valesti aru saanud, või see, mis on lihtsalt lausvale, ongi hind, mida tuleb maksta selle eest, et me üleüldse saaksime üksteisega dialoogi pidada.”

„Ja seekord läks asi päris käest ära,” nentis intervjueerija.

„Jah,” ütles Johansson. „Läks jah. Aga ei tohiks ka unustada, et asi on ennekõike riigi peaministri mõrvas ja ma ise oleksin tõsiselt mures, kui avastaksin ühel päeval, et meedia ei tunne sellest sündmusest rääkimise vastu mingit huvi.”

„Kui te juba siin olete… Kas te suudate kunagi Olof Palme mõrva lahendada?”

Nüüd on see käes, mõtles Johansson. Nüüd on su sõnal kulla kaal.

„Kui sa oled politseinik ja töötad mõrvajuurdluse kallal, on tähtis ainult üks. Olukorda adekvaatselt hinnata,” ütles Johansson.

„Aga mida te ise arvate?”

„Kõikide politseis töötatud aastate jooksul olen osa võtnud liigagi paljude mõrvade uurimisest,” ütles Johansson, kelle mõtted näisid äkitselt mujal olevat. „Aga selle juurdlusega pole ma iial seotud olnud.” Raskemeelse ja mõtliku vana võmmi koht, mõtles ta. Lisaks see sissepoole vaatav mõrvauurija pilk, mida tal polnud kunagi päriselt õnnestunud oma parimale sõbrale selgeks õpetada.

„Aga te peate ju ometi…”

„Küsite vale inimese käest,” katkestas teda Johansson. „See küsimus tuleb esitada Stockholmi peaprokurörile, kes on eeluurimise juht, või siis Palme-rühma uurijatele, kes asjaga praktiliselt tegelevad.”

„Aga te usaldate neid?”

„Kahtlemata,” vastas Johansson. „Nad on tublid inimesed.”

Tehtud, mõtles Johansson rahulolevalt. Vajutas pausinuppu, lõpetas oma maitsva võileiva ja võttis ära teise poole napsust, loputas õllega alla ja vajutas teleka uuesti käima. On aeg lasta käiku karmimad võtted, mõtles ta rahulolevalt. Naisreporter, temast märksa noorem, peaaegu sama nägus kui ta enda naine ja loodetavasti pisut liiga kaval, et see talle endale hea oleks.

Kõigepealt oli Johansson saanud oma asja ära öelda. Omaenda pressiteate sõnumi kokku võtta. Siis läks asi äkki tõsiseks.

„Millest ma aga päris hästi aru ei saa, on see, et te määrasite kolm riigi kõige kogenumat mõrvauurijat tegema tööd, mis kõlab minu kõrvus nagu tüüpiline arvutiekspertide ülesanne,” küsis naine naeratusega, mis oli nii sõbralik, et ennustas ilma vähimagi kahtluseta hoopis midagi muud.

„Minu jaoks oli see üsna enesestmõistetav,” ütles Johansson. „Kui sellist materjali praegu sorteerima hakata, läheb tarvis väga kogenud mõrvauurijat, kui teie enda sõnu kasutada.”

„Aga arvutid ja andmetöötlus pole päris nende valdkond?”

„Ma kardan, et te alahindate mu kolleege,” ütles Johansson. „Kõikidel on politseinikuhariduse kõrval ka hea akadeemiline haridus ja üks neist on muide filosoofiadoktor. Minu arvates ongi tema võib-olla siin riigis see politseinik, kellel on kõigis nendes küsimustes kokku kõige suurem kogemus. Mõrvauurijana on tal märkimisväärne kogemus. Politseitööks on tal unikaalne kogemus nii teaduslikult, statistiliselt kui ka – mis puudutab infotehnoloogiat – selles, kuidas oleks arukas käsitleda väga suuri eeluurimismahte.”

„Aga teie ise,” küsis naine äkki. „Teie olete ju legendaarne mõrvauurija. Te ei ole tundnud kiusatust lahendada peaministri mõrv?”

„Mis puudutab arvuteid ja tohutuid andmemasse ja selliseid asju, siis olen mina vana kooli mees,” ütles Johansson. „Olen südamest rõõmus iga päev, kui mul õnnestub omaenda arvutisse sisse logida.”

„Nii et te pole kunagi tundnud ahvatlust?”

„Muidugi olen,” vastas Johansson. „Aga õnnekombel olen ma nüüdseks piisavalt vana ja tark, et jätta see nende hooleks, kellel on selles asjas rohkem taipu kui minul. Mul töötavad Palme juhtumiga tublid inimesed. Minu ülesanne on hoolitseda selle eest, et nad ei upuks paberitesse, mis nad on endale kokku kogunud.”

„Te ütlete seda nii, nagu oleks tegu puhtalt töökeskkonna küsimusega.”

„Jah,” vastas Johansson. „Just selliste küsimustega peavadki minusugused tegelema. Hea töökeskkonna loomisega, et kolleegid saaksid tööd teha. Küllap teil on meeles, mis juhtus selle looga eelmisel korral, kui hulk vanu ülemusi võtsid endale järsku pähe, et tuleb hakata ringi lippama ja jälitustööd tegema.”

Ka Anna Holt, Jan Lewin ja Lisa Mattei olid pühendanud suure osa õhtust Johanssoni teleesinemiste jälgimisele.

See mees on täiesti kirjeldamatu, mõtles Anna Holt, kui ta neljanda kanali hilisõhtused uudised kinni vajutas. Kuidas tal õnnestub täiesti normaalsed inimesed ikka ja jälle jutujärjelt kõrvale kallutada ja hakata ühtäkki rääkima millestki hoopis muust, sest et tema on otsustanud sellest rääkida. Aga nüüd on viimane aeg magama minna, kui ta tahab suuta ronida selle paberimäe tippu, mille alla Johansson ta matnud oli.

Mees, kes näeb nurga taha, mõtles Lisa Mattei pidulikult, ja äkki ei tundnud ta enam mingit kõrgusekartust. Siis ta läks istus oma arvuti taha, sest tal oli tulnud üks mõte.

Hea akadeemiline haridus, eks nii või ka seda nimetada, mõtles Jan Lewin, istudes täielikus üksinduses oma väikeses Gärdeti korteris. Tal oli seljataga õigusteaduse ülevaatekursus, nelikümmend punkti kriminoloogias ja sissejuhatav kursus statistikas, mille ta oli pooleli jätnud, sest ei saanud kõikidest valemitest ja numbritest õieti sotti.

Kõige hullem oli aga see, et see pisku, mis ta oli tänu sellele akadeemilisele haridusele omandanud, seisnes tõelistes enesestmõistetavustes või asjades, mida ta niigi teadis. Kui statistikat muidugi mitte arvestada, sest see tekitas temas enamjaolt segadust. Viimane aeg kotile minna, mõtles ta. Siis võttis ta riided seljast, pesi hambad ja heitis magama. Nagu ikka, vähkres ta mitu tundi, enne kui lõpuks uinus.

Hinda olukorda adekvaatselt ja mõtle see endale meeldivaks, mõtles ta. Kuidas seda teha, kui üksindus on röövinud su elust nii sihi kui ka mõtte.

Johansson ise tundis end lausa oivaliselt. Ta oli õhtu lõpetuseks lugenud veel paar peatükki Grimbergi raamatust Gustavi aja ja Gustav III mõrva kohta. Siis istus ta oma arvuti taha ja läks internetti, et uurida lähemalt just selliste meeste mõrvu nagu Gustav III ja tema enda mõrvaohver. Vilumus, millega ta seda tegi, üllataks kindlasti vähemalt üht TV4 naisreporterit.

Huvitav, mõtles Johansson. Aga seda oled sa ju tegelikult kogu aeg kahtlustanud, mõtles ta, kui kaks tundi hiljem duši all seisis ja oma uute mõtete üle juurdles, samal ajal kui tema peas oli hakanud kuju võtma üks päris isiklik idee.

Seejärel hakkas ta mõtlema suure kuningas Gustavi mõrva politseijuurdlusele rohkem kui kakssada aastat tagasi. Tõeliselt suurepärane juurdlus. Tolle aja tingimustes oli toonane politseiülem Georg Liljensparre teinud kõik, mida tõeliselt politseinikult oli oodata. Kõike seda, mis tema 194 aastat hiljem ametis olnud järeltulijal oli untsu läinud.

Kõigepealt oli Liljensparre sulgenud ooperimaja uksed, enne kui keegi välja oleks jõudnud lipsata. Lasi üles märkida kõikide kohalviibinute nimed ja tegi mõned sissejuhatavad ülekuulamised. Seejärel uuris ta isiklikult kaht püstolit, mis kurjategija oli kuriteopaigal maha visanud. Üks oli laetud, teisest oli hiljuti tulistatud, mõlemat oli hiljuti parandatud. Lisaks sai ta seda teha, ilma et oleks pidanud kordagi mõtlema sõrmejälgedele või DNA-le, mõtles Johansson ja naeratas, samal ajal kui vesi muudkui voolas.

Järgmisel päeval oli Liljensparre kutsunud enda juurde linna relvasepad ja üks neist tundis relvad otsekohe ära. Tema oligi neid kahe nädala eest parandanud ühele kaptenile nimega Jacob Johan Anckarström. Samale Anckarströmile, kes oli eelmisel õhtul olnud maskiballil ja keda saatis juba ammust aega kuningavihkaja kuulsus.

Anckarström toodi ülekuulamisele, ta tunnistas teo üldjoontes kohe üles ja Liljensparre oli rõõmsalt edasi marssinud. Kindla peale samades punastes villastes sukkades, mida ta kannab sellel täisportreel, mis ripub ikka veel Stockholmi vanas politseimajas politseiülema koridoris. Üksteise järel olid idee algatajad, kaasosalised, vandenõulased ja üleüldse opositsionäärid sattunud türmi, kus hea hulk neist püüdis otsekohe end vabaks rääkida, kellates teiste peale, kes juba sealsamas istusid.

Tol ajal pidid meil olema head ülekuulajad, mõtles Johansson rahulolevalt, seebitades eriti hoolikalt kaenlaaluseid.

Kui vahistatute hulk ületas saja, politseiülem aga muutus iga päevaga üha ambitsioonikamaks, leidsid võimukandjad ilmselt, et selleks korraks ehk aitab. Liljensparre vabastati oma ülesannetest, uurimine lõpetati, enamik vahistatuid lasti vabaks. Vaid kõige lähemalt seotud asjaosalised mõisteti süüdi ja nad said üllatavalt leebed karistused, aega ja kuritegu arvestades, erandiks Anckarström, kes raiuti tükkideks.

Tänamatu on vaese politseiniku töö, olenemata sellest, kuidas asi lõpeb, mõtles Lars Martin Johansson. Iga asi omal ajal, mõtles ta. Keeras vee kinni ja küünitas rätikut võtma.

Siis heitis ta voodisse ning viie minuti pärast magas sügavalt, ilma et tema norskamine ühtainsatki inimest oleks häirinud.