Читать книгу Ema Teresa Kolkatast: isiklik portree - Leo Maasburg - Страница 3

Ema Teresa on üks kahekümnenda sajandi suurimaid ja mõjukamaid isiksusi. Isegi uskmatud ja kriitikud tunnistavad, et ta on silmapaistev kuju nii meie ajastul kui kogu kirikuloos. Eelkõige on ta aga hämmastav naine. Ma näen seda nende inimeste säravaist silmist, kes, olles kuulnud minu eesõigusest olla mitu aastat ema Teresa lähedane kaastööline, paluvad mul temast midagi jutustada.

Miks on meie kaasaja, kahekümne esimese sajandi inimesed huvitatud ühest möödunud sajandi pühakutaolisest naisest, keda nad iial näinud pole? Mida põnevat ja innustavat võiks meie heitlikult kiirel, ühest moest teise kihutaval ajastul leida nunnas, kes ühe kriitiku häbematu märkuse peale, et ta on oma teoloogias kakssada aastat ajast maas, vastas: „Ei, kaks tuhat aastat!“?

Arvukatel reisidel, kus mul oli võimalus ema Teresat ta kõrges eas saata, sain osa tema isiksuse kiirgusest ja võlust. Massimeedia ajastul, mis pööraselt ihaleb kõikvõimalikke kuulsusi, oli ta erakordne, asendamatu hele „täht“ – keda ei ümbritsenud mitte rikkad ja ilusad, vaid pigem vaesemast vaesemad, vigased, ühiskonnast välja tõugatud. Ta oli võimas, nutikas, karismaatiline ja alandlik isiksus, kes ei püüdnud valitseda, vaid teenida, ning uuendusmeelne inimene, kelle suurim nähtav edu seisnes faktis, et tema töö ja elava eeskuju tõttu astus nii palju noori naisi rõõmuga Jeesuse õpilaste ridadesse, leides oma elule mõtte. Paljud eri vanuses mehed ja naised lasid end innustada ema Teresa armastusest Jeesuse vastu. Ta oli „täht,“ kes avalikkuses esines küll vastumeelselt, kuid kasutas sedagi üpris tõhusalt oma ürituse hüvanguks.

Ema Teresa ei soovinud kunagi olla tähelepanu keskpunktis. Ent kui ta teiste poolt rambivalgusse seati – pärast Nobeli rahupreemia saamist 1979 – oli see tema peaaegu lakkamatu staatus. Ta kasutas võimalust, et pöörata tähelepanu endalt ära, Kristuse poole. Mitmes maailma nurgas on käinud ja praegugi käimas vägikaikavedu – ajendatud pigem natsionalismist kui katoliiklusest – selle üle, kes saab ema Teresat enda omaks lugeda. Ta ise poleks seda kindlasti tahtnud, kuigi ta oma juuri ka kunagi ei salanud: „Sünnilt olen albaanlane. Olen India kodanik. Olen katoliku nunn. Ja kõik, mis ma teen, kuulub kogu maailmale, kuid minu süda kuulub tervenisti Jeesusele.“ See määratleb tema positsiooni kahtlusteta.

Kas see kõik ei lähe vastuollu sooviga ema Teresast raamat kirjutada? Pealegi selline raamat, mis ei taha olla teaduslik ega biograafiline ega paku autoripoolseid kommentaare? Või teisiti küsides – mida tahaks ema Teresa ise, et ma kirja paneksin?

Kahtlustan, et ta annaks mulle sama vastuse kui tol kaunil sügishommikul Viinis, mil olin äsja ordineeritud preestriks. Ma polnud veel kordagi rekollektsiooni korraldanud, ammugi mitte nunnadele. Siis üllatas ema Teresa mind küsimusega: „Isa, kas korraldate õdedele ühe retriidi?“

Meelitatuna, kuid samas ebakindlana küsisin, millal.

Ta vastas: „Homme.“

Ja mina, ikka kahtlevana, vastasin: „Aga ema, ma ei ole kordagi rekollektsiooni korraldanud! Millest ma räägiksin?“

Vastus tuli kiirelt nagu püssikuul: „Rääkige Jeesusest! Mida muud?“

Kui inimesed küsisid tema elu ja elulooliste üksikasjade kohta, põikles ema Teresa sellest harilikult kõrvale: „Ma ei taha tegelikult endast rääkida, sest kui hakatakse kirjutama minust, siis kõneldakse ja kirjutatakse vähem Jeesusest.“

Ja nõnda loodan, et see raamat näitab ema Teresa tööd ja isiksust õiges valguses, ning eriti seda, kuidas ta kõiges, mida tegi, osutas Kristusele. Ma loodan, et see väljendab tema peamist eesmärki: juhtida igaüht Jeesuse Kristuse juurde.

Monsignor Leo Maasburg