Читать книгу Ema Teresa Kolkatast: isiklik portree - Leo Maasburg - Страница 9

Pärast seda kogemust Vatikanis vaevalt mind enam üllatas ema Teresa võime valitseda teisi olukordi teistes tingimustes. Üks näitlik juhtum leidis aset Johannes Paulus II pastoraalsel visiidil Poola. Ema Teresa oli juba kaks päeva Varssavis olnud, kuna õed valmistusid andma pühalikku vannet oma novitsiaadiks idapoolsetel aladel Zaborowis. Olles hommikul vanded vastu võtnud, näitas ema neile kutset pühendunute kohtumisele paavstiga. Nagu tema seda tõlgendas, oli kutsutud tema ja seega meie kõik! „Meie“ tähendas siis ema Teresat, tema kaheksatteist uut õde ja isa Leod.

Nii sõitsime koos Varssavisse ja suundusime Missa toimumise paika kõrvalsissepääsu kaudu, nagu oli soovitanud üks Poola kolleeg. Rahvast oli palju, nagu ta oli öelnud, kehvem lugu aga oli, et meie teed takistas piirdevõre. Ema Teresa käskis mul see üles tõsta. „Minu pärast pole vaja seda kuigi kõrgele tõsta, sest ma olen nii lühike.“

Peagi ronis ta võre alt läbi, kaheksateist õde ja preester tema järel. Kutset kõrgel pea kohal lehvitades jooksis ta meie ees vilkalt nagu nirk ja suundus otseteed kiriku poole. Mõistagi tundsid sissepääsu valvavad turvajõud seda väikest nunna, kes neile oma valge ametliku kutsega lehvitas. „Tulge, tulge siia kõik,“ hõikas ta meile vaid hetkeks tagasi vaadates.

Ja nii pidime sisenema peauksest; kõik teised külalised olid juba ammu oma kohtadel ja ootasid paavsti. Ema Teresa kõndis häirimatult otse mööda punast vaipa, mis oli paavsti jaoks maha laotatud – kutset ikka kõrgel hoides ning kaheksateist õde ja mina tema kannul. Siis jõudis ta endale eraldatud istmeni – ainult temale, pangem tähele – esimeses reas.

Seal tervitas teda keegi väga väärikas monsignor: „Jah, teie koht on siin esimeses reas.“ Kuid ema Teresa pöördus minu poole ja ütles, „Isa, isa, tulge ruttu, teie koht on siin! Istuge.“

Monsignor püüdis vastu vaielda: „Ei, ema Teresa…“

Kaugemale ta ei jõudnud. „Ei, isa istub siin.“

See monsignor oli nähtavalt heitunud ega teadnud, mida ta peaks nüüd tegema ema Teresa ja ta kaheksateistkümne õega. Kuid kauaks see mure tema kaela ei jäänud: ema Teresa võttis asja ise käsile. Monsignor jõudis vaid kogeleda: „Kuhu me õed paigutame? Nad ei saa siia jääda.“

Ema Teresal oli juba idee: „Väga lihtne. Neli õde sinna televisiooni lampide alla, neli õde sinna teisele poole, kolm õde siia ja teised istuvad otse ees põrandal.“