Читать книгу Ema Teresa Kolkatast: isiklik portree - Leo Maasburg - Страница 7

„VIIA TEID VATIKANI? Jah, muidugi. Hea meelega!“ Mul polnud mingit põhjust ema Teresale ära öelda. Muuhulgas oli see ju ka ühele mõni kuu tagasi ordineeritud preestrile hea võimalus heita pilku kõigele, mis peitus Vatikani müüride taga, ning ema oodates ehk koguni jalutada Vatikani aedades, mis on muidu avalikkusele suletud.

„Jah, rõõmuga. Igal ajal!“ oli mu vastus ka küsimusele, mis kell me peame Vatikani teele asuma, see aga tekitas minu esimese vaidluse ema Teresaga.

„Isa, me peame olema väga täpsed. Nii et kõige parem, kui stardime homme hommikul kell neli,“ lausus ta, algatades meie väikese mõtete lahkumineku.

„Kell neli hommikul?“ Ma nägin juba ette, kuidas tõusen pimedas ja täiesti magamata, kuna Roomas läheb rahvas harva enne kella ühte magama – eriti üliõpilased. See näis kujunevat ehtsaks ohvritoomiseks.

Ent ehk saaks selle ohverduse aega siiski veidi edasi lükata? Oli väärt katsetamist: „Ema Teresa, ma oletan, et olete kutsutud Püha Isa hommikusele Missale?“

Huulte torutamine ning India moodi peavõngutus, mis meile, eurooplastele, tähendab ei, hindude maailmas aga jah, kinnitas mu oletust. Nägin oma šansse paranemas: „Ema Teresa, paavstlik Missa ei alga enne kella seitset!“ Ma vaidlesin vastu siseringi teadmisega.

„Jah, aga me peame olema väga täpsed! Olgu siis, läheme kell pool viis.“

Osaline võit oli saavutatud. Nüüd pidin edasi trügima.

„Ei, ema, kell pool kuus oleks piisavalt vara. Sel kellaajal on tänavad tühjad ja San Gregoriost Vatikani sõit võtab kõige rohkem viisteist minutit.“

„Olgu, isa, kell viis. Aga mitte hiljem!“

Jällegi osaline võit. Ta kuulab teiste vastuväiteid, mõtlesin ma. Ja pettumusest või pahameelest polnud vähimatki märki. Vastupidi, mulle tundus, nagu antaks mulle salajane, julgustav võimalus piiluda neisse erilistesse silmadesse, mis meenutasid mulle mu vanaema. Tundsin end mõnevõrra nagu Aabraham, kes kaupleb Soodoma õiglaste hingede pärast. Kuigi küsimus polnud ju hingedes, vaid mõnes unetunnis järgmisel hommikul.

Ikkagi tahtsin veel kord katsetada, seekord argumendiga, mis polnud täiesti tähtsusetu: „Ema Teresa, see on siiski veel liiga vara! Vatikani väravaid ei avata enne kella kuut!“

Ja taas võitsin. „Kell pool kuus!“

Noh, see oli juba palju talutavam kui kell neli!