Читать книгу Ema Teresa Kolkatast: isiklik portree - Leo Maasburg - Страница 6

Loomult praktilise ja pragmaatilise inimesena oli ema Teresal vaistu leida oma plaanidele ja töödele abi ja toetust juhuslikelt kohtumistelt – mida oli lugematu hulk. Näiteks minu esimesel pikemal vestlusel temaga, kui mu teenistus tema ja piiskopi tõlgina oli juba läbi, ei kulunud minutitki, kui ta välja selgitas, et mul on auto. Otsekohe palus ta kolm orduõde samal õhtul lennujaama sõidutada. Ja nii leidsin end tol pühapäeva pärastlõunal kell kolm parkimisplatsil San Gregorio, õdede maja ees Roomas. Ema Teresa seisis juba seal ning „andis mulle üle“ kolm oma õde. Igaühel oli käes avatud karp. Auto pagasiruumi täis laadides nägin nende karpide sisu: rullis magamismatt, kaks kokkuvolditud sari, piibel, palveraamat ja vähesed isiklikud esemed.

„Kas sõidame maale?“ küsisin õdedelt tögamisi, viidates nende kergele pagasile.

„Ei, lennujaama,“ oli vastus.

„Ja teie lennu sihtkoht?“ tahtsin ma teada.

„Argentina,“ ütles üks särava näoga nunn, keda võinuks vabalt pidada teismeliseks.

„Ja kui kauaks? Nädalaks? Kaheks?“

„Oh ei, kindlasti vähemalt viieks kuni kümneks aastaks!“

Otsides endiselt seletust nende üsna kasinale pagasile, küsisin, millal nad oma lähetusest teada said.

„Täna hommikul. Kui olime vande andnud, saatis ema Teresa meid uuele missioonile! Oleme nii õnnelikud!“

Järgnenud vaikuses suutsin vaid võrrelda oma preesterlikke kohustusi nende omadega – tulemus annab mulle tänaseni mõtteainet.

Ma sain teada, et pühendatute jaoks ulatub kuuletumine palju kaugemale kui ilmikpreestritel. Nende õdede täielik valmisolek ülesanneteks, mida annab nende ülem, on vorminud mu mõtlemist. Ema Teresa teadis ülimalt hästi, milline autoriteet kellelegi kohane on; ta ise ei olnud otseselt alluv, kuid ta oli väga kuulekas. Iialgi poleks ta midagi ette võtnud selleks, et oma ülemale või piiskopile või kardinalile muljet avaldada. Peale selle oskas ta alati täpset vahet teha käsul, mida annab piiskop oma pädevuse piires, ning käsul, mida annab keegi väljaspool oma pädevuse piire.

Kord, kui ema Teresa kohtas piiskoppide sinodil ootamatult kardinal Franz Königit ning see temalt küsis, kuidas ta end nii paljude piiskoppide hulgas tunneb, oli ema vastus: „Teate, Teie Eminents, muidugi ei mõista ma kõike, mida siin räägitakse ja teada antakse, kuid minu meelest on ehk vahel olulisem piiskoppide eest palvetada kui neid kuulata.“

Kuigi need noored õed, keda lennujaama pidin viima, olid oma ülesande ja reisi sihtkoha teada saanud samal hommikul, kuuletusid nad rõõmuga. Hiljem olin tunnistajaks mitmele säärasele teelesaatmisele, mis on osa Halastuse Misjonäride Ordule omasest sümboolsest viisist näidata väga otseselt oma vaesuse, kasinuse, kuulekuse ning „vaesemaist vaesemate puhtsüdamliku ja vabatahtliku teenimise“ vande olemust. Pärast liturgilist talitust, mille kestel uued õed vande annavad, annavad nad ema Teresa kätte sedelikese. Siis lähevad nad käärkambrisse, kus ema Teresa annab igaühele tema ülesande. Sedelil seisab: „Armas õde_____, ma saadan su _____.“ Ema Teresa lisab oma käega iga õe nime ja sihtkoha. Iga paberitüki alla kirjutab ta: „Jumal õnnistagu sind. Ema M. Teresa, MC.“

Kui neid kolme õde Rooma lennujaama sõidutasin, ei teadnud ma seda kõike veel. Kuid olin juba aimanud midagi ema Teresa vaimust ja tööst. Kui tagasi jõudsin, tahtsin talle teatada, et õed olid ilusti lennukile saanud. Mind ootas juba tee ja paar küpsist. Ja siis tuli ta ise mind tänama, või nii ma vähemalt arvasin. Kuid tal oli mulle juba uus ülesanne: „Isa, kas saate mind homme Vatikani viia?“