Читать книгу Ema Teresa Kolkatast: isiklik portree - Leo Maasburg - Страница 5

Mul oli au kohata ema Teresat siis, kui veel tudeng olin. Tegin tol ajal tihedat koostööd pagendatud Slovaki piiskopi Pavol Hnilicaga, kes elas Roomas ja toetas endise idabloki põrandaalust Kirikut enda rajatud heategeva organisatsiooni Pro Fratribus kaudu. Piiskop oli ema Teresaga tutvunud euharistlikul kongressil Bombays (tänapäeva Mumbai) 1964. aastal ning küllap taipas otsekohe, millise inimesega on tegu. Siis ärgitas ta paavst Paulus VI ema Teresat Rooma kutsuma ning viimaks see õnnestus. Piiskop Hnilica aitas asutada ka esimese ema Teresa õdede asumi või maja Rooma eeslinnas Tor Fiscales.

Kuna töötasin koos piiskopiga, olin kohal, kui ema Teresa meid külastas, ning ka siis, kui piiskop Hnilica külastas teda ta Rooma elukohas San Gregorios, kuid eelistasin jääda tagaplaanile. Tol ajal kaldusin arvama, et peaksin talle rahu andma, eriti puhkudel, mil ema Teresat piiras hulk Tšehhi ja Slovaki külalisi, kes alati ümbritsesid piiskop Hnilicat.

Rooma oli mõistagi tulvil huvitavaid kuulsusi. Alateadlikult paigutasin ka ema Teresa samasse kategooriasse. Ent minu esimesel tõelisel kohtumisel temaga hajutas ta kõik mu eelarvamused. Selle asemel, et koos piiskopi ja teiste külalistega maha istuda ja juttu ajada, tõi ta kõik kabelisse, põlvitas ja jäi palvesse Pühima Sakramendi ees. Ta ei tahtnud juhtida meid enda ja oma töö juurde, vaid Pühima Sakramendi ette.

Eelkõige võlgnen ema Teresaga lähedaseks saamise armu minu preestriks ordineerimise ajale 1982. aastal; samuti nagu võlgnen au saata teda läbi aastate tema reisidel tõsiasjale, et piiskop Hnilica ei osanud õnneks inglise keelt. Kui vaja, suutsid nad üksteist otse mõista, kui piiskop rääkis slovaki, ema aga horvaadi keelt (mõlemad slaavi keeled), ent kui teema oli keerukam või üksikasjalikum, vajasid nad tõlki. Siis tulin mängu mina, vahendades ema Teresa inglisekeelset ja piiskop Hnilica itaalia- või saksakeelset juttu.

Ühe sellise tõlkesessiooni ajal pärast minu ordinatsiooni läks piiskop korraks välja ning ma jäin ema Teresaga kahekesi. Ma küsisin, mida peaks tegema üks äsja ordineeritud vaimulik, kui tunneb südames vajadust minna misjonärina Venemaale. Tema vastus tuli väga kiirelt: „Ta peab tegema, mida piiskop käsib.“

Tundsin, nagu vaataks ta minust otse läbi, ning justkui enda õigustuseks kostsin: „Aga kui piiskop ei ütle midagi, mida ta siis peaks tegema?„

Ema Teresa mõtles hetke ja vastas: „Siis peab ta tegema, mida paavst käsib.“

Ning nimelt viimane hiljem teoks saigi: kaudselt paavst Johannes Paulus II suunamisel rändasin viimaks koos ema Teresaga esmalt Moskvasse ja sealt Armeeniasse. Riigisekretär, kardinal Angelo Sodano tegutses paavsti nimel ning andis mulle vajaliku mandaadi, mida kanooniline seadus ette näeb.