Читать книгу Ema Teresa Kolkatast: isiklik portree - Leo Maasburg - Страница 4

TA OLI HÄMMASTAVALT NORMAALNE – olgugi et tema elu, tema toime inimestele, tema mõju oli eriline, on seda ka tänapäeval. Ühest küljest ületas ema Teresa kõiki teadaolevaid piire ning teisalt oli ta täiesti loomulik, ehedalt „normaalne“ – nimelt see ta hämmastavaks muutiski. Kogu koosoldud aja kestel jälgisin, uurisin ja imetlesin ema Teresat. Esimesest kohtumisest peale meenutas ta mulle mu vanaema.

Sarnaselt minu vanaemaga oli ka ema Teresa näol sadu kortse ja vagusid, kuid ka teatav põlvkondlik ühisjoon. Ta oli enda vastu karm ja nõudlik, samas lahke, hooliv ja ülimalt kannatlik teistega. Tal olid õhukesed ranged huuled nagu paljudel vanainimestel, kuid olenevalt olukorrast võis ta need torssi tõmmata; ta pea õõtsus kergelt küljele ning seega kuulas ta iga külalist mingi kergelt skeptilise hoiakuga – kuid suure tähelepanuga.

Mõnel muul juhul, jällegi huuled torus, hakkas ta pea ette-taha nookuma nagu veinidegustaatoril, kes esmakordselt uut sorti maitseb – neil hetkedel teadsid teda lähemalt tundjad, et kohe langeb habemenoana terav otsus. Ja viimaks kadusid torus huuled sageli ta kortsuliste käte ja põskede varju, ta pea muutus raskeks ning toetus rängast tööst kurnatud kätele, mida selgelt märgistas artriit, ning kõike ümbritsevat unustades süüvis ema Teresa kõnelusse oma Issandaga.

Siin oleme jõudnud ema Teresa isiksuse olulise jooneni: ta oli ise ning nõudis alati ka oma õdedelt, et nad oleksid „maailmast eemale pööratud.“ Kõik tema ettevõtmised ja tähelepanu, mis näisid olevat täiesti maailma poole pööratud, varjasid teist poolt tema loomusest. See viimane jäi – nagu jäämägi – pinna alla peidetuks või täpsemalt, oli suunatud sissepoole: kontemplatiivne, süvenenud mediteerimine Jumalas, Tema armus ja Tema töös maailmas. Peale selle kandis ta endas üht isiklikku saladust, millest keegi meist midagi ei teadnud, sügavat müstilist kannatust, mis sai ilmsiks alles peale ta surma: „hinge pimedat ööd,“ kustutamatut ning palavat iha Jumala ligioleku järele.

Oma esimesel visiidil Kolkatasse olin veel üpris kriitiline. Ma tahtsin üksikasjalikult uurida, mil moel ema Teresa vaimsus ja vagadus mõjutab tema ja ta õdede toimimist. Ja nii istusin ma kabelis ühes mugavas nurgas ema Teresast eemal, et lihtsalt jälgida, kuidas ta palvetab. Ta paistis olevat üleni haaratud, sügavas harduses, ta põlvitas põrandal matil, silmad kinni, aeg-ajalt kokkusurutud käsi vastu nägu asetades.

Mõne aja pärast märkasin, et üks fotograaf kõnnib kabeli ukse ees närviliselt edasi-tagasi. Ilmselt tahtis ta ema Teresaga rääkida, kuid ei julgenud tema juurde minna ja teda häirida. Järsku lähenes talle üks õde ning andis märku, et ta võib ema juurde astuda. Mees võttis kingad jalast ja astus kabelisse, kuid kõhkles ikka veel, kas ema Teresa kõrvale põlvitada. Nüüd ta siiski häirib teda, mõtlesin ma – ise väga uudishimulik, kuidas ema reageerib.

Ema Teresa pidi olema kuulnud või tajunud, kui mees ta kõrvale põlvitas, kuna ta vaatas üles ja tervitas teda särava naeratusega. Tema tähelepanu kuulus nüüd tervenisti fotograafile. Mees selgitas oma ülesannet mõne sõnaga. Ema vastas midagi. Teine tõusis ja lahkus kabelist. Enne kui ta välja jõudis, oli ema Teresa taas täielikult palvesse süüvinud.

Mis mind selles lühikeses stseenis kõige enam liigutas, oli see, et ema Teresa ei ilmutanud vähimatki vastumeelsust või pahameelt. Vastupidi, justkui oleks palvet häirinud fotograaf toonud ta praegusse hetke. Alles hiljem taipasin, et Jeesus ise oli tol hetkel ema Teresa jaoks igas inimeses niivõrd kohal, et ta – väljudes palvest ning seega elavast keskustelust Jeesusega – lihtsalt liikus Jeesuselt Jeesusele.

Üks tõesemaid ja ilusamaid väljendeid, millega ema Teresa ennast kirjeldas, oli tema vastus rühmale ajakirjanikele, kellest üks lausus: „Ema Teresa, see, mida te teete, on niivõrd imeline!“ Ema vastas: „Teate, mina olen vaid pliiats Jumala käes, Jumala, kes tahab maailmale armastuskirja kirjutada.“

Ema Teresa pidas silmas, et peaksime laskma Jumalal end kasutada, nagu me ise kasutame pliiatsit: nii nagu ma vajan kirjutusvahendit, et panna paberile, mida mõtlen ja tahan öelda, nii kasutab Jumal inimolendit, et väljendada, mida Ta mõtleb ja tahab öelda. Jumal on suur ning ikkagi alandlik. Ta kasutab meid, täiusest kaugel inimesi, et ilmsiks teha oma vägevust. Kui me tõesti tahame Talle kuuluda ja Teda teenida, siis peame laskma Temal kasutada meid niimoodi, nagu Tema tahab kuulutatud olla.

Kuid need mõtted sobiksid pigem juba kokkuvõtteks, mitte selleks, millest tahaksin seda raamatut alustada. Niisiis alakem taas algusest.