Читать книгу Kaotada pole midagi - Ли Чайлд - Страница 10

„Siin kehtib määrus, mis keelab hulkurluse?” imestas Reacher.

Kohtunik noogutas ja sõnas: „Nii nagu enamikus lääneosariikide linnades.”

„Ma pole iial ühegi sellise määrusega kokku puutunud.”

„Siis on teil tõsiselt vedanud.”

„Ma ei ole hulkur.”

„Kümme aastat kodutu, kümme aastat töötu, sõidate bussiga või kõnnite jala paigast paika, tehes juhuslikke töid – kuidas teid veel peaks nimetama?”

„Vabaks,” vastas Reacher. „Ja õnnelikuks.”

Kohtunik noogutas taas ja lausus: „Mul on hea meel, et te vaatate asja helgema poole pealt.”

„Kuidas jääb esimese konstitutsiooniparandusega, mis annab õiguse vabalt koguneda?”

„Ülemkohtu ülemvõim on kauge minevik. Omavalitsustel on õigus soovimatuid isikuid ära saata.”

„Turistid on soovimatud isikud? Mida kaubanduskoda sellest arvab?”

„See on vaikne ja vanamoodne linn. Inimesed ei lukusta uksi. Me ei leia, et seda oleks vaja. Enamik võtmeid läks kaduma juba aastate eest, meie vanavanemate eluajal.”

„Ma ei ole varas.”

„Aga me oleme igaks juhuks ettevaatlikud. Teiste kogemused näitavad, et hulkuvad töötud põhjustavad alati probleeme.”

„Aga kui ma ei lähe? Milline on karistus?”

„Kolmkümmend päeva aresti.”

Reacher ei vastanud. „Politseiohvitser viib teid linna piirile,” ütles kohtunik. „Otsige endale töö ja kodu ning me tervitame teid avasüli. Aga ärge enne seda tagasi tulge.”

Politseinik saatis ta trepist alla, andis talle tagasi tema raha, passi, APK kaardi ja hambaharja. Midagi ei olnud kaduma läinud. Kõik oli alles. Siis ulatas politseinik ta kingapaelad ja ootas valvelaua juures, kuni ta need läbi aukude põimis, pingule tõmbas ja kinni sidus. Siis pani politseinik käe püssipärale ja ütles: „Autosse.” Reacher läks ta ees läbi fuajee ja astus eesuksest välja. Päike oli loojunud. Kell oli palju, aasta lähenes lõpule ja pimedus hakkas maad võtma. Võmm oli vahepeal auto ümber parkinud. Nüüd seisis see ninaga tänava poole.

„Tagaistmele,” ütles ta.

Reacher kuulis kaugel lääne pool lennukimüra. Ühemootorine, jõudsalt kõrgust võtmas. Cessna või Beech või Piper, väike ja üksik keset seda ääretust. Ta tõmbas autoukse lahti ja puges sisse. Ilma käeraudadeta oli siin tunduvalt mugavam. Nihutas end vasakule, nagu istuks taksos või limusiinis. Politseinik pistis pea ta järel sisse, üks käsi katusel, teine ukse küljes, ja ütles: „Me mõtleme seda tõsiselt. Kui tagasi tuled, me arreteerime su ja sa veedad kolmkümmend päeva selles samas kongis. Pidevalt eeldades, et sa meile viltu ei vaata, ja vastuhaku eest laseme su maha.”

„Oled abielus?” küsis Reacher.

„Mis siis?”

„Ma ei usu, et oled. Paistab, et sulle meeldib rohkem pihku lüüa.”

Politseinik jäi pikalt liikumatuks, virutas siis ukse kinni ja läks juhikohale. Võttis paigalt, sõitis natuke otse, pööras paremale ja võttis suuna põhja. Kuus kvartalit peatänavani, rehkendas Reacher. Kui ta pöörab vasakule ja viib mind edasi lääne poole, siis võib-olla ma lepin sellega. Aga kui ta pöörab paremale ja viib mind tagasi Hope’i poole, siis võib-olla ei lepi.

Reacher ei sallinud tagasipööramist.

Edasiliikumine oli tema organiseeriv printsiip.

Kuus kvartalit, kuus stoppmärki. Kõigi märkide all võttis politseinik kergelt hoo maha, vaatas vasakule, vaatas paremale ja sõitis edasi. Peatänavani jõudnud, peatus ta täielikult. Mõtles. Vajutas siis gaasi, auto sööstis paigalt ja mees keeras rooli.

Ja keeras paremale.

Itta.

Tagasi Hope’i poole.