Читать книгу Kaotada pole midagi - Ли Чайлд - Страница 11

Reacher nägi pudukaupade poodi, bensiinijaama, hüljatud motelli ja tühja krunti mööda libisemas, mille järel politseinik ühtlased 60 miili tunnis sisse võttis. Kummid põrusid teekonarustel, lahtine kivipuru lendas kõrinal vastu autopõhja, põrkas tagasi ja paiskus teepervedele. Kaheteistkümne minuti pärast aeglustas juht sõitu, võttis käigu välja, pidurdas ja pidas masina kinni. Ta avas ukse, ronis välja, pani käe püstolipärale ja avas Reacheri ukse.

„Välja,” ütles ta.

Reacher ronis välja ja tundis taldade all Despairi killustikku.

Võmm näitas pöidlaga itta, kus oli pimedam.

„Sinnapoole,” ütles ta.

Reacher seisis liikumatult.

Võmm võttis püstoli välja. See oli üheksamillimeetrine Glock, kandiline ja hämaruses hall. Ei mingit kaitseriivi. Kõigest hoob päästiku juures, millele juba surus tema paks nimetissõrm.

„Palun,” sõnas politseinik. „Anna mulle vaid põhjus.”

Reacher astus kolm sammu edasi. Nägi kauge silmapiiri kohale kerkivat kuud. Nägi Despairi kareda killustiku lõppu ja Hope’i sileda asfaldi algust. Nägi nendevahelist tollilaiust vahet, mis oli täidetud musta ollusega. Auto oli peatunud põrkerauaga täpselt selle kohal. Paisumisvaru kohal. Piiril. Joonel. Reacher kehitas õlgu ja astus üle piiri. Ühe pika sammu, tagasi Hope’i poole.

„Ära meid rohkem tülita,” hõikas politseinik.

Reacher ei vastanud. Ega pööranud pead. Lihtsalt seisis näoga ida poole ja kuulas, kuidas auto tagurdab, ümber pöörab ja üle killustiku minema ragistab. Kui see hääl kustus, kehitas ta veel korra õlgu ja hakkas astuma.

Ta ei olnud paarikümmet sammugi kõndinud, kui nägi miili kaugusel Hope’i suunast otse enda poole tulevaid autotulesid. Valgusvihud olid laiaks reguleeritud, nii et need valgustasid kõrgele üles ja madalale alla. Auto oli suur ja liikus kiiresti. Jälle Crown Vic, värvitud mustaks ja valgeks, põrkeraudade, lisalaternate ja antennidega politseimudel. Auto peatus tema lähedal, aknaposti külge monteeritud prožektor süttis, pöördus jõnksatades, valgustas teda paar korda pealaest jalatallani üle ja peatus lõpuks näol, pimestades silmi. Siis lülitati prožektor välja, auto roomas lähemale, kummid siledal teekattel sahisemas, ja peatus taas juhiuksega otse tema kõrval. Uksele oli maalitud kuldne vapp, sellel põiki tähed HPD. Hope Police Department. Aken vajus surinal alla, üks käsi kerkis ja sees süttis salongivalgus. Reacher nägi roolis istumas naispolitseinikku, kelle lühikesi heledaid juukseid valgustas tema taga salongi laes põlev nõrk lamp.

„Soovite küüti?” küsis politseinik.

„Lähen jala,” vastas Reacher.

„Siit on linna viis miili.”

„Jala tulin, jala saan ka tagasi.”

„Autoga on kergem.”

„Küll ma hakkama saan.”

Naine vaikis hetke. Reacher kuulas Crown Vici mootori häält. See töötas kannatlikult tühikäigul. Rihmad pöörlesid, summuti tiksus jahtudes. Reacher hakkas liikuma. Astus kolm sammu ja kuulis, kuidas käigukang tagasikäigule lükati. Auto veeres tagumine ots ees tagasi ta kõrvale ja võttis sama tempo. Aken oli endiselt all. „Lase ennast lõdvaks, Zenon,” lausus naisterahvas.

Reacher peatus. „Te teate, kes Zenon oli?” küsis ta.

Ka auto peatus.

„Zenon Kitionist,” vastas naine. „Stoitsismi rajaja. Ma palun teil lõpetada oma pikameelsus.”

„Stoikud peavadki pikameelsed olema. Stoitsism õpetab saatusele vaidlusteta alistuma. Zenon õpetas nii.”

„Teie saatuseks on naasta Hope’i. Zenonil on ükskõik, kas lähete jala või sõidate.”

„Ja kes teie lõpuks olete – filosoof, võmm või taksojuht?”

„Despairi politsei kutsub meid välja, kui nad kellegi jälle üle piiri viskavad. Vastutuleku korras.”

„Kas seda juhtub tihti?”

„Tihemini, kui te arvate.”

„Ja teie sõidate välja ning korjate nad üles?”

„Meie töö on inimesi teenida. Ütleb kiri märgil.”

Reacher heitis pilgu vapile autouksel. HPD oli maalitud keskele, kuid vapikilbi ülaservas seisis Kaitsta ning allservas ja teenida.

„Või nii,” lausus Reacher.

„Nii et istuge sisse.”

„Miks nad seda teevad?”

„Istuge ja ma räägin teile.”

„Nii et te keelate mul jala minna?”

„Seda on viis miili. Te olete juba praegu pahur, kohale jõudes olete päris torssis. Uskuge mind. Me oleme seda küllalt näinud. Meile kõigile on parem, kui te tulete autoga.”

„Mina olen teistsugune. Kõndimine rahustab mu maha.”

„Ma ei hakka paluma, Reacher,” ütles naine.

„Te teate mu nime?”

„Despairi politsei andis edasi. Vastutuleku korras.”

„Ja ühtlasi hoiatas?”

„Võib-olla. Praegu ma just vaen, kas võtta neid tõsiselt või mitte.”

Reacher kehitas õlgu ja pani käe tagaukse lingile.

„Ette, idioot,” ütles naine. „Ma aitan teid, mitte ei arreteeri.”

Niisiis tuli Reacher kaarega ümber auto ja avas eesmise kõrvalukse. Istet ääristasid raadiokonsoolid ja sülearvuti terminal kronsteinil, kuid iste ise oli vaba. Ühtki kaabut seal ei vedelenud. Ta surus ennast sisse. Jalgadele eriti ruumi ei jäänud, sest selja taga oli turvasein. Auto esiosa lõhnas õli, kohvi, lõhnaõli ja sooja elektroonika järele. Sülearvuti ekraan näitas GPS-kaarti. Seal oli roosa laik kirjaga Hope’i omavalitsus ja selle kaugeimal serval vilkus üks nooleke, mis näitas läände. Laik oli täpselt neljakandiline, peaaegu ruudukujuline. Kiire ja suvaline maaeraldus, nagu Colorado osariik isegi. Selle kõrval asuv Despairi omavalitsus oli tähistatud helelillaga. Despair ei olnud neljakandiline. Pigem nagu tömp kiil. Tema idapiir langes täpselt kokku Hope’i läänepiiriga, aga seejärel muutus ta laiemaks, nagu kolmnurk, mille üks tipp on ära lõigatud. Läänepiir oli kaks korda pikem kui idapiir ja selle taga laius hall tühjus. Maa, mis ei kuulu ühelegi omavalitsusele, oletas Reacher. Seda eikellegimaad läbivate I-70 ja I-25^[1.] pealt tulid jäljed, mis lõikasid läbi Despairi loodenurga.

Naispolitseinik suristas akna kinni, ajas kaela õieli, vaatas selja taha, tegi lihtsa manöövri ja pööras auto ringi. Oma punakaspruuni värske pluusi all paistis ta õbluke. Tõenäoliselt vähem kui viis jalga kuus tolli, tõenäoliselt vähem kui sada kakskümmend naela, tõenäoliselt noorem kui kolmkümmend viis. Ehted ja abielusõrmus puudusid. Krae küljes Motorola mikrofon ja vasaku rinna kohal pikk kuldne nimesilt. Nimesildi andmeil oli ta nimi Vaughan. Ja märgi andmeil oli ta ühtlasi väga hea politseinik. Ta paistis olevat saanud hulga aumärke ja kiituskirju. Ta nägi hea välja, kuid erines teistest naistest. Ta oli näinud asju, mida need ei olnud. See oli ilmne. Reacherile oli see nähtus tuttav. Ta oli sõjaväepolitseis paljude naistega koos teeninud.

„Miks mind Despairist minema aeti?” küsis ta.

Vaughani nimeline naine lülitas laevalguse välja. Nüüd valgustasid teda eespoolt armatuurlaua punased tulukesed, GPS-kaardi roosa ja lilla ning autolaternate valgusvihu peegeldus teelt.

„Vaata, milline sa oled,” ütles ta.

„Milline ma siis olen?”

„Mida sa näed?”

„Lihtsalt üks mees.”

„Tööriietes sinikrae, trimmis, tugev, terve ja näljane.”

„Ja siis?”

„Kui kaugele sa jõudsid?”

„Nägin ära bensiinijaama ja restorani. Ja linnakohtu.”

„Siis sa kogu pilti ei näinud,” ütles Vaughan. Ta sõitis aeglaselt, umbes kolmkümmend miili tunnis, nagu oleks tal veel palju öelda. Ühe käega hoidis ta roolist, küünarnukk uksele toetatud. Teine käsi lebas süles. Viis miili kolmekümnemiilise tunnikiirusega teeb kümme minutit. Reacher imestas, mida naisel talle küll öelda on, mida ei saaks ära räägitud vähema kui kümne minutiga.

„Ma olen rohkem rohe- kui sinikrae,” tähendas ta.

„Rohekrae?”

„Teenisin sõjaväes. Sõjaväepolitseis.”

„Kunas?”

„Kümne aasta eest.”

„Praegu töötad kuskil?”

„Ei.”

„Selge.”

„Mis on selge.”

„Sa olid ohtlik.”

„Kuidas?”

„Despairi kesklinnast läänes asub Colorado suurim vanametalli töötlemise tehas.”

„Märkasin sudu.”

„See ongi kogu Despairi majandus. Metallitehas ja kogu lugu.”

„Vabrikulinn,” tähendas Reacher.

Vaughan rooli taga noogutas. „Tehase omanikule kuulub iga viimane kui tellis iga viimase kui maja seinas. Pool linnaelanikest töötab iga päev kaheksa tundi tema juures. Teine pool osalise tööajaga siis kui tal vaja. Täiskoha pidajad on omadega rahul. Poolekohaliste olukord on ebakindel. Nad ei taha võõraste konkurentsi. Nad ei taha, et sinna ilmuks juhutöid otsivaid tüüpe, kes on nõus töötama väiksema palga eest.”

„Mul polnud plaanis mingit tööd otsida.”

„Ütlesid seda?”

„Nad ei küsinud.”

„Nad poleks sind nagunii uskunud. Vabrikulinnad on veidrad paigad. Igal hommikul oodatakse kupja noogutust, ja see muudab inimesi. Selles on midagi feodaalset. Kogu see linn on feodaalne. Raha, mis omanik palkadena välja maksab, tuleb üüridena talle kohe tagasi. Ja hüpoteekidega. Pank kuulub talle. Isegi pühapäeval ei ole tema eest pääsu. Linnas on üks kirik ja ta on ilmalik jutlustaja. Kui tahad kohta säilitada, pead pühakojas aeg-ajalt nägu näitama.”

„Kas see on õiglane?”

„Talle meeldib valitseda. Ta kasutab kõiki vahendeid.”

„Miks inimesed ära ei koli?”

„Mõned on kolinud. Ja kes ei ole, need ei tee seda kunagi.”

„Kas tehaseomanik ei taha, et tuleks inimesi, kes töötavad väiksema palga eest?”

„Ta eelistab stabiilsust. Talle meeldivad need inimesed, kes talle juba kuuluvad, mitte võõrad. Ja tegelikult pole vahet, kui palju ta maksab. Ta saab selle üüride ja rentidena kohe tagasi ning teenib tulu kaupluste pealt.”

„Aga mille üle need mehed siis muretsesid?”

„Inimesed muretsevad ikka. Vabrikulinnad on veidrad.”

„Ja linnakohtunik kuulab sõna?”

„Ta on sunnitud. See on valitav amet. Ja hulkurlusevastane määrus on tõesti olemas. Enamikus linnades on selline. Hope’is näiteks kindlasti. Sellest ei saa kuidagi mööda, kui keegi kaebuse esitab.”

„Aga Hope’is ei kaevanud keegi. Veetsin siin möödunud öö.”

„Hope ei ole vabrikulinn.”

Vaughan võttis hoogu maha. Ees paistis Hope’i esimene täisehitatud kvartal. Reacher tundis selle ära. Mampsi-papsi tööriistakauplus. Hommikul oli üks vanahärra siin kõnniteele reklaamiks treppredeleid ja kärusid paigutanud. Nüüd oli kauplus pime ja suletud.

„Kui suur on Hope’i politsei?” küsis Reacher.

„Mina, veel kaks ja valveülem,” vastas Vaughan.

„Kas teil abipolitseinikke ka on?”

„Neli tükki. Me ei kasuta neid kuigi sageli. Võib-olla liikluse reguleerimiseks, kui on mõni ehitustöö. Miks sa küsid?”

„Kas nad on relvastatud?”

„Ei. Colorados on abipolitseinikud relvastamata tsivilistid. Milles asi?”

„Mitu abipolitseinikku Despairi politseil on?”

„Minu meelest neli.”

„Ma kohtusin nendega.”

„Ja mis sai?”

„Teoreetiline olukord – kui Hope’i ilmuks keegi, kes satub vaidlusse ühega teie abipolitseinikest ja purustab tal lõualuu, siis mida te teeksite?”

„Me pistaksime selle õnnetu sitavarese väga kiiresti kongi.”

„Miks?”

„Tead väga hästi, miks. Nulltolerants abipolitseinike ründajate suhtes pluss kohustus seista omade eest pluss uhkus ja enesest lugupidamine.”

„Aga kui tegu oli enesekaitsega?”

„Eraisik abipolitseiniku vastu – see ärataks teatavat ja vägagi põhjendatud kahtlust.”

„Okei.”

„Küllap oled tundnud sedasama sõjaväepolitseis.”

„Päris kindlasti.”

„Nii et miks sa küsid?”

Reacher ei andnud otsest vastust. Selle asemel ütles: „Ma ei ole tegelikult stoik. Zenon kuulutas passiivset saatusele alistumist. Mina ei ole selline. Ma ei ole eriti passiivne. Ma võtan väljakutseid isiklikult.”

„Nii?”

„Mulle ei meeldi, kui mind käsutatakse, kuhu ma võin minna ja kuhu ei või.”

„Kangekaelne?”

„See vihastab mind.”

Vaughan võttis hoogu veelgi maha ja peatas auto kõnnitee ääres. Lükkas käigukangi parkimisasendisse ja keeras ennast istmel.

„Minu soovitus,” ütles ta, „on see, et saa üle ja mine edasi. Despair ei ole seda väärt.”

Reacher vaikis.

„Mine söö kõht täis ja otsi ööseks tuba,” lisas Vaughan. „Ma olen kindel, et sa oled näljas.”

Reacher noogutas.

„Suur tänu küüdi eest,” ütles ta. „Oli meeldiv sinuga kohtuda.”

Ta avas ukse ja astus kõnniteele. Hope’i versioon Main Streetist kandis nime First Street – 1. tänav. Reacher teadis, et kvartali kaugusel 2. tänaval asub einela. Ta oli seal hommikust söönud. Ta hakkas sinnapoole kõndima ja kuulis seljatagant, kuidas Vaughani Crown Vic minema sõidab. Reacher kuulis automootori kombekat surinat ja kummide sahinat asfaldil. Siis pööras ta ümber nurga ega kuulnud enam.

Tund aega hiljem istus ta alles einelas. Ta oli söönud suppi, steiki, friikartuleid, ube, õunakooki ja jäätist. Nüüd jõi ta kohvi. See oli parem kui Despairi restorani oma. Ja seda serveeriti tassis, mis oli kujult silindriline. Samuti liiga paks, aga ideaalile tunduvalt lähemal.

Ta mõtles Despairile ja murdis pead, miks oli tähtsam ta linnast ära saata, selle asemel et teda kinni hoida ja abipolitseiniku ründamise eest korralikult rappida.

1 Osariikidevahelised maanteed. [ ↵ ]