Читать книгу Kaotada pole midagi - Ли Чайлд - Страница 7

Kõik neli olid tursked sellid. Lühim võis olla tollijagu lühem kui kuus jalga ja kergeim untsikese raskem kui kakssada naela. Kõigil olid puised sõrmenukid, jämedad randmed ja soonilised käsivarred. Kahel oli ninaluu katki ja ühelgi ei olnud kõiki hambaid suus. Nad nägid välja kahvatud ja kuidagi haiglased. Kõik olid määrdunud, nende nahakortsudesse oli tunginud hall mustus, mis läikis ja küütles nagu metall. Neil olid seljas tööriided ja käised küünarnukkideni üles kääritud. Vanust kolme- ja neljakümne vahel. Ja kõik nad nägid ohtlikud välja.

„Ma ei soovi seltskonda,” lausus Reacher. „Ma eelistan süüa üksi.”

Laua otsas seisev tüüp oli teistest veidi pikem ja veidi turskem. „Sa ei söö üldse,” ütles ta.

„Ei söögi?” imestas Reacher.

„Vähemalt mitte siin.”

„Ma kuulsin, et see on ainus söögikoht linnas.”

„Ongi.”

„Nii et...”

„Sa pead lahkuma.”

„Lahkuma?”

„Siit ära minema.”

„Kust ära minema?”

„Sellest restoranist.”

„Kas võid öelda, miks?”

„Meile ei meeldi võõrad.”

„Mulle ka mitte,” kostis Reacher. „Aga ma pean kuskil sööma. Muidu ma jään kiduraks ja viletsaks nagu teie.”

„Naljahammas.”

„Lihtsalt räägin, nagu on,” ütles Reacher. Ta tõstis käed lauale. Ta oli suuremast mehest kolmkümmend naela raskem ja kolm tolli pikem, ülejäänud kolmest veelgi enam. Ja ta oli valmis kihla vedama, et tal on veidi rohkem kogemusi ja veidi vähem sisemisi tõrkeid kui ühelgi neist. Või koguni nelja peale kokku. Aga kui päriselt asjaks läheb, on tema kakssada viiskümmend naela nende summaarse üheksasaja vastu. Pole just head väljavaated. Kuid Reacherile ei meeldinud tagasi pöörata.

Seisja ütles: „Me ei taha sind siia.”

„Te ajate mind segi mingi tüübiga, kellele läheb korda, mida te tahate või ei taha,” vastas Reacher.

„Sind ei teenindata siin.”

„Kas tõesti?”

„Pole lootustki.”

„Siis võiksite minu eest tellida.”

„Ja siis?”

„Siis ma võiksin teie lõunasöögi ära süüa.”

„Naljahammas,” ütles suurem mees uuesti. „Sa pead nüüd minema.”

„Miks?”

„Lihtsalt mine.”

„Poisid, kas teil nimed ka on?” päris Reacher.

„Pole sinu asi teada. Sinu asi on ära minna.”

„Kui tahate, et ma siit lahkuks, siis peab omanik mulle seda ütlema. Mitte teie.”

„Selle võib korraldada.”

Suurem mees noogutas ühele lauasistujaist, kes lükkas tooli kriiksudes tagasi, tõusis püsti ja läks köögi poole. Mõne aja pärast naasis ta sealt mehega, kes kandis määrdunud põlle. Mees pühkis nõudekuivatusrätiga käsi ega paistnud eriti mures ega häiritud olevat. Ta tuli Reacheri laua juurde ja ütles: „Ma tahan, et te minu restoranist lahkuksite.”

„Miks?” küsis Reacher.

„Ma ei pea seda põhjendama.”

„Kas te olete selle paiga omanik?”

„Jah, olen.”

„Ma lahkun siis, kui olen saanud tassi kohvi,” ütles Reacher.

„Te lahkute kohe.”

„Must, ilma suhkruta.”

„Ma ei soovi pahandusi.”

„Teil on pahandus juba käes. Kui saan tassi kohvi, kõnnin siit välja. Kui ma ei saa tassi kohvi, siis võib-olla üritavad need mehed mind välja visata ja teie peate kogu ülejäänud päeva põrandalt verd pesema ja kogu järgmise päeva mööda poode käima, et uusi toole ning laudu osta.”

Põllega mees ei öelnud midagi.

„Must, ilma suhkruta,” ütles Reacher.

Põllega mees seisis natuke aega liikumatult ja läks siis tagasi kööki. Minuti pärast tuli ettekandja, käes alustass ja sellel tass. Ta tõi selle läbi kogu saali ja pani piisavalt kõva kolksuga Reacheri ette, et osa tassi sisust alustassile hüppaks.

„Laske hea maitsta,” ütles ta.

Reacher tõstis tassi üles ja pühkis põhja alt käiseotsaga kuivaks. Asetas tassi lauale ja kallas alustassile loksunud kohvi tagasi. Pani tassi jälle alustassile ja sättis korralikult enda ette. Tõstis siis uuesti tassi ja võttis lonksu.

Pole paha, mõtles ta. Veidi lahja, pisut haudunud, aga kokkuvõttes siiski täiesti korralik restoranikohv. Parem kui enamikus einelates, kehvem kui enamikus peentes kohtades. Õkva keskel. Tass oli keraamiline õudus, paksusega ligi pool tolli. Selline jahutab joogi liiga kiiresti maha. Liiga lai, liiga madal, liiga massiivne. Reacher polnud mingi õrna portselani austaja, kuid leidis, et anum peaks olema sisu vääriline.

Neli meest olid endiselt kobaras ta ümber. Nüüd kaks istusid, kaks seisid. Reacher ignoreeris neid ja jõi kohvi, algul aeglaselt ja seejärel kiiremini, sest jook kippus jahtuma. Siis kummutas ta tassi tühjaks ja asetas alustassile. Lükkas aeglaselt ja hoolikalt eemale, kuni tass ühes alustassiga oli täpselt laua keskel. Liigutas siis kiirelt vasakut käsivart ja pistis kämbla taskusse. Nelik võpatas. Reacher võttis välja dollarise paberraha, tõmbas sirgeks ja pistis alustassi alla.

„Eks lähme siis,” ütles ta.

Laua otsas seisev mees tõmbus teelt kõrvale. Reacher lükkas tooli lauast eemale ja tõusis. Kõik üksteist kundet vaatasid, kuidas ta seda teeb. Ta lükkas tooli korralikult tagasi, läks kaarega ümber lauaotsa ja sammus ukse poole. Ta tundis, kuidas mehed neljakesi talle järele tulevad. Kuulis nende samme kiviplaatidel. Mehed moodustasid hanerea, mis laudade vahelt läbi lookles ja seejärel administraatorilauast ning sildist möödus. Saalis valitses vaikus.

Reacher lükkas ukse valla ja astus tänavale. Õhk oli jahe, kuid päike paistis. Kõnnitee oli betoonist, valatud viis korda viis jalga ruutudena. Ruute eraldasid tollilaiused vahed. Need olid täidetud mingi musta materjaliga.

Reacher pööras vasakule ja kõndis neli sammu, kuni oli maja ette pargitud pikapist möödas, peatus siis ja pööras ringi, nii et pärastlõunane päike talle selja taha jäi. Nelik rivistus ta ette, päike silma paistmas. Mees, kes oli seisnud laua otsas, ütles: „Nüüd pead sa ära minema.”

„Ma läksin ära,” ütles Reacher.

„Linnast ära.”

Reacher vaikis.

„Pööra vasakule ja siis on peatänavani neli kvartalit maad,” ütles mees. „Kui selleni jõuad, pööra kas vasakule või paremale, läände või itta. Meil ükskõik. Peaasi – muudkui mine.”

„Te teete seda siin ikka veel?” küsis Reacher.

„Mida?”

„Ajate inimesi linnast välja.”

„Võid selle peale mürki võtta.”

„Ehk ütleksid, miks?”

„Me ei pea sulle seletama, miks.”

„Ma alles jõudsin siia,” sõnas Reacher.

„Ja siis?”

„Ja seetõttu ma jään paigale.”

Reas viimane mees tõstis rusikas käed küünarnukkidest kõrgemale ja astus sammu tagasi. Ninaluu murtud, hambad puudu. Reacher silmitses ta randmeid. Inimese randmelaius on ainus lollikindel näitaja, mille abil hinnata inimese toorest jõudu. Selle tüübi omad olid jämedamad kui pikavarrelisel roosil ja peenemad kui 2 × 4 tolline pruss. Lähenedes pigem prussile kui roosivarrele.

„Te sattusite vale mehe otsa,” ütles Reacher.

„Arvad?” kahtles mees, kes oli algusest peale tegutsenud eestkõnelejana.

Reacher noogutas. „Ma pean teid hoiatama. Lubasin seda emale kaua aega tagasi. Ta ütles, et ma pean andma inimestele võimaluse lihtsalt ära minna.”

„Emme poju?”

„Talle meeldis aus mäng.”

„Meid on neli. Sind on üks.”

Reacheri käed olid külgedel, lõdvestunult, kergelt kõveras. Jalad veidi harkis ja kindlalt maas. Ta tundis kõva betooni läbi kingataldade. Betoonipind oli rihveldatud. Sellest oli kümne aasta eest, vahetult enne kuivamist, rehaga üle tõmmatud. Ta kõverdas vasaku käe sõrmed peopessa. Tõstis käe hästi aeglaselt üles. Nüüd oli see tal õla kõrgusel, peopesa ülespool. Nelik vahtis ta kätt. Pihku kõverdatud sõrmed jätsid mulje, et tal on seal midagi. Kuid mis? Ta lõi sõrmed sirgu. Mitte midagi. Selsamal silmapilgul tegi ta sammu vasakule ja virutas ettepoole astunud mehele parema rusikaga alt kohutava lõuahaagi. Mees oli oma purustatud nina tõttu hinganud suu kaudu, võimas obadus lõi selle kinni, kergitas ta maast lahti ja paiskas, selg ees, kõnniteele püstjasse hunnikusse. Nagu marionett, mille nöörid on läbi lõigatud. Teadvuseta, enne kui kokku vajus.

„Nüüd on teid ainult kolm,” ütles Reacher. „Mind on endiselt üks.”

Nad ei olnud täielikud amatöörid. Nad reageerisid päris õigesti ja kiiresti. Hüppasid tagasi ja üksteisest eemale, moodustades laia poolringi, ning tõmbusid kergelt küüru, käed rusikas.

„Te võite nüüdki veel ära minna,” ütles Reacher.

„Vaevalt küll,” vastas eestkõneleja.

„Te pole küllalt head.”

„Sul vedas.”

„Ainult jobud lasevad ennast üllatada.”

„Rohkem seda ei juhtu.”

Reacher oli vait.

„Kao siit linnast,” ütles mees. „Sa ei saa meist kolmest üksi jagu.”

„Eks proovime.”

„Ei saa. Seekord mitte.”

Reacher noogutas. „Võib-olla sul on õigus. Võib-olla püsib üks teist nii kaua jalul, et mind tabada.”

„Võid selles kindel olla.”

„Aga te peate endale esitama küsimuse, milline teist? Praegusel hetkel ei ole teil kuidagi võimalik seda ette näha. Üks teist sõidutab ülejäänud kolm pooleks aastaks haiglasse. Kas te tahate nii väga minu lahkumist, et sellega riskida?”

Kõik olid vait. Patiseis. Reacher mõtles läbi oma järgmised sammud. Parema jala hoop vasakul seisvale mehele munadesse, tagasipööre küünarnukihoobiga keskmise mehe näkku, siis tuleb sukelduda paremal seisva mehe vältimatu kaarlöögi eest, lasta tal enda järele lennata ning vajutada küünarnukk talle neeru. Üks, kaks, kolm, ei midagi ületamatut. Võib-olla väike järelnoppimine, mõni jala- ja küünarnukilöök. Peamine probleem on vigastuste minimeerimine. Vaja on hoolikalt piiri pidada. Tähtis oli alati piiri pidada, jääda kakluse poolele ja mitte kalduda tapatalgutesse.

Misanstseen püsis tardunult. Reacher püsti ja lõdvestunud, kolmik küürakil, üks nägu maas upakil, hing sees, aga verine ja liikumatu. Kaugemal kolmiku selja taga võis Reacher näha inimesi oma ausa päevatöö juurest kõnniteedele astuvat. Ta kuulis, kuidas autod aegamööda tänavail sõidavad, ristmikel kinni peavad ja edasi sõidavad.

Siis nägi ta üht autot joonelt üle risttee tuiskamas ja otse tema poole tulemas. Valge-kuldne Crown Victoria, must põrkeraud ees, vilkurilatt katusel, antennid pagasiluugil. Uksel vapp, sellel tähed DPD. Despair Police Department, Despairi politsei. Läbi aknaklaasi paistis nahkjakis turske võmm.

„Vaadake seljataha,” ütles Reacher, „ratsavägi saabus.” Kuid ta ei liikunud paigalt. Ega pööranud pilku meestelt. Politseiniku saabumine ei garanteerinud veel midagi. Veel mitte. Need kolm tüüpi paistsid küllalt sõgedad olema, et suulise hoiatuse asemel endale füüsilise vägivalla süüdistus kaela võtta. Võib-olla oli neil neid juba nii rohkesti, et üks lisasüüdistus ei teinud enam vahet.

Väikelinnad. Reacheri kujutluses oli neil alati mingi hullumeelne alatoon.

Crown Vic pidurdas järsult rentslis. Uks tehti lahti. Juht võttis kahe istme vahelt kabuurist pumppüssi. Ronis välja. Tõmbas püssi vinna ja tõstis põiki rinnale. Ta oli suurt kasvu mees. Valge, umbes neljakümnene. Mustad juuksed. Lai kael. Nahkjakk, pruunid püksid, mustad kingad ja otsaesisel mütsitriip Smokey Beari^[1.] kaabust, mis ilmselt lebas kõrvalistmel. Ta seisatas kolmiku selja taga ja vaatas ringi. Uuris tegevuspaika. Pole just raketiteadus, mõtles Reacher. Kolm meest ringis ümber neljanda? Me vist ei kõnele siin ilmast.

„Tõmmake tagasi,” ütles võmm. Madal hääl. Võimukas. Kolmik astus sammu tagasi. Politseinik astus edasi. Nad vahetasid oma asukohad. Nüüd olid nad kolmekesi tema selja taga. Mees võttis püssi. Sihtis Reacherile rindu.

„Te olete arreteeritud,” ütles ta.

1 Ameerika metsameeste maskott iseloomuliku kaabuga. [ ↵ ]