Читать книгу Kaotada pole midagi - Ли Чайлд - Страница 12

Hope’i einela harrastas „põhjatu tassi” poliitikat ja Reacher kuritarvitas seda armutult. Ta tühjendas üksinda enamiku Bunni suurest kannust. Ettekandjale hakkas see vaatemäng meeldima. Teda ei olnud vaja enam paluda, et ta tassi uuesti täidaks. Ta tuli ise, niipea kui Reacher oli selle jälle tühjaks saanud ja mõnikord isegi varem, otsekui loodaks ta, et mees purustab mingi kohvijoomise maailmarekordi. Reacher jättis talle topeltjootraha – mine tea, viimati omanik trahvib teist sellise suuremeelsuse eest.

Oli juba täiesti pime, kui ta söögimajast lahkus. Kell üheksa õhtul. Reacher kalkuleeris, et pimedust jätkub veel kümneks tunniks. Päike tõuseb sel laiuskraadil ja sel aastaajal ilmselt umbes kell seitse. Ta kõndis kolm kvartalit edasi, kus ta oli märganud väikest toidupoodi. Suurlinnas oleks seda nimetatud bodega’ks^[1.] ja äärelinnas oleks see olnud välja üüritud, kuid Hope’is tegutses poeke endiselt sellena, mis ta ilmselt alati oli olnud – kitsuke ja tolmune perekonnaettevõte, mis müüb just neid asju, mida inimestel vaja on.

Reacheril oli vaja vett, valke ja energiat. Ta ostis kolm liitrist pudelit Poland Springi vett, kuus PowerBari šokolaadiga energiabatooni ja rulli musti kolmeteistgallonilisi^[2.] prügikotte. Kassiir pakkis need hoolikalt paberkotti, Reacher võttis vahetusraha ja viis oma koti neli kvartalit edasi samasse motelli, mida ta oli kasutanud ka eelmisel ööl. Ta võttis sama toa koridori lõpus. Läks tuppa, pani koti öökapile ja heitis voodile pikali. Ta kavatses teha lühikese uinaku. Keskööni. Ta ei tahtnud ühe päeva jooksul kaks korda seitseteist miili maha kõndida.

Keskööl tõusis Reacher üles ja vaatas aknast välja. Kuud ei paistnud. Taevast kattis paks pilv, siit-sealt kumas nõrka tähevalgust. Ta pani oma ostud ühte prügikotti ja viskas selle õlale. Lahkus hotellist, läks pimedas 1. tänavale ja pööras läände. Liiklust ei olnud. Jalakäijaid samuti mitte. Vaid mõni üksik valgustatud aken. Kesköö pärapõrgus. Kõnnitee lõppes kakskümmend jalga tööriistapoest läänes. Reacher astus kõnniteelt asfaldile ja sammus edasi. Marsisamm, neli miili tunnis. Siledal tasasel pinnal pole see probleem. Ta saavutas rütmi, millest tundis, et võib niimoodi marssida lõpmatuseni.

Kuid ometi pidi ta peatuma. Nimelt viie miili pärast, sada jardi enne Hope’i ja Despairi piiri, sest ta tajus enda ees pimeduses mingit kogu. Auku pimedusekangas. See oli teepervele pargitud auto. Suuremalt jaolt must, mõne valgema kohaga.

Politsei patrullauto.

Vaughan.

See nimi settis parajasti ta ajusse, kui autotuled süttisid. Kaugtuled. Väga eredad. Need pimestasid. Selja taha sööstis tema lõputult pikk vari. Reacher kattis käega silmad – vasaku käega, sest paremas oli kott. Ta seisis liikumatult. Tuled põlesid. Reacher lahkus maanteelt ja hakkas üle kruusase pinna põhja poole astuma. Esituled kustusid, selle asemel hakkas teda jälitama prožektori valguslaik. Ja aina jälitas. Niisiis muutis ta suunda ja läks otse valgusallika suunas.

Kui ta lähemale jõudis, lülitas Vaughan prožektori välja ja lasi akna alla. Ta oli parkinud ninaga ida poole, kaks ratast liival ja tagumine põrkeraud täpselt ühel joonel kahe teekatte liitekohaga. Napilt oma jurisdiktsiooni piires, kuid väga napilt. „Mõtlesin, et ehk kohtan sind siin,” lausus ta.

Reacher vaatas talle sõna lausumata otsa.

„Mida sa teed?” küsis Vaughan.

„Jalutan.”

„Ja muud midagi?”

„Ükski seadus seda ei keela.”

„Siin mitte,” ütles Vaughan. „Aga kui sa veel kolm sammu astud, siis seal keelab.”

„Mitte sinu seadus.”

„Sa oled üks põikpea.”

Reacher noogutas. „Ma tahtsin käia ära Despairis ja ma käin.”

„See pole nii tähtis paik.”

„Olen selles kindel. Aga ma tahan selliste asjade üle ise otsustada.”

„Tead, nad mõtlevad seda tõsiselt. Sa kas istud kuu aega kinni või nad lasevad su maha.”

„Kui nad mind leiavad.”

„Nad leiavad. Minagi leidsin su.”

„Ma ei varjanud ennast su eest.”

„Kas sa vigastasid seal abipolitseinikku?”

„Miks sa küsid?”

„Mõtlesin, mida sa mu käest uurisid.”

„Ma ei ole kindel, kes ta oli.”

„Mulle ei meeldi, kui abipolitseinikud viga saavad.”

„Sulle poleks meeldinud see abipolitseinik. Kui ta seda üldse oli.”

„Nad on valvel.”

„Kui suur nende jaoskonna koosseis on?”

„Väiksem kui meil. Minu teada kaks autot ja kaks meest.”

„Nad ei leia mind.”

„Miks sa tagasi lähed?”

„Sest nad keelasid mul tulla.”

„On see seda väärt?”

„Mida sa ise teeksid?”

„Mina olen östrogeenil, mitte testosteroonil põhinev eluvorm,” kostis Vaughan. „Ja ma olen suureks kasvanud. Ma saadaks nad kuradile ja reisiksin edasi. Või jääksin Hope’i. Kena koht.”

„Homme näeme,” ütles Reacher.

„Ei näe. Ma kas korjan sind siit üles kuu aja pärast või loen sinust ajalehest. Kuidas sind vahistamisele vastuhakkamisel läbi peksti ja maha lasti.”

„Homme,” ütles Reacher, „teen sulle õhtusöögi välja.”

Ta tegi sammu, teise, kolmanda ja astus üle piiri.

1 Ladina-Ameerika kaupu müüv pisipood. [ ↵ ]

2 50 l. [ ↵ ]