Читать книгу Nooruse lugu - Linda Järve - Страница 10

RAJASAARE AJAL ALGASID MINU ESIMESED kokkupuuted Noorusega, esialgu muidugi koolinoorest lugejana. Tegin temaga 1986. aastal Nooruse 40. sünnipäeva numbrisse ka pikema intervjuu, pealkirjaga „Legendide aeg“. Et just Rajasaare Noorus oli mulle mu peatoimetajaks saamise ajal kõige suurem eeskuju, panen sellest intervjuust osa siia sellisel kujul, nagu see toona ajakirjas ilmus, ka keelevormid on tolleaegsed. Mälestuseks ja iseloomustamiseks, sest praegu teatakse Rajasaare kohta väga vähe, aga tema panus ajakirjandusse oli kaalukas.

Linda Järve: „Nooruse“ avastasin enesele kuskil keskkooliaja lõpus, umbes 1964. aastast alates. Tollal toimetasite ajakirja teie, Valentin Rajasaar. Aga peatoimetajaks saamisele eelneb tavaliselt pikem ametitee. Kuidas teiega oli?

Valentin Rajasaar: Tänavu septembris sai mul ajakirjanikuametit peetud 40 aastat. Alustasin pärast armeest tulekut „Postimehes“, siis olin „Molodjož Estonii“ Tartu korrespondent, seejärel teenisin leiba „Edasis“ ja „Rahva Hääles“, kuni EPA-sse õppima läksin. Õppisin mõõtjaks, nagu rahvasuu kutsub maakorraldusinsenere. Õpiajal sai EPA lehte tehtud, selle esimene toimetaja oldud. Kui lõpetasin, siis tuli valida, kas maakorraldus või ajakirjandus. Viimane istus pagana kõvasti sees. Parasjagu hakkas Villem Gross „Noorusest“ ära minema, oli enese asemel mind vastutavaks sekretäriks pakkunud. Sellesse ametisse siis tulingi. Peatoimetaja oli tookord Roman Nittim ja „Nooruse“ toimetus asus täpselt seal, kus nüüd „10 minuti“ toidubaar.

LJ: Kui praegu kuuekümnendate aastate „Noorusest“ räägitakse, siis enamasti nagu millestki legendaarsest, edasikandvalt vaimsest. Öeldakse ka, et ajakirja taset tollal ja hiljem, seitsmekümnendatel aastatel, ei andvat võrreldagi.

VR: Legendid legendideks, toimetuse jaoks oli kõik väga proosaline. Küllap valitseb tagasivaadetes ikka mingi nostalgia. Vaevalt minagi sellest vaba olen. Oma noorusaastatest mõeldakse heldimusega, sest siis suudeti palju ja tagantjärele näib, et suudeti midagi rohkemat kui teised hiljem. Toonased algajad prosaistid, luuletajad, kunstnikud on meie praeguses kultuuripildis kõige elujõulisemad, nii 35–50-aastased täies hakkamises inimesed. Oma noorpõlves olid nad suuremalt osalt kõik „Nooruse“ ümber koondunud, temasse kiindunud, käisid sageli toimetuses, tulid enamasti uute juttude ja luuletustega, lugematu hulga ideedega. Toimetuses töötasid noil aastail Valeeria Villandi, Ita Saks, Ursula Põks, Rein Saluri, Arvi Siig, Ülo Tuulik, Jaan Klõšeiko. Igapäevatööd tegime parima äratundmise järgi.

LJ: Ja milles see parim äratundmine väljendus, mida pidasite tookord tähtsaks?

VR: Noorteajakirja tiraaž oli väike, paljudeni ei jõudnud. Otsingud käisid ajakirja mõjukuse suurendamiseks. Muutsime kujundust, püüdsime sisu parandada. Peatoimetaja üksi ei suuda midagi, kuidas ta ka ei punnitaks. Ikka kogu toimetus peab uue eest väljas olema. Meie olime kõik ühel nõul, pidasime sisutihedust olulisemaks kui väliseid efekte. Leidsime, et varasemat vähest kirjanduse ja kunsti osa tuleb suurendada. Arvasime ju, et meil polegi moraalset õigust õpetada oma lugejat, pakkuda talle valmisretsepte. Tähtsam on, et lugejal oleks ainet mõtlemiseks, ise oma taotlusteni jõudmiseks. Ja seda ainet pakuvad kirjandus ja kunst küllaga.

LJ: Mitmed eelnenud mõtetest iseloomustavad suuresti ka „Nooruse“ praegust toimetust. Tegelikult on üsna tore kujutleda, kuidas paarikümne aasta pärast on ka paljud nüüdis-„Nooruse“ autorid ja kirjasaatjad elujõulised teenekad kultuuri edasiviijad. Sellised, nagu on olnud ja on praegugi näiteks teie toonased kolleegiumi liikmed. /…/ Peaaegu polnudki ametlikke funktsionääre, igaühes tundus olevat ühtaegu ideede generaatorit ja tegutsejat. Ka näib, et kirjanikke ei tulnud toona kirjutama paluda nii pikalt kui praegu.

VR: Üldiselt olime arvamusel, et kolleegiumis peaks olema noorte meeste kõrval mõni teenekas ja eakas kirjanik. Üksvahe oli selleks Paul Viiding – suurepärane inimene. Pärast teda Erni Krusten, kelle pidime kolleegiumist vabastama tervislikel põhjustel. Siis August Sang… Neilt oli meil palju õppida ja nende nooruslik õhin oli midagi erilist.

Suure jao kirjanike, kunstnike ja muidu tuntud inimeste kohta võin praegu öelda: „Nooruse“ poisid. Mati Unt, Hando Runnel, Arvo Valton, Arvi Siig, Paul-Eerik Rummo, Rein Saluri, Ülo Tuulik, Viljo Anslan, Kalju Saaber, Teet Kallas, Vello Lattik, Enn Vetemaa, Ott Kool, Vaino Vahing, Andres Ehin… Väga pikk loetelu tuleks, kui kõiki nimetada. Usun, et ka Leelo Tungal, Viivi Luik ja Viiu Härm ei pahanda, kui nemad siia loetellu lisan.

Kirjanikke ei olnud tõesti vaja paluda. Nad lihtsalt arvestasid meiega oma tegemistes. Juhan Smuul näiteks andis meile avaldamiseks oma kahjuks lõpetamata jäänud „Mõrva Rannu teemajas“. Juhan Peegel pakkus kaastööd, mille iga teinegi toimetus oleks hea meelega vastu võtnud, Ain Kaalep vedas pikalt väga populaarset rubriiki. (Rajasaar mõtles 1965–1970. aastail Nooruses ilmunud rubriiki „Kirjanduslikud kihermed“.)

Mäletan, kord helistas Paul Kuusberg Kirjanike Liidust, et ma toimetaksin tema kätte mõned aastakäigud „Noorust“. Ilma selleta ei saavat ta kirjanike kongressil ammendavat ettekannet teha.

Samamoodi taipasid ühel ilusal päeval ka teised loomingulised liidud, et „Noorus“ on nendegi ajakiri. Kunstnikest olime palju tänu võlgu Ott Kangilaskile, hiljem Jaak Kangilaskile, Olev Soansile, Allex Kütile. Muide, kõik viis Vinti (Tõnis, Toomas, Aili, Mare, hiljem ka Maara) on samuti olnud nooruslased. Ja muidugi ei saa meenutamata jätta nii kirjutamises kui kunstis andekat varalahkunud Marju Mutsut.

LJ: 1966. aastal toimus ELKNÜ Keskkomitee ja „Nooruse“ toimetuse korraldusel esimene vabariiklik loomingulise noorsoo laager Paralepas. Sai alguse traditsioon, mis mõneaastastele vaheaegadele vaatamata on kestnud tänavuse suveni ja tõenäoliselt ka jätkub.

VR: Kui toonaste „Nooruse“ poistega kokku saame, annab neid laagreid pikalt meenutada. Tänu ELKNÜ Keskkomitee sekretärile Kusta Reinsoole saime klaariks majandusküsimused. Tükk aega murdsime pead, mida laagris teha. Aga teadupärast ei tule erinevate loomealade noortel probleemidest puudu. Keegi ei tundnud ka hirmu valesti rääkida. Varasemates laagrites, kus osavõtjad olid käinud, oli nõutud rangelt joonejärgset rivistust, kohustuslikku hommikvõimlemist ja muid atribuute, milleta laagrielu mõeldamatu tundus. Meie näitasime, et saab ka ilma ja saab sisukalt ning huvitavalt.

Esinejad tulid meelsasti. Ka niisugused ametimehed nagu Edgar Tõnurist ja Arnold Green. Gustav Naanile hakkas asi nii meeldima, et ta lausa tahtis igas laagris kohal olla ja me kutsusimegi teda laagri akadeemikuks. Noorsooteatri rahvast käis meie laagrites hulganisti. Ajakirja toimetuse jaoks aga on sellised laagrid nagu toitev pinnas.

LJ: Näitasite mulle üht hästi pikka tsitaati 1969. aastal „Nooruses“ ilmunud kirjutisest, kus arutlesite aja ja ajakirja suhete ümber. Rõhutasite seal, et oma olemasolu jooksul on „Noorus“ õige palju muutunud nii välimuselt kui ka sisult.

VR: Neid muutusi tuleb pidada enesestmõistetavaks ja loomulikuks. Teisiti polegi ju võimalik, sest muutub aeg ja vastavalt sellele aja nõuded, muutuvad ka noored ise, nende nõudmised ja vajadused. Oleks lausa imelik ja seletamatu, et noorte ajakiri ei arvestaks kõiki neid momente ega jälgiks hoolikalt tegelikkuse arengukõverat. Olgu see öeldud neile, viimasel ajal õnneks küll vähestele, kes ikka veel ei suuda mõista, miks „Noorus“ on selline, nagu ta on.

LJ: Seda tõde tuleb nii mõnelegi ikka ja jälle meelde tuletada. Aga paljudest asjadest, millest praegu täiel häälel räägime, vist paarkümmend aastat tagasi ilma suurema pahanduseta kirjutada ei saanud?

VR: Teadupärast on igal väljaandel oma n.-ö. kohustuslikud teemad. Lugejaid need tihtipeale ei haara. Püüdsime kohustuslike teemade puhul leida harjumuspärasest erinevaid vaatenurki. Kui teie palvel vanu ajakirju läbi lehitsesin, tabasin end mõndagi lugu üle lugemast. Mõnegi puhul taipad, et aeg on tõesti edasi läinud, toonud teised olud ja teised huvid. Aga mõni on väga tänapäevane – just need lood, kus kohustuslikus teemas püüdsime leida tavatut lähenemisviisi. Mäletan, et oli palju pahandust, kui ilmus majandusdoktor Mihhail Bronšteini ja filosoofiakandidaat Lembit Valdi vestlus pealkirjaga „Kas sa võid vanduda Marxi halli habeme ees, et oled marksist?“, mis käsitles marksismi mitte kui dogmat, vaid kui arenevat teadust. Selles oli palju nüüdisaegset, niisugust, mida vahepeal maha vaikiti ja millest nüüd on uuesti rääkima hakatud. /…/ Jah, mõnel ajahetkel võib ka väga hea ja sisutihe lugu saada palju vastaseid.

Teiseks taoliseks näiteks võin tuua meie tookordsed seletused abstraktsest kunstist, millest laiem publik veel suurt midagi ei jaganud, aga mille ilminguid võis vabariiklikul noortenäitusel juba täheldada. Avaldasime reprosid, kunstnike (O. Soansi, E. Põldroosi, I. Malini) kommentaare ja arutlusi. Huvitav ja vajalik oli, aga toimetust selle eest toona ei kiidetud, pahandati küll.

Tagantjärele võib öelda: et ajakiri saaks olla uudne ja köitev, nagu nüüd armastatakse öelda – vaimne, selleks vajab ta laiemat kandepinda, toetust nii lugejailt, kes tegelikult kõige uudse ja tõesega meelsasti kaasa tulevad, kui ka kõrgemalseisvatelt organitelt.

LJ: Pärast „Noorust“ töötasite „Sirbi ja Vasara“ toimetuses, nüüd ajakirjas „Tallinn“. Kas te praegust „Noorust“ loete?

VR: Mu lapsed tellivad seda, nii loen ka mina. Tundub, et praegune ajakiri püüab olla sisult uudne, vaimne ja köitev, aga ka välimuselt efektne. Küllap umbes niisugune ta peabki olema. Ajad on muutunud. „Noorusele“ on lisandunud „Vikerkaar“. Tegelikult juba kakskümmend aastat tagasi olime arvamusel, et noorteajakirju peaks olema vähemasti kolm: üks ühiskondlik-poliitilise suunitlusega, kuid ka kirjandust sisaldav, teine kirjanduslik ja kolmas õpilasajakiri. Nüüd liiguvad asjad sinnapoole ja see on hea.

Miks ei võiks „Noorus“ ka kogukam olla? Meie ajal oli ta maht suurem, nüüd saab lugedes liiga ruttu otsa. Toimetusel ju jätkuks kindlasti jaksu paksematki ajakirja kokku panna.

LJ: Selles suhtes arvame ühtmoodi.

PÄRAST Valentin Rajasaart sai Nooruse peatoimetajaks Aleksander Koel (veebruarist 1970 maini 1973). Tema ajal kaotas ajakiri palju oma tasemest, muutus igavamaks ja hallimaks. Ega ta ise ka hiljem, juba Õhtulehes töötades, ei tahtnud eriti oma peatoimetajaks olekust rääkida, justkui mõistes, et polnud õiges kohas õigel ajal.

Seejärel astus ametisse Vello Pilt, kellest sai staažikaim Nooruse peatoimetaja (juunist 1973 septembrini 1984). Aleksander Koeli väljavahetamisest, enda saamisest peatoimetajaks ja kõigest olulisest oma tööaastatel on Pilt väga põhjalikult kirjutanud mälestusteraamatus „Nooruse patud“ (kirjastus Ilo, Tallinn, 2006, 238 lk). Seetõttu ma tema ajast Nooruses pikemat ülevaadet kirjutama ei hakka, puudutan seda ainult nii palju, kui see minu ajaga haakub. Ühtekokku võib öelda, et tema 11 tööaasta jooksul algatas Noorus tõepoolest palju toredat ja meenutamist väärivat.

Pärast Vello Pildi lahkumist peatoimetaja ametist ilmus Noorus veel umbes 13 aastat. Selle perioodi kohta on tema raamatus ainult kaks lauset: „„Noorus“ lõpetas ilmumise uue aja keeristes üheksakümnendate algul. Viimane peatoimetaja oli minu järglane Linda Järve.“ Mõlemad laused on ekslikud.