Читать книгу Nooruse lugu - Linda Järve - Страница 6

ESIMENE TÖÖPÄEV AJAKIRJA NOORUS uue peatoimetajana algas toimetusega tutvumisega. Enamikuga rahvast olin varem tuttav, kui mitte rohkem, siis vähemasti olime ajakirjandusmajas näinud. Kedagi õpetama ma sel esimesel koosolekul ei kippunud. See olekski olnud kohatu, sest kuigi mul olid päris pikaaegsed lehetöö kogemused, teadsid teised ruumis viibijad ajakirja tegemisest märksa rohkem.

Ühe liigutuse siiski tegin. Küsisin, kas keegi ehk soovib endale eelmise peatoimetaja tooli. See oli kõrge seljatoega raskepärane ja veidi troonisarnane tumepunane kontoritool. Soovija leidus. Võtsin endale tavalise tooli sealtsamast nõupidamislaua äärest, sest see sobis mulle paremini. Hiljem öeldi, et tegemist olla olnud sümboolse žestiga: vana tööstiili vahetamisega uue vastu. Mina nii ei arvanud.

Üks mure tuli kohe lahendada. Pärast koosolekut oli kabinetti jäänud keeletoimetaja ja veidi kohmetunult teatanud, et ta olevat kaks nädalat tagasi lahkumisavalduse esitanud ja peaks järgmisest päevast hakkama tööle korrus allpool, teise ajakirja toimetuses. Aja Pulsi peatoimetaja soovitanud just nii toimida, sest et peatoimetajate vahetus olevat äraminekuks sobiv aeg.

Võib-olla… Igatahes olin natuke ehmunud, et juba üks lahkuja. Ja kust saab uue keeletoimetaja, kes oleks asjalik ja toimetusega klapiks? Tegelikult lahenes see mure ruttu. Niipea kui teade vabanenud keeletoimetajakohast natukenegi levis, hakkasid tulema töösoovijad. Paari päeva jooksul tuli neid kokku paarkümmend, üks murelikum kui teine. Tundus, et eesti filoloogidel on tõsiseid raskusi töölesaamisega.

Üks kena heledapäine noorik oli erand. Ta ei olnud murelik ega rääkinud, kui väga ta seda kohta vajaks. Ta naeratas ja see oli ilus naeratus. Otsustasingi selle noore naise kasuks, seda enam, et ka tema endine töökoht oli olnud keele ja toimetamisega seotud. Nii tuli toimetusse Irja Rohila. Hiljem selgus, et see oli hea otsus, sest Irja sobis inimestega imehästi ja nõudliku ning asjaliku keeletoimetaja amet omakorda sobis temaga.

Oli september 1984. Minu kui peatoimetaja allkirjaga esimene ajakirjanumber pidi ilmuma alles detsembris. Ajakirja töötsükkel oli kaks kuud pikk. Ikka nii, et üks oli kohe-kohe ilmumas, teine ladumisvalmis, kolmanda jaoks hakkasid käsikirjad ja illustratsioonid laekuma. Oktoobri- ja novembrinumbris tuli mul teha ainult parandusi, vaadata üle korrektuur, otsustada üht-teist, kuid midagi eriti muuta enam ei saanud, sest need olid teiste poolt kokku pandud ja juba niisuguses tööjärgus, et suuremad muutused polnud võimalikud.

„Kas te ei karda Nooruse peatoimetajaks hakata?“ küsis meie juhuslikul kohtumisel filmirežissöör Valeria Anderson-Käsper, kellega kunagi varem just Nooruse jaoks intervjuu olin teinud. „Kas te ei karda?“ küsisid ka toimetuse noored autorid, kui Nooruse kirjandusklubiga esimest korda kohtusin. Vist oli küsimuse väljaütlejaks Peeter Liiv. Küsimuste ajendiks oli see, et 1984. aastal ei olnud vabariigi parteijuhid, nn valge maja, üldse rahul meie noorsooga.

Ma ei kartnud, õigupoolest ei osanud midagi karta. Ka ei teadnud ma tollal, et mõned aastad varem oli KGB oma tähelepanu noorte väljaastumiste ja üliõpilaskonna hoiakute suhtes teravdanud ning Noorusel hoiti hoolega silma peal.

Nooruse peatoimetaja vahetust pandi tähele kaugemalgi. Juhtusin oma kõrvaga kuulma, kuidas Ameerika Hääl mainis seda päevauudistes ära.

„Ega sa Nooruses niikuinii kaua vastu ei pea,“ olid tuttavad mind hoiatanud. Selle vastupidamise osas olin ka ise veidi mures, sest tundus, et tean peatoimetamisest ja kõigest selle juurde kuuluvast ülivähe. Enne mind oli Vello Pilt peaaegu 11 aastat peatoimetajana ametis olnud. See oli pikk aeg ja mina ennast nii kauaks küll sellesse ametisse ei kujutlenud. Ka olin esimene naine, kes selle ajakirja juhiks oli saanud. Aga mõne aasta tahtsin vastu pidada.

Ajakiri oli mu eakaaslane – meil oli sama sünniaasta. See võis hea enne olla. Siis ei teadnud ma veel, kui murranguliseks kujuneb mu ametiaeg peatoimetajana nii Eesti ühiskonnas tervikuna kui ka seoses Nooruse toimetusega.